Pariisist ligikaudu 240 kilomeetrit edelas asuv La Roche-Cotardi koobas avastati 1846. aastal. Kümneid tuhandeid aastaid muust maailmast eraldatud ja setetega kaetud koopa sissepääs paljastus kohaliku karjääri laiendustöödel. Põhjalikumad arheoloogilised väljakaevamised algasid aga alles 1912. aastal, mille käigus tuli päevavalgele mitmeid loomaluid ja neandertallaste valmistatud kivist tööriistu.

Koobastiku tegelikud mõõtmed said selgeks aga alles sadakond aastat hiljem. Üheskoos ulatuvad neli käikudega ühendatud kambrit jõekaldast kuni 33 meetri kaugusele. Nüüd luubi alla võetud kannelüüre märkasid arheoloogid eesotsas Jean-Claude Marquetiga koobastiku kolmandas kambris. Kokku leidsid nad kaheksast kohast enam kui 400 kriipsu ja punktikest. Kuna sealseid lubjakiviseinu kattev pruunjas kile on üpris habras, pole endast märgi maha jätmiseks vaja näha kuigi palju vaeva.

Ehkki neandertallaste jäetud jäljed on abstraktsed ja jäävad oma keerukuselt oluliselt alla hilisematele koopamaalingutele, tegutsesid toonased inimesed selge sihiga. Nähtavad märgikogumid poleks saanud tekkida kogemata ja teadlaste sõnul on ka raske näha, et seinte sel viisil kriimustamisel oleks olnud mõni puhtpraktiline põhjus.

Graveeringute loomiseks kasutatud meetodite välja selgitamiseks kasutas eksperimentaalsest arheoloogiast tuttavaid nippe. Marquet otsis selleks esmalt kolleegidega sarnase koopa ning üritas seejärel luua seejärel kaaslastega omaenda sõrmede, luu-, puidu-, ja kivitükkidega sarnaseid mustreid. Ühtlasi vaatasid nad, kui hästi oleks sobinud selleks hirvesarved ja kaasaegsemad metallitükid. Viimaks võrdlesid nad saadud tulemusi päris graveeringutega, kasutades selleks fotogramm-meetria tööriistu.

Leitud graveeringud sarnanesid kõige rohkem sõrmedega tehtud märkidele. Kindlasti ei kasutatud nende loomiseks aga varem leitud kivitööriistu. Nõnda järeldab töörühm, et neandertallased vedasid sõrme-kannelüüride loomiseks oma sõrmi mööda mudast koopaseina.

Graveeringute vanuse määramises uurisid teadlased, millal koopasetted viimati ilmavalgust nägid. Nende ergastamisel nähtud kiirguse põhjal pääsesid inimesed viimati koopale ligi 57 000 aasta eest, võimalik, et 75 000 aastat tagasi. Kuna seniste teadmiste põhjal jõudsid praegu elavate inimeste otsesed esivanemad tänapäeva Prantsusmaa aladele 54 000 aasta eest, pidi töörühma hinnangul olema tegu neandertallaste loominguga.

Järeldused on kooskõlas teiste viimasel kümnendil ilmsiks tulnud leidudega, mille põhjal oli praeguseks maamunalt kadunud liigi mõttemaailm eelnevalt arvatust keerukam. Muu hulgas jagasid nad omavahel toitu, küttisid üheskoos, kasutasid ravimtaimi, süütasid lõkkeid, matsid oma surnuid ja suutsid mõelda ilmselt ka sümbolistlikult.

Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE.