Iga viie aasta järel käib USA haridusmõttekoja NCEE (National Center on Education and the Economy) eksperdid uurimas hariduses edukate riikide praktikaid. Eelmisel nädalal olid nad taas Eestis ning ERR Novaator usutles organisatsiooni juhti Marc Tuckerit.

Kolm mõtet intervjuust: 

1. Kogu maailmas on puudu loodus- ja täppisteaduse spetsialistidest ning see tõmbab ka koolidest nende ainete õpetajaid ära. 
2. Eesti edu taga on see, et õppekavades on hoitud traditsioonilist, kuid õpetajad oskavad teadmisi edasi anda neid mõtestades. Oskus mõelda tugineb headel alusteadmistel ja nende teadmiste kasutamisel. 
3. Erineva kultuurilise taustaga õpilasi tuleb erinevalt õpetada, sest neil on ka erinev suhtumine haridusse ja teadmistesse. Sisserände tingimustes peab Eesti leidma lahenduse nende õpilaste õpetamiseks, vastasel juhul hakkavad õppetulemused kannatama. 

Peaaegu viis aastat on möödas sellest, kui tegin teiega Eesti hariduse teemal intervjuu. Pakkuge, mis on ERRis nende viie aasta jooksul olnud enimloetud haridusteemaline artikkel?

Ma oletan, et see on mõni teie artikkel. 

See ongi seesama viie aasta tagune intervjuu teiega.

Tõesti?! Mul polnud aimugi. 

Selle pealkiri oli, et Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel. Kas te olete jätkuvalt samal seisukohal? 

See oli meil meeles, kui tulime siia. Mul on selle kohta kaks mõtet. Üks on see, et Eestis on vahepeal tekkinud palju huvitavaid ideid, kuidas õpetajaskonda uuendada. On mõtteid, kuidas muuta õpetaja karjääriradasid ning tuua koolidesse inimesi muudelt elualadelt. Eesti on olnud selles päris edukas ning on jätkab uuendustega. 

Ma kohtusin inimestega, kes on teiselt erialalt tulnuna otsustanud hakata õpetama. Nad rääkisid, miks nad selliseid valikuid on teinud ja see on muljetavaldav. Nad tunnevad rahulolu oma otsuste ja valikutega.

Teine, mida tähele panime on see, et iseäranis noored inimesed on valinud õpetajaameti osalise koormusega. Noored inimesed, pean siin silmas alla 40-aastaseid, on valinud karjääriraja, mida minuvanused omal ajal ei oleks kindlasti valinud. Noored vahetavad karjääre ja sageli töötavad mitmel töökohal korraga. 

Nii loovad nad viisi, kuidas on võimalik ühelt poolt teha karjääris muudatusi, teiselt poolt töötada osakoormusega koolis ning teha ka tööd mõnel teisel kohal. 

Meie arvates on need väga head ideed, sest see toob õpetajatena tööle võimekaid inimesi. Nii tulevad õpetajaks erinevate teadmiste ja kogemustega inimesed. Koolidest oleme saanud selle kohta väga positiivset tagasisidet. 

Vestlesime ka Noored Kooli programmi läbinutega – te olete selles ka väga edukad olnud. Nad on tõesti erakordselt muljetavaldavad. 

Küsimusele, kas Eestis on õpetajaid piisavalt, on veidi keeruline vastata, kuna meil ei ole arvuliselt täit ülevaadet, kui palju ja kust õpetajaid koolidesse tuleb. Iseäranis STEM ehk loodus- ja täppisteaduste (LTT) valdkonnas on seda keeruline hinnata. See pole probleem ainult Eestis, kuid Eestis on see probleem iseäranis tõsine. 

Majanduse areng on punktis, kus tootmine vajab LTT haridusega spetsialiste üle maailma. Nad pakuvad LTT pädevuste eest palju paremat palka kui koolid. Lisaks napib maailmas tervikuna LTT valdkonna spetsialiste. 

Sealjuures ei paranda olukorda seegi, et õpetajate ametiühingud on üldjuhul selle vastu, et ühe aine õpetajale makstaks tema töö eest rohkem kui teise aine õpetajale. Mõistagi on meie tsivilisatsioonile ajalooteadmised sama olulised kui mõista füüsikat, kuid ühiskonnas on praegu suurem nõudlus inimeste järele, kes mõistavad matemaatikat, kui inimeste järele, kes tunnevad ajalugu. 

Siinkohal ei saa jätta mainimata Eesti õpilaste PISA tulemusi, sh loodus- ja täppisteaduste ainetest. Kust need teadmised siis tulevad?

Esmaklassilistelt õpetajatelt. Hariduses liigub aeg väga aeglaselt. Külvad seemne ja vilja ei näe  vähemalt 15 aastat. Seega oma praegustes PISA tulemustes näete aastatetaguseid õigeid valikuid. 

Kui ma esimest korda Eestis käies küsisin, kuidas Eesti kavatseb jätkata heade PISA tulemuste saavutamist, sain vastuseks: "Keegi ei lähe pensionile, seega meil on kõik õpetajad, keda meil vaja on." Ja ma istusin seal ning mõtlesin, et teil on üks eakamatest õpetajaskondadest Euroopas – nad surevad, kui nad just ei lähe enne pensionile. Teie õpetajad ei lähe ehk pensionile ja töötavad edasi, aga nad jäävad vanemaks ega ela igavesti. 

Kui ma viie aasta eest käisin siin intervjueerimas matemaatika ja loodusainete õpetajaks õppivaid magistrante, siis neid oli vaid käputäis. Hariduses võtavad asjad aega – võtab aega kuni noor inimene käib läbi koolid ning asub tööle ja omandab kogemuse õpetajana. See võib tähendada kokku 25–30 aastat. 

10 või 15 aasta pärast näeme hariduse tulemustes neid vilju, kes teie ülikoolidesse praegu astuvad. 

Mul on oma hüpotees, miks meie õpilaste PISA tulemused nii head on, katsetan seda teie peal. Meie õpetajaskond on pikaajalise töökogemusega, mis ühtlasi tähendab, et nende pagasis on ka õpetamismeetodeid, mis olid kasutusel aastakümnete eest – selliseid faktiõppimisele keskenduvaid meetodeid. Need meetodid on tervikuna nõudlikumad, panevad lapsi süstemaatiliselt õppima ja pingutama ning selle kaudu paremaid tulemusi saavutama. Mis te arvate sellest hüpoteesist?

Nõustun, et Eesti üks tugevus, mis peegeldub PISA tulemustes, on väga tugevad traditsioonilised õppekavad. Aga peaksime olema ettevaatlikud selle osas, mida nimetame traditsiooniliseks. 

Ma nimetan traditsiooniliseks seda, mida olen mitmes Ida-Euroopa ja Skandinaavia riigis näinud. Need õppekavad eeldavad õpetajameisterlikkust tugevate ainealaste teadmiste õpetamisel. Meisterlikkuse all pean silmas sisulist arusaamist õpetatavast, see pole lihtsalt faktide kuhjamine. 

See on väga oluline eristus, sest viimases analüüsis nägime, et edukas on see rahvas ja riik, kelle inimesed oskavad mõelda. Oskus mõelda sõltub muidugi ka alusteadmistest. Tühipaljaste faktiteadmistega pole midagi peale hakata. Hea on teada paljud, kuid teiste jaoks väärtuslikuks muutuvad inimesed siis, kui nad oskavad neid teadmisi kasutada ehk mõelda. 

Ma arvan, et see ongi üks Eesti koolide õppekavade ja õpetajate sisuline tugevus. Kui õpetajad ei mõista õppekava põhialused ja sisulist tarkust nende taga, siis annavad õpetajad edasi lihtsalt fakte. Meil on seda USA-s väga palju: õpetajad õpetavad seda, mida neile koolis õpetati. Sedasorti õpetamine toodab õpilasi, kes ei ole PISA testides edukad, sest mida PISA mõõdab – see ei mõõda kui palju valemeid sa tead või mitu tehet sa suudad teha. PISA mõõdab seda, kas sul on teadmised ning võime neid teadmisi kasutada, et teha teadmistega midagi kasulikku. 

Kunagi oli nii, et teadmistekontrollid olid üles ehitatud õppekava eesmärkide mõõtmisele. See on väga erinev sellest, kui küsida, mida inimene oskab oma teadmistega teha. 

Eesti inimestel on oluline mõista, mida PISA mõõdab ja kasutada seda oma õppekavade arendamisel – kasutada ära seda, mis on nendes õppekavades väärtuslikku. Eesti valitsus on viimastel aastatel püüdnud teha midagi väga olulist. Ma selgitan seda näite kaudu. 

Kui ma palkan kellegi meie organisatsioonis tegema poliitikaanalüüsi, siis ma mõistagi hindan, kas tal on tehnilised oskused ülesannete lahendamiseks. Nad peavad oskama teha statistilist analüüsi ja mõista, mida statistika neile ütleb. Aga see pole kõik, mida ma hindan. Me oleme väike organisatsioon, selline nagu suur osa Eesti ettevõtetest. 

Ma pean saama inimese, kes oskab ülesannet täita, ilma et ta käiks igal sammul mu käest küsimas, mida tegema peab. Need inimesed peavad oskama planeerida, peavad oskama hinnata, mis on oluline, nad peavad teadma, mida nad vajavad, et oma tööd tõhusalt teha, nad peavad oskama teisi inimesi juhtida ja meeskonnas töötada. Mul ei lähe kuigi kaua, et ära tunda inimest, kellel on need oskused ja pädevused. 

Enamikku inimestest, kes teevad ühetaolist ja lihtsat tööd kontoris või vabrikus, hakkavad varsti asendama robotid. Maailmas muutuvad väärtuslikuks inimesed, kes oskavad teha mõtlemist nõudvat tööd koostöös teistega, isegi kui ei asuta füüsiliselt samas kohas. Möödas on aeg, kus neid oskusi oli vaja vaid vähestel juhtidel ja otsustajatel. Kitsastest käsitöö- ja alusoskustest jääb väheks. 

Me peame leidma viisi, kuidas hoida alles õppekavades väärtuslikku traditsioonilist osa ning lisada neid tänapäeva ühiskonnas vajalikke oskusi. Maailmas pole veel ükski riik suutnud seda väga hästi teha.

Lõpetuseks on paslik küsida, kas Eesti õpilased sooritasid PISA testi paremini kui meid seni edestanud Soome õpilased, või tegi Soome hoopis midagi valesti ja nende õpilaste sooritus on muutunud kehvemaks?

Hea küsimus, aga seda on oluline vaadata. Mis teie arvate, võib olla põhjus?

Ma ka ei tea, aga kui ma võrdlen Eestit ja Soomet, siis üks erinevus on küll: multikultuursus. Ühiskonnad, mis on kultuurilistelt taustadelt ühetaolisemad, on PISA testis edukamad. Eesti õpilased on küllaltki ühesuguse kultuurilise taustaga. Mis te arvate sellest?

Ma arvan, et see on väga oluline tegur. Erineva kultuurilise taustaga õpilasi tuleb õpetada erinevalt, sest kultuurilisest taustast sõltub ka näiteks see, kuidas suhtutakse haridusse ja õppimisse. 

Ma toon USA näite, kus kui me küsisime vanematelt, kumb on neile olulisem: kas see, et nende lapsi õpetavad väga pädevad õpetajad või see, et need õpetajad on nende lastega kultuuriliselt sarnased, sh nt sama nahavärviga. Ja me saime teada, et vanemad eelistavad kultuurilist sarnasust kvaliteetsele õpetamisele.

Kui klassis või koolis on palju kultuuriliselt erinevaid lapsi, siis tuleb nende õpetamises seda arvesse võtta, neid sellest lähtuvalt õpetada. See kõik aga tuleb teadmiste omandamise arvelt ja niimoodi võivad langeda õppetulemused.

Arvestades praegu toimuvaid muutusi, sealhulgas migratsiooni, siis Eestil seisavad need väljakutsed kõik ees. Peaksite mõtlema, kuidas seda probleemi lahendada.