Saage tuttavaks Siimuga. Siim õpib kuuendas klassis ja homseks on temal vaja selgeks õppida 25 vene keele sõna. Siim loeb vajalikud sõnad läbi, võtab paberi ja pliiatsi ning hakkab neid võõraid, keerulisi sõnu läbi kirjutama. Siim loeb veel ja kirjutab veel. Ta kirjutab neid läbi nii kaua, kuni lõpuks sõnad meeles on. Tundub, et sõnad on selge, seega on aeg ennast testida. Ennäe! Sõnad on justkui võluväel poole tunniga pähe jäänud. Edasi hakkab Siim matemaatikat õppima.

Järgmine päev. On vahetund ja Siim kordab sõnu. Ta loeb sõnu lausa viimase hetkeni enne töö algust, õpetaja isegi lausub: "Siim, palun pane õpik kinni." Algab sõnade töö, mille Siim sooritab enda arvates väga hästi.

Järgmisel päeval saab Siim tulemuse teada. Hinne 5 ehk suurepärane. Siim on õnnelik, õpetaja on õnnelik, vanemad ka. Kuid järgmises tunnis harjutust tehes selgub, et hiljuti õpitud sõnadest on meeles vaid üksikud. Kuidas saab see võimalik olla? Siim sai hindeks viie ja ta õppis ju sõnu? Kas õpetaja on loll, kas Siim on loll või on asi hoopis kehvas õpistrateegias?

Kas meie haridussüsteem soodustab tuupimist?

Hariduspsühholoog Kati Ausi sõnul on näidanud üldpädevuste uurimused, mille on teinud Tallinna Ülikooli professor Eve Kikas ja tema uurimisgrupp, et uue info õppimisel kasutatakse väga palju mehhaanilist tuupimist. "Seda me võime teaduspõhiselt öelda, et see [tuupimine] võib mingil hetkel lühiajaliselt olla isegi tõhus, aga hästi lühiajaliselt," lausus Aus.

Hariduspsühholoog Grete Arro sõnul oleks vaja õppimise puhul eristada, mis on lühiajaline sooritus ja pikaajaline õppimine. "Sageli on nad suisa vastandlikud tegevused, mis viivadki selleni – täna-õpin-homme-sooritan-ülehomme-meelest-läinud."

Arro lisas, et kuivõrd mälu suudab lühiajaliselt hõlpsasti infot meelde jätta, siis tuleb arvestada, et sellele järgneb unustamine. See võib ära petta õpilase teadmiste osas nii õpetaja, õpilase kui ka lapsevanema. "Enamus koolis õpitavast unustataksegi sellepärast, et kasutatakse neid rumalaid õpistrateegiaid," lisas Arro.

Pärnu Vanalinna Põhikooli õpetaja ja Tallinna Ülikooli õpetajakoolituse arendaja ja õppejõud Kriste Talving lausus, et praeguses koolikeskkonnas on vaja palju teemasid kiiresti omandada, kuid õppimine on aeganõudev tegevus. "Ühel hetkel on lapsed seal, et neil ei olegi muud varianti kui nad peavadki pähe tuupima," lausus Talving.

Kati Aus selgitas, miks osad lapsed peavad viimasel päeval õppimist heaks praktikaks. "Lapsed ütlevad, et mul ei ole mõistlik õppida varem, sest tegelikult kontrolltöö hinde ma saan kõige parema siis, kui õpin vahetult enne ja kordan veel kiiruga vahetunnis üle," lausus Aus. Hariduspsühholoog lisas, et õpilane võib-olla saabki parema hinde, aga nädala või kuu aja pärast võib suur osa sellest informatsioonist olla ununenud.

Grete Arro jätkas: "Näib, et õppekavad, mille alusel õpitakse, on koostatud varem, kui me oleme aru saanud või teadvustanud – vähemasti siin Eestis – kuidas mälu ikkagi täpselt töötab ja mida selleks vaja on, et tekiksid püsivad ja ülekantavad mälusisud."

