Kindlasti on paljud meist kuulnud ühest kõige kuulsamast ahhaa-momendist, kui Vana-Kreeka teadlane Archimedes jooksis pärast avastust aine tiheduse kohta võidurõõmsalt "Heureka!" hüüdes alasti läbi Siracusa linna. Näinud õuna puu otsast kukkumas, olevat sarnane äkktaipamine tabanud ka füüsik Isaac Newtonit. Ajaloos tunneme seda hetkena, mil inimteadvusse jõudis esmaskordselt gravitatisooniteooria, kirjutab õpilaste teadusajakirja Akadeemiake toimetaja ja Tartu Ülikooli Narva kolledži noorte uuringute kaasprofessor Andu Rämmer.

Ahhaa-elamused põhinevad psühholoogial

Ahhaa-hetke ehk äkktaipamist uurinud psühholoogid on välja selgitanud, et kuigi äkkarusaamad võivad ilmneda ootamatult, eelneb sellele järkjärguline teadvuseväline infotöötlus.

20. sajandi alguse geštaltpsühholoogid selgitasid, et iga objekti, olukorda või sündmust saab tõlgendada rohkem kui ühel moel. Nende sõnul tuleb mingi probleemiga tupikusse jäädes läheneda sellele teise nurga alt. Klassikaline näide on Rubini vaas, mille puhul võib sõltuvalt vaatenurgast näha kas vaasi või kaht inimese nägu.

Ahhaa-momendiks peetaksegi kahe perspektiivi äkilist vahetumist, mida psühholoogid nimetavad geštaltlülituseks (Gestalt switch). Äkktaipamise protsess koosneb neljast etapist: süüvimine, ummikseis, tähelepanu kõrvalejuhtimine ja sellega paralleelselt toimuv teadvuseväline info töötlemine või nn haudumine, mis viib välja äkktaipamiseni.

Igal inimesel on välja kujunenud viisid, kuidas ta esile kerkinud probleeme ahhaa-elamuse abil lahendab. Mõni inimene teeb lühikese uinaku, teine läheb pikale jalutuskäigule ning kolmas võtab ette filmi vaatamise. Säärased pausid lasevad tähelepanu probleemilt mõneks ajaks ümber suunata ning läheneda teemale värske pilguga. Ahhaa-elamuse kujunemisel mängib rolli ka meeleolu. Näiteks kipuvad heas tujus ja õnnelikud inimesed nägema rohkem seoseid ja tundma ära mustreid.

Ahhaa-elamused kinnistavad uusi teadmisi

Ahhaa-elamuse kogemist veebiküsitlusega uurinud Elin Makkar palus gümnasistidel ja tudengitel meenutada ning kirjeldada üht konkreetset ahhaa-elamust ja sellega seotud asjaolusid. Enamik vastanutest leidis, et nad on vähemalt korra elus ahhaa-hetke kogenud.

Meenunud hetkede väike arv pole üllatav. Äkkarusaamad on nähtused, mida paljud meist isegi tähele ei pane ehk peavad iseenesestmõistetavaks. See tähendab omakorda, et isenesestmõistetavuse tõttu võib ahhaa-hetkedele mõtlemine ja nende meeldetuletamine osutada keeruliseks.

Õpilaste enim kirjeldatud emotsioon oli momentaalne rõõm — märksõna, mida kasutati märkimisväärselt rohkem, kui mõisteid õnnelikkus, üllatus, entusiasm, elevustunne, meelerahu, pingelangus ja uhkustunne. Siit võib järeldada, et ahhaa-hetk on midagi enamat kui suur ja järsk õnnetunne, olles mõndade vastanute sõnul lausa eufooriline ja ekstaatiline.

Tekkiv emotsionaalne seisund võib sõltuda ka lahendatud probleemi olulisusest. Näiteks väiksema probleemi iseseisev lahendamine ei pruugi olla sama meeldejääv kui mõne suurema eluliselt olulise seose loomine. Samas toodi esile ka piinlikkust, kui väga ilmset lahendust probleemile varem ei nähtud.

Ahhaa-hetke kirjeldati veel järgmiselt: "nagu raskus oleks õlgadelt kukkunud", "nagu oleks ühe suure pusle kokku saanud", "nagu kõik oleks paika loksunud" ja "nagu oleks just oma maailmapilti avardanud, uue universumi saladuse avastanud".

Uurimistööst selgus, et kõige tavalisem ahhaa-hetkedeni jõudmise meetod oli tähelepanu kõrvalejuhtimine: sportimine, millegi muu peale mõtlemine, muusika kuulamine, pauside tegemine, igapäevategevused nagu nõude pesemine või duši all käimine või isegi magamine. Samuti oli abiks ahhaa-elamust soosiva meeleolu loomine.

Teine meetod oli analüütiline lähenemine. Kuigi seda hetke võib ahhaa-elamusena tunnetada, siis ei olnud tegu intuitiivse lahendusega. Siin võrreldi teadlikult erinevaid valikuid ning tehti süsteemseid, ratsionaalseid ja kriitilisi otsuseid.

Kolmandat meetodit, kus püüti pead probleemilahendamisest tühjendada, võib nimetada intuitiivseks äkktaipamise meetodiks. Selle puhul tehti midagi, mis ei olnud probleemiga seotud.

Enamik Elin Makkari uurimistöös kogutud ahhaa-kogemustest olid kooliga seotud lood, mis puudutasid reaalainetest arusaamist näiteks matemaatika- või füüsikatunnis. See, et paljud lood olid seotud kooliga, on autori sõnul loogiline, sest noored veedavad suure osa oma ajast koolis, omandavad uusi teadmisi ja loovad uusi seoseid, mille käigus on oluline leida uusi ideid ja lahendusi. Eraelus juhtunud ahhaa-kogemustest tõsteti mitmel korral esile kingiidee leidmist.

Uuringus osalenud naised kirjeldasid oma ahhaa-elamusi pikemalt ning lisasid rohkem emotsioone ja detaile kui mehed. Üliõpilaste lood olid pikemad ja üksikasjalikumad.

Põhjus, miks mõned küsitletavad ei osanud ühtegi ahhaa-lugu kirjeldada või väitsid, et neil puudub selline kokkupuude, seisneb tõsiasjas, et äkktaipamiste erilisusele vaatamata peetakse neid igapäevaelu osaks.

Elin Makkar võttis oma uuringu kokku tõdemusega, et ei leidu ilmselt mitte kedagi, kes poleks kogenud oma elus suuremat või väiksemat sorti äkktaipamist.

Elin Makkari uurimistööd "Ahhaa-elamuse kogemine Tallinna Saksa Gümnaasiumi gümnasistide ja Tartu Ülikooli tudengite näitel" juhendasid Jaan Aru (Tartu Ülikool) ja õpetaja Anu Tuulmets. 2023. aasta õpilaste teadustööde riiklikul konkursil (korraldaja Eesti Teadusagentuur) sai töö gümnaasiumiastmes II preemia. Uurimistööga saab põhjalikumalt tutvuda õpilaste teadusajakirja Akadeemiake erinumbris.