Marc Tucker, kes annab haridusalast nõu ka USA föderaalvalitsusele, viibis eelmisel nädalal Eestis ning tutvus hariduskorralduse, koolide ja spetsialistidega. Tema huvi oli teada saada, mida saaks USA Eestist eeskujuks võtta, et parandada näiteks tulemusi PISA-testis, milles Eesti on mitmete näitajate poolest maailmas esikümnes, USA aga jääb meist mitmetes valdkondades maha.

Marc Tucker toob välja, et Eesti õpetajate keskmine vanus ning õpetajakoolitusse nappivate tudengikandidaatide arv kujutab suurt ohtu kogu Eesti haridussüsteemile. "Kahtlemata on see väga tõsine oht ja selle kõrvaldamiseks peab kogu meie ühiskond muutma oma mõttemaailma," leiab Tartu ülikooli tehnoloogiahariduse professor Margus Pedaste.

Tema sõnul peavad esiteks ülikoolide erinevate valdkondade õppejõud-teadlased mõtlema, kuidas suunata helgeimad pead õpetajaharidust omandama. "Seda muidugi ainult juhul, kui neil lisaks tugevusele valdkonnas on ka head eeldused õpetajaks saada. Need kaks ei pruugi käia käsikäes." Teiseks on Pedaste hinnangul oluline, et ka lapsevanemad mõtleksid, kas ehk just nende pojast või tütrest võiks saada õpetaja.

"Kolmandaks peavad tegevõpetajad mõtlema, kuidas anda õpilastele sagedamini võimalus panna end proovile õpetaja rollis – kaasõpilaste õppimise toetamisel. Neljandaks, peavad ka õpetajate koolitajad sageli muutuma avatumaks uuendustele. Tartu ülikooli õpetajahariduse õppekavad on juba kaasaegsed, aga inimeste arendamiseks on veel palju teha kõigil tasemetel."

Koolis õpituga ei saa tööturul hakkama

Marc Tucker pidas Tallinnas haridusministeeriumi korraldatud konverentsil ettekande, milles tõi välja, et arenenud ja kõrge elatustasemega riikides on üha suurem vajadus muuta kooliharidust. Varem vaid väiksele eliidile mõeldud individuaalne ja paindlik haridus tuleb teha kättesaadavaks paljudele, sest ainult nii on võimalik saada õpetajaharidusse kõige andekamad, kes omakorda oskavad anda edasi teadmisi, mis toetavad kõrgetasemelise tööjõu ettevalmistamist.

USA haridussüsteem on suuresti korraldatud viisil, mida Tucker nimetab "odavateks õpetajateks". Tema kirjelduse kohaselt soosib see keskpäraseid pedagooge, kes on valmis töötama väiksema palga eest. Nõnda on võimalik üleval pidada suurt hulka õpetajaid ning hoida kokku hariduskuludelt. Paraku tuleb sellega kaasa aga koolide kehvem tase, tööealise elanikkonna kesisem ettevalmistus ning lõpptulemusena töötajaskond, kes ei suuda anda majandust edasi viivat lisandväärtust.

Eesti puhul toob Tucker välja, et kuigi meil on head PISA-testi tulemused, on ettevõtted hädas vajalike oskustega töötajate leidmisega paljudes valdkondades. Seda mitte ainult liht- ja oskustööliste puhul. Miks see nii on? Marc Tuckeri arvates võib see tuleneda asjaolust, et õpetajaks lähevad õppima need gümnaasiumilõpetajad, kes ei ole piisavalt andekad õppimaks näiteks loodus- ja täppisteadusi. Lisaks sellele puudub õpetajail sageli oma valdkonnas muu töökogemus, mis annaks selgema arusaama tööturul toimuvast. Nii ei oskagi õpetajad seostada teoreetilist praktilisega.

Probleemõpe: vähem fakte, rohkem tegutsemist

Margus Pedaste toob siinkohal välja ühe lahendusena probleemõppe juurutamise koolides. Seda on praeguseks hakatud loodus- ja täppisteaduste õpetamisel üha enam rakendama ning Pedaste eestvedamisel koolitatakse õpetajaid seda meetodit kasutama. Kahjuks pole Eestis tehtud uuringut, millest saaks ülevaate, kui ulatuslikult kasutatakse siinsetes koolides projektipõhist probleemõpet, aga hinnanguliselt on seda suhteliselt vähe, nendib Pedaste.

Ta lisab ka seda, et projektipõhise probleemõppega kaasneb paratamatult vähemate faktide päheõppimine, kuid see pole inforikkas digimaailmas tegutsedes mingi probleem. "Tõsisem oht on see, kui ei võeta aega nende probleemide lahendamise õpitu üldistamiseks ja ühest situatsioonist teise kandmiseks. Sel juhul võib kaduda “suur pilt” ja õpitu jääda deklaratiivseks ning peagi ununeda," selgitab Pedaste.

Haridusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler Mart Laidmets näeb aga õpetajate põuale lahendust elukestva õppe strateegia täitmises. Elukestva õppe mõtteviisiga alustatakse selle strateegia kohaselt juba esimestes klassides ning see kätkeb endas mõtteviisi, mille järgi peaks inimene olema harjunud pideva enesetäiendamisega, et vastata tööturu ootustele.

Teise aspektina, mis muutmist vajab, toob Laidmets välja suhtumise muutumise. Kui õpetajaamet on ühiskonna silmis rohkem väärtustatud ning lugupeetud, meelitab see amet iseenesest rohkemaid ja andekamaid. Selle juures ei saa muidugi üle ega ümber sissetulekust. Õpetajate palk on Laidmetsa sõnul viimasel ajal teinud läbi märgatava tõusu, mis annab oma panuse ameti atraktiivsemaks muutmisse.

Palk aga pole Marc Tuckeri sõnul alati esimene professiooni mainet kujudav tegur. Ta toob näiteks Soome, kus õpetaja palk jääb samuti riigi keskmise palga lähedale, samas on õpetajaamet seal väga kõrgelt väärtustatud ning ülikoolides on õpetajaerialale suur konkurss.

Mart Laidmets, kes visiidi käigus vahetas Marc Tuckeriga mõtteid, nõustub suures osas nende kitsaskohtadega, millele Tucker osutab. "Tema mõtted on selles osas õiged. Meil on õpetajate keskmine vanus kõrge ja noort pealetulevat õpetajaskonda ei ole."

Asi, millega Laidmets siiski täiesti ei nõustu, puudutab õpetajate töökoormust. Marc Tucker märgib, et Eesti õpetajate töökoormus on teiste OECD riikide keskmisega võrreldes väga kõrge ning on vaid mõni üksik riik, kus õpetajad veedavad klassi ees rohkem aega kui Eestis.

Mart Laidmets aga märgib, et keskmisest jääb Eesti õpetaja töökoormus ehk isegi madalamaks. "Õpetajad terve pika suve ju puhkavad või pole neil vähemalt kooli. See, et töö on surutud ajavahemikku maist juunini, tekitab tõepoolest mulje, et õpetajate koormus on väga suur." Mitmetes riikides on kooliaasta pikem, alates augustis. Kooliaasta pikendamine võiks hajutada õppetööd pikemale perioodile.

Kallis, kuid tõhus teadmistekontroll

Üks, mida külalised kiitsid oli see, et meie koolides õpetatakse õpilasi hästi kirjutama ja seega mõtlema ning mõtestama, et kasutata valikvastustega teste, mis on odavamad ja kiiremad. Mart Laidmets tutvustas Marc Tuckerile digitaalsete teadmistekontrolli võimalusi, mis pani USA hariduseksperti kohe küsima, ega Eesti ei kaalu minna üle odavamale testimissüsteemile. Mart Laidmets aga kinnitab, et nii see kindlasti pole ning e-testid on pigem lisavõimalus.

Samuti ei pea tõenäoliseks valikvastustega testidele üleminekut Margus Pedaste, sest nende abil ei ole kuigi hästi võimalik mõõta seatud õpieesmärke. "Eesti õpetajad on seda juba mõistnud, et valikvastustel on oma väärtus, kuid lisaks neile on vaja ka ülesandeid, kus õpilased saavad oluliselt vabamalt oma mõtteid väljendada, teistega diskuteerida, tagasisidet anda ja enda kogemustest õppida. See saab aasta-aastalt üha tähtsamaks."

Eesti teadmiste kontrollimise süsteemi iseloomustab Mart Laidmetsa sõnul veidi ka eesti keele riigieksam, kus on tekstiloome osa teadlikult sisse jäetud. Teadmistekontrolli ja hindamissüsteemi juures on uuendamisel kujundavale hindamisele üleminek, mis mõõdab õppija-keskselt individuaalset arengut.