Renata Ferreira ja tema São Paulo Ülikooli kolleegide töö käsitleb teadaolevalt vanimaid inimviiruste jäänuseid. Need on eelmisest rekordiomanikust umbes 20 000 aastat vanemad. Aastal 2021 kirjeldasid teadlased Siberis 31 000 aasta vanuststest imikuhammastest eraldatud külmetust põhjustavat adenoviirust, vahendab Live Science.

Teadlased avastasid igivana viiruse analüüsides kahe neandertallase skelettidest eraldatud proovides esinevaid DNA-järjestusi. Viiruste leiukoht Tšagõrskaja koobas asub Venemaal Altai mägedes. Kuna mitme proovi järjestused näisid teadlastele viirusliku päritoluga, võrdles töörühm neid selliste kaasaegsete viirustega, millest ei suuda immuunsüsteem inimese nakatumise järel kunagi täielikult vabaneda. 

Uurides viiruse DNA signaale, mille iidsed ja uued proovi on erinevad, välistasid teadlased võimaluse, et viirused võiksid olla pärit pärit mõnelt nüüdisaegselt inimeselt, kes skelettidega kokku puutus, või röövloomadelt, kes neandertaallastest toitusid. 

Sellega näitas töörühm, et juba inimeste lähimad, kuid nüüdseks välja surnud sugulased võisid olla nakatunud kolme tänapäeval levinud haigustekitajaga: adenoviiruse, herpesviiruse ja papilloomiviirusega. 

Tänapäeval esinevad adenoviirusega nakatunud inimestel külmetuse- ja gripilaadsed sümptomid, kurguvalu ja silmapõletik. Sugulisel teel levivate papilloomiviirustega nakatumisega võivad kaasneda  suguelundite tüükad ja päädida teatud vähivormidesse nakatumisega. Herpesviiruste sekka kuuluvad aga teiste seas huuleherpes , tuulerõuged ja mononukleoos. Neandertallaste kontidest leitud herpesviirus sarnanes kõige rohkem tänapäeval huuleherpest põhjustava viirusega.

Värske uuringu autorite sõnul kinnitavad leiud oletust, mille järgi võib umbes 40 000 aasta eest välja surnud neandertaallaste hääbumise taga näha viirushaiguste kõrvu. Eelmisel nädalal eelretsenseerimata varamusse bioRxiv laetud uuringu tulemused pole veel sõltumatute teadlaste heakskiitu saanud. 

Siiski on teemaga tegelevate teadlaste hinnangul võimalik, et leitud viiruseid saab ühel päeval taasluua ja kasutada neid laboris inimrakkude nakatamiseks. Töörühma sõnul võiks muistsete viiruste võrdlemine tänapäevastega parandada meie arusaamist nüüdisaegsetest haigustest. 

"See avastus mitte ainult ei laienda meie teadmist viiruste evolutsioonist ja haiguste ajaloost, vaid võib avada võimalusi uute meditsiiniliste lähenemiste väljatöötamiseks, eriti seoses vaktsiinide ja viirusevastