Marika Ratniku eesmärk oli oma doktoritöös välja selgitada, mis mõjutab õpilaste heaolu koolis. Samuti kirjeldas ta, kuidas saaks kunstid õpilaste koolirõõmu toetada.

Esimese kooliõpilaste heaolu toetamisele suunatud ja kunste rakendanud teraapilise sekkumise korraldas Ratnik 2003. aastal gümnaasiumiealiste tütarlastega Tallinna Ülikooli terviseuuringute laboris. Tegu oli muusika- ja joonistamisteraapiaga. Osalenud tüdrukud kirjeldasid seda hiljem kui eneseavastamist toetavat, pingeid leevendavat, huvitavat ja kasulikku kogemust.

Vibroakustiline teraapia pakkus osalejatele meeldiva füüsilise ja kehalise kogemuse, mis seostus madalsageduslike helide tekitatud kehaliste aistingutega. Katses kasutatud muusika toetas osalejate keskendumist mõtetele ja mõjus rahustavalt. Joonistamist pidasid katses osalejad aga lõõgastavaks ja eneseavamist toetavaks. Kunstidepõhised komponendid, nagu muusika ja joonistamine toetasid tütarlaste heaolu seeläbi, et parandasid nende üldist toimetulekut.

Alates 2014. aastast on koolidesse hakatud tööle võtma eraldi loovterapeute. Kõige rohkem kunstiterapeute töötas koolides 2017/2018 õppeaastal. Ratniku uurimuses osales neist viis, kellega koolid olid sõlminud ka vastava töölepingu. Lisaks kaasati uurimusse samade koolide juhtivtöötajad.

Õpilaste toimetuleku toetamiseks rakendasid terapeudid individuaalseid ennetavaid ja ravivaid sekkumisi ja kutsusid õpilasi osalema psühhohariduslikes rühmades. Samuti proovisid terapeudid õpilastega programme, mis aitaks viimastel paraneda, taastuda, virgestuda ja meeleolu parandada. Lisaks hindasid terapeudid, kas ja kuidas tehtu mõjus ning nõustasid ja koolitasid õpetajaid, tugispetsialiste ja lapsevanemaid.

Terapeutide ja juhtivtöötajate intervjuudes tuli esile kuus kategooriat, mis iseloomustasid kunstiterapeudi töö eripära koolis võrreldes teiste koolis töötavate tugispetsialistidega. Esiteks leiti, et kunstiterapeut teeb tegevuslikku ja loomingupõhist tööd, teiseks iseloomustasid seda erinevad töötamise vormid, kolmandaks aga terapeutilised tunnid. Samuti leiti, et kooli kunstiterapeudi töö mõjub maandavalt ja rahustavalt, terapeudil tekib õpilastega terapeutiline suhe ja ta toetab õpilasi kohanemisel.

Randvere kooli näitele tuginevalt kirjeldas Ratnik oma doktoritöös muusika abil rakendatavaid õpetamistegevusi, mis jagunesid viide kategooriasse. Esiteks aitab muusikaterapeut õpilastel paremini oma tegevusi juhtida. Teiseks arendab ta õpilaste kognitiivseid oskusi, nagu kuulamine, tähelepanu koondamine ja teabe meeldejätmine. Kolmandaks lihtsustab muusikaterapeut õppimist tegevustega, mis tekitavad õpilastes huvi või ühendavad eri teemasid. Neljandaks võib muusika olla õpilastele töötasu eest. Veel aitab terapeut õpilasi omavahel suhtlema panna.

Õpetajad tõid välja ka selle, et kunstide või muusika rakendamiseks pole vaja kunstialast väljaõpet, vaid õpetaja peab ise muusika tegemist nautima. Muusika heaolu toetav potentsiaal aga oligi õpetajate arvates seotud muusika värskendava, virgutava ja emotsionaalsete ja suhteressursside toetamisega õpetamisprotsessis.

Teraapiline lähenemine koolis uudse tugiteenusena kogub järjest populaarsust. Seetõttu oli Ratniku sõnul oluline kirjeldada koolides töötavate kunstiterapeutide töövaldkondi ning välja tuua ka koolide juhtivtöötajate arusaam, kuidas aitab kunstiteraapia koolil oma hariduslikke eesmärke saavutada. Kunste õpetada on üks võimalus toetada õpilaste heaolu just õpetamistegevuse keskselt.

Töö laiem tähtsus on aga seotud kooli-loovteraapia võimaluste tutvustamisega haridus- ja teadusministeeriumile ning haridusasutuste direktoritele. Loovterapeudid rakendavad koolis teraapilist lähenemist õpilaste toimetuleku toetamisel ning saavad jõustada ja nõustada õpetajaid, kuidas kunste enda heaks tööle panna.

Marika Ratnik kaitses Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis doktoritööd "Kunstide rakendamine õpilaste heaolu toetamisel koolis" 1. novembril.