Kindlasti ei saa väita, et Eesti koolides tegeletakse ainult tuupimisega, selgitas Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor Äli Leijen. "Näiteks PISA testid ei mõõda selliseid teadmisi, mida on võimalik ainult tuupimisega saavutada. PISA testid mõõdavad ka probleemi lahendamise oskust ja Eesti lastel läheb seal hästi," lausus Leijen.

Meenutamine on tarkuse ema

Selleks, et informatsioon talletuks pikaajalisse mällu, on vaja aega. Erinevalt lühiajalisest mälust, kuhu info võib kiiremini mõneks ajaks jääda, on pikaajalise mälu maht sisuliselt piiramatu. "Omaenda pikaajalisest mälust meenutamine on kõige parem vahend selle info unustamise vastu," selgitas Arro.

Korraga ühe teema järjest ära õppimine polegi seetõttu kasulik. Vahepeal peaks tegema pausi, laskma mõtted täiesti eemale. "Kui sa siis proovid reaktiveerida seda [natuke juba unustatud infot] oma pikaajalisest mälust, annab see mälusisudele signaali, et pagan, neid on vaja teada," selgitas Arro.

Mida keerukam õppimise protsess tundub, seda tõhusam see on, lausus Arro. "Meenutamine on tunduvalt suurem pingutus, kui lihtsalt materjali läbi lugemine või vaatamine. Hajutades õppimine on tunduvalt suurem pingutus kui pikalt jutti õppimine."

Kriste Talving lausus, et tajupõhiselt teevad õpilased valesid otsuseid ka selles osas, millal õppimine lõpetada. Õpilased katkestavad õppimise hetkel, mil nad enda teadmisi testides on saavutatud esimese veatu tulemuse. Pikaajalise mälusisu salvestumise jaoks on oluline teada, et ka positiivse soorituse korral tuleb materjali veel korduvalt meenutada ja õpitavat nii-öelda üle õppida. 

Samuti pidas meenutamist oluliseks Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor Äli Leijen. Tema hinnangul peaksime vähem keskenduma sellele, palju me informatsiooni peame omandama ja pähe ajama. "Peaksime tegema ülesandeid selleks, et meenutada teadmist, mida me juba oleme õppinud. Iga kord kui me mõnda varasemat teadmist meenutame, suurendame ka tõenäosust, et me järgmises situatsioonis mäletame seda ja saame kasutada," lausus Leijen.

Loo uutele teadmistele kontekst

Õpitu jääb veelgi paremini meelde, kui sama teemat saab õppida eri kontekstis. Kriste Talving lausus, et just koolis aidatakse õpitava jaoks erinevaid kontekste luua, sest kodus üksi pusides võib see õpilase jaoks keeruline olla.

Kati Aus tõi näite, kuidas reaalselt on olnud juhtumeid, kus inglise keele tunnis muutub protsendi arvutamine ületamatult keeruliseks. "Lapsed ütlevad siiralt, et inglise keeles me küll ei oska protsenti arvutada. See ei ole imelik ja naeruväärne, vaid nii ongi ja nii õppimine käibki. Aju salvestab ainult nende linkidega, mida sa aktiveerid. Kui sa ei ole seda infot teises kontekstis aktiveerinud, kuna pole selleks vajadust olnud, siis ta ei pruugi täiesti uues olukorras aktiveeruda," lausus Aus.

---

Iseenese tarkusest õpivõtteid looma ei tasu hakata, vaid pigem tasub usaldada professionaale. Intuitiivselt ei tule enamik inimesi üldjuhul õigete õpivõtete peale, lausus Arro. "Sellepärast ei tasugi õppimise osas usaldada ennast, nii nagu meditsiinis või kusagil mujal me ei usalda iseenda hinnangut sellele, mis täpselt organismiga toimub," ütles Arro.