Näituse kuraator Piret Karro rääkis, et naised seisid juba enne rahvuslikku ärkamisaega õlg õla kõrval meestega, kes ehitasid Eestis demokraatiat. "Naistel on olnud vääriline roll meie praeguses demokraatlikus ühiskonnas ja selles, kuidas me selleni jõudnud oleme," sõnas ta. Avalikkuse teadvuses on nad aga sageli tähelepanuta jäänud. 

Eesti esimeseks naisliikujaks võib pidada Lilli Suburgi, kes oli tihedalt seotud eesti rahvusliku ärkamise tegelastega. Suburg oli Lydia Koidula kooliõde. Karro sõnul pole head vastust küsimusele, miks inimesed Koidulat teavad, aga Suburgi mitte. "Üks võimalus on see, et Koidula on rahvusromantiline poetess ja see sobib hästi sellega, kuidas läbivalt on tahetud Eesti ajalugu kirjutada ning meie enda ajaloo ja rahvuskultuuri nägu näidata: kaunis naine kirjutab luuletust ja on hästi isamaaline," sõnas kuraator. 

Suburg seevastu nõudis hoopis naistele õigusi. Tema asutas ka esimese eesti naisteajakirja Linda, mille 1887. aastal ilmunud avanumbri eessõnas julgustas ta naisi ahju tagant välja astuma ja kummutama eeldust justkui võiks ainult meestel olla selget mõistust: 

Sõnakene suguõdedele

Hõisake, mu armsad suguõed, tõstke nüid ka tõesti rõõmu kisa: meil on ju oma  ajaleht! … Kui … üksteiselt elutarrkusi õppima, üksteisele neid õpetama, … ja sedasi üksteist tuetades ikka enam ja enam oma soo seisuste ja kohustele osavamaks, väärilisemaks inimeseks kasvama – on see orrjuse põlve ööpimedus, mis meile kõik seda lubab? Ei, ja tuhat korda ei! see on vabaduse koidu sära, mis meie vaiimusi rõõmu pärast värisema paneb! … Edasi suuremale vabadusele, kuidas kõrgama vaimuharidusega rahvaste naisterahhvad juba edasi jõudnud on! Jah, armsad suguõed, vällja ahju tagant, edasi lahkemasse elu õhku!

Ajakirjas Linda kajastati teemasid seinast seina. Juttu oli taluperenaistele tähtsatest teemadest, nagu retseptid, tikkimismustrid jms. Ilmus aga ka artikleid, kus öeldi, et naised peavad samuti osalema poliitilises elus. 

Suburgil oli õnne elada nii kaua, et ta nägi ära Eesti Vabariigi tuleku. Toona oli naine veel rahva seas au sees, aga surma järel vajus Suburg unustuse hõlma.

Streigid Kreenholmis

Vabamu näitusel saab ka rohkem teada 1872. aastal alanud Kreenholmi streigi kohta. See polnud manufaktuuris ei esimene ega viimane streik, aga oli märgiline selle poolest, et üles tõusis pea kogu Kreenholmi töötajaskond, sealhulgas ka paljude teiste Narva tehaste töötajad. Karro sõnul andis see suure tõuke streigilainele Tsaari-Venemaal laiemalt.

Miks inimesed streikisid? Peamiselt ikka kohutavate töötingimuste pärast: töötajate tööpäevad oli 18 tundi pikad, nad ei tohtinud lahkuda tehase territooriumilt. "Nad olid põhimõtteliselt sama sunnismaised kui pärisorjad," sõnas Karro. 

Näitusel räägitakse streigist eelkõige seetõttu, et ära on unustatud meestega koos protestinud naised. "Mehed on nimepidi välja toodud, naised mitte. Ainuke lause, mis naisi puudutab, oli selline, et mehed kaitsesid sõdurite eest ka naisi ja lapsi. Miks naised ja lapsed seal üldse olid? Sest nemad osalesid ka streigis," rääkis kuraator. Kreenholmi töötajaskonnast moodustaid tol ajal naised veerandi. 

Ahju tagant välja tulnud naisliikumised

Ajalooliselt on olulised olnud ka erinevad naisliikumised. Karro rääkis, et juba enne vabariigi väljakuulutamist hakkas tekkima naisseltse nagu seeni pärast vihma. Seltside tegevus oli tol ajal väga mitmepalgeline. Vabadussõja ajal koguti näiteks raha, et aidata sõdureid. Samas oli ka liikumisi, mis kujutasid endast kultuuriseltse. Peeti pidusid, lauldi eesti laule ja hoiti ülal eesti kultuuri. 

Oli veel ka karskusliikumine, mis Karro sõnul oli allhoovus naisliikumiste ajaloos ja jõudis Eestisse Soome eeskujul. "Kuna alkoholismiga oli tol ajal hästi suur probleem, siis oli naisi, kes ütlesid, kuidas tuleb seista selle eest, et pered oleksid kained ja meie mehed oleksid kained," lausus ta. 

Põhiteema, miks naisliikumised koos käisid, seisnes ikkagi soovis seista oma õiguste eest. Isegi kui sündis Eesti Vabariik, kehtis alguses perekonnaseadus, mis oli pärit tsaariajast: naistel ei olnud võimalik omada raha ega maja, vaid need kuulusid naise abikaasale. "Põhimõtteliselt olid naised meeste eestkostetavad Eesti Vabariigis," sõnas Karro. 

1920–1930. aastatel võitlesid naised selle eest, et nemadki saaksid osa demokraatlikest hüvedest, mis ühel õigel ühiskonnaliikmel olema peaksid. Nad tõlkisid ära Taani, Rootsi ja Norra perekonnaseaduse, mis olid progressiivsemad ja ütlesid, et naised on vastutusvõimelised inimesed, kes vastutavad oma perekonna ja selle majandusliku heaolu eest. 

Vaikiv ajastu tõi endaga jällegi kaasa ootuse, et naine on pigem perenaine ja hoolitseb kodu eest. "Kui Lilli Suburg oli see, kes ütles, et välja ahju tagant, siis Konstantin Pätsi ajal aeti naised jälle ahju taha," sõnas Karro. 

Lesbid ahju tagant välja

Laulva revolutsiooni ajal hakkasid pead tõstma Eesti lesbi- ja geiliikumised. Eesti Lesbiliit (ELL) võttis oma põhikirja vastu 1990. aastal. Tol ajal ainus omataoline Ida-Euroopas – selle poole vaatasid Karro sõnul ka lätlased ja leedukad, soovides asutada ise sarnase naisteühenduse.

Eesti Gayliit asutati ELL-ist aasta hiljem, tuues ühise katuse alla mitu geimeeste mitteametlikku võrgustikku. Kuna 1991. aastal oli homoseksuaalne seks veel kriminaalkuritegu ja samuti hõljus õhus tugev stigma lokkava aidsipandeemia tõttu, oli geimeeste olukord tol ajal pingeline. 1992. aasta mais aga muudeti kriminaalkoodeksit, nii et nüüdisajal on põhjust tähistada kolme kümnendi täissaamist ajast, kui geimeeste tagakiusamiseks kadus seaduslik alus.

Liidud tegid Karro sõnul palju tööd selle nimel, et neid teataks ja tuntaks ning see ka õnnestus, seda aga peamiselt Tallinnas ja Tartus. Väiksemates linnades oli keerukam. Kuigi aega on palju mööda läinud, siis on paljude inimeste jaoks need teemad jätkuvalt tabuteemad. "Võib-olla pidev jutt sellest, kuidas meie ühiskond veel ei ole valmis nendeks teemadeks, natuke taastoodab seda tunnet, et see kõik on ikka veel tabu," sõnas Karro.  

Näituse kuraator on Vabamu näituste juht Piret Karro, kunstnik on Flo Kasearu, kujundaja Kaisa Sööt ja graafiline disainer on Sandra Kosorotova. Näitus tugineb Piret Karro uurimusel "150 aastat Eesti feminismi", mis avaldati artiklina Vikerkaares 2022. aasta kevadel ning mis kaardistab feminismi ajalugu Eestis.