"Faktiteadmiste omandamine on loodusainete õppimise oluline osa. On aga iseasi, kuidas neid õpetada: kuivõrd õpetaja suudab aine teha nii paeluvaks, et õpilane soovib ja suudab õppida," ütleb värske doktor Moonika Teppo. Oma äsja kaitstud doktoritöös käsitles ta noorte õpimotivatsiooni 6. ja 9. klassis. 

Selleks töötas Teppo 2016. aastal koos kolleegidega välja küsimustiku, kus hindas muu hulgas õpilaste sisemist motivatsiooni loodusainete õppimisel. Samuti huvitas teda, kui tihti kasutatakse õpilaste arvates loodusainete tundides erinevaid õpi- ja õppemeetodeid ja kui palju huvitavad neid erinevad loodusainete teemad. "Mind üllatas, et just traditsiooniliste meetodite kasutamine tunnis ennustas õpilaste sisemist motivatsiooni kõige enam," toob Teppo välja.

Eluline kõnetab

Ehkki teaduskirjandusest on teada noorte üleüldine õpimotivatsiooni langus teismeeas, huvitas Moonika Teppot just loodusainetes ehk bioloogias, geograafias, füüsikas ja keemias toimuv. "Oli näha, kuidas õpilaste huvi nende õppeainete õppimise suhtes langeb 6. klassist 9. klassi üleminekul," ütleb ta. 

Siiski täheldas ta erinevusi selle põhjal, kui elulähedane oli aines käsitletud sisu. "Selgus, et igapäevaeluliste või mingist ühiskondlikust vaatenurgast esitatud teemade õppimise suhtes oli õpilastel suurem huvi kui nende suhtes, mis olid väga abstraktsel tasemel esitatud: näiteks aatomite ja molekulidega seonduv," võrdleb Teppo. See tähendas, et õpilasi kõnetasid rohkem bioloogia ja geograafia kui keemia ja füüsika teemad. Samuti langes noorte huvi eluliste teemade õppimise vastu 9. klassiks pisut vähem.

Teppot huvitas seegi, kuidas mõjutavad õpilaste motivatsiooni tunnis kasutatud õppemeetodid. Faktoranalüüsi tulemusel eristus neli faktorit. Esiteks eristusid nii-öelda traditsioonilised õppemeetodid. "Seal on tegevused, mida kõige sagedamini tundides tehakse: loengupidamine, küsimuste küsimine ja klassiarutelu," loetleb Teppo.

Teiseks eristusid koostöised tegevused, näiteks rollimängud ja rühmatööd. Kolmandat tegevuste rühma nimetas Teppo eksperimentaalseks faktoriks, millesse koondusid uurimisküsimuste ja hüpoteeside püstitamine, praktilised tööd ning näidiskatsed. Viimasena eristas värske doktor probleemide lahendamise ja otsuste tegemisega seotud tegevusi. 

"Uurisingi, kuidas need faktorid mõjutavad 6. ja 9. klassi õpilaste sisemist motivatsiooni," kirjeldab ta. Regressioonanalüüsi tulemustest ilmnes nii kahe vanuserühma sarnasusi kui ka erinevusi. Näiteks ennustas mõlemas vanuses õpilaste sisemist motivatsiooni kõige enam traditsiooniliste õppemeetodite sagedasem kasutamine.

Erinev oli aga see, et 6. klassis ennustasid õpilaste sisemist motiveeritust just igapäevaeluga seotud teemad – 9. klassis need enam niivõrd motivatsiooni ei ennustanud. "Seal tuli olulise tegurina välja hoopis probleemide lahendamine ja otsuste tegemine tunnis. Tõenäoliselt seda kasutatakse 9. klassis loodusainete tundides mõnevõrra enam kui näiteks 6. klassis," arutleb värske doktor.

Ajurünnak võis kaduda küsimuste taha

Oma töös hindas Moonika Teppo sedagi, kui palju nii õpilaste kui ka õpetajate hinnangul tundides erinevaid õpi- ja õppetegevusi tehti. Kõige sagedamini kasutas õpetaja tunnis traditsioonilisi meetodeid: andis loenguna edasi ainesisu, küsis õpilastelt küsimusi ja algatas klassis arutelu. 

"See on muidugi minu uuringus piirang, kuidas õpilased ise neid meetodeid tajuvad ja meetodi sõnastusest aru saavad," möönab Teppo. Õpetaja algatatud ajurünnakut võis õpilane tajuda lihtsalt kiire küsimuste esitamisena – kuidas päriselt oli, värske doktor kvantitatiivse küsimustiku põhjal öelda ei oska.

Noorte sõnul kasutasid loodusainete õpetajad kõige vähem rollimängu, ajurünnakut ja debatimeetodit. "Ilmselt võib siin põhjus olla selles, et neid kasutataksegi vähem. Kui õpetaja peab tunnis oma materjali läbi võtma, siis tal lihtsalt ei olegi selliseks mänguliseks osaks aega," oletab Teppo. 

Niisamuti ilmnes, et õpilaste sisemist motivatsiooni ei ennusta koostöised ja eksperimentaalsed tegevused. Pigem ennustasid need isegi pöördvõrdelist seost. "Kirjanduses on välja toodud, et just õpilasekesksed meetodid võiksid suurendada õpilaste sisemist motivatsiooni, aga mul tuli töös vastupidine välja," arutleb värske doktor. Ta oletab, et ühest küljest tehaksegi õpilaskeskseid tegevusi tunnis kõige vähem. Teisest küljest võib siit selguda, et traditsioonilised meetodid võivadki lihtsalt loodusainetes kõige paremini töötada.

Seitsme aasta tagune seis

Oma töö põhjal soovitab Moonika Teppo, et loodusainete õpetajad oleksid altid muutma oma õpetamise metoodikat, arvestades õpilaste vajadusi ning vanust: "Tänapäeval ei saa enam läheneda loodusainete õpetamisele ühtviisi nii 6. kui ka 9. klassis. Selleks et loodusainete õppimine oleks õpilaste jaoks motiveeriv, tuleks õpetamisel kasutada enam kontekstipõhist ning personaalset lähenemisviisi ning sobivaid metoodikaid."

Tulemuste valguses juhib värske doktor tähelepanu, et Eesti õpetajal on suhteliselt suur vabadus ise otsustada, milliseid meetodeid ja materjale ta tunnis kasutab. "Seepärast võiks loodusaine õpetaja püüda võimalikult palju põimida igapäevaelu ja ühiskonnas toimuvat oma õpetamisse," soovitab ta.

Samuti on õpilane motiveeritum, kui õpetaja talle selgitab, milleks mingit teemat õpitakse. "Kas seda läheb vaja mõnes järgmises klassis, näiteks gümnaasiumis? Või lihtsalt, et sa tead igapäevaelus suheldes mingisuguseid fakte ja oskad teatud teemadel kaasa rääkida?" toob Teppo näiteid. Laias laastus peabki õpetaja piisavalt oma klasse ja sealseid õpilasi tundma. Metoodika, mis toimib hästi ühes klassis, ei pruugi sama hästi motiveerida paralleelklassi. 

Ehkki õpetaja mõju Teppo oma töös otseselt ei käsitlenud, on ka õpetaja käitumisel tema sõnul väga suur mõju. "Võib-olla mõnel õpilasel oli näiteks nii tore keemiaõpetaja, et ta läkski tänu õpetaja eeskujule loodusainete õpetajaks õppima. Teisalt, kui õpetaja oma ainet kuivalt edasi annab või ei seosta õpitavat õpilaste igapäevaelulise kontekstiga, siis on õpilastel ka keerulisem ainet omandada," võrdleb ta.

Siiski rõhutab Teppo, et sisemist motivatsiooni saab uurida väga erineval moel ja eri nurkade alt. "Võiks veel uurida, kuidas teistes õppeainetes sellega lood on. Kuivõrd mujal motivatsioon langeb ja millest see sõltub?" märgib ta. Samuti vääriks tema sõnul uurimist, mis juhtub õpilaste motivatsiooniga gümnaasiumis ja kuidas mõjutab seda iga noore valitud õppesuund.

"TALIS-e ja PISA uuringud näitavad, et võrreldes teiste OECD riikidega on Eestis loodusainete õpetamine pigem õpetajakeskne. Ma arvan, et minu töö tulemused näitavad samuti seda tendentsi," tõdeb ta. Samas peegeldab tema töö seitsme aasta tagust ehk 2016. aasta seisu. "Nüüd oleks huvitav teha järgmine uuring ja vaadata, kas midagi on nende aastate jooksul muutunud," sõnab värske doktor.

Moonika Teppo kaitses haridusteaduste instituudi ning ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorikraadide andmise ühisnõukogus oma doktoritööd "Predicting Lower Secondary School Students' Intrinsic Motivation in Science Learning: the Role of Context and Teaching-Learning Approaches" ("Õpi- ja õppetegevuste ning kontekstide roll põhikooliõpilaste sisemise motivatsiooni ennustamisel loodusainete õppimisel") filosoofiadoktori kraadi saamiseks haridusteaduse erialal Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid professor Miia Rannikmäe ja kaasprofessor Regina Soobard Tartu Ülikoolist. Tööle oponeeris professor Kalle Juuti Helsingi Ülikoolist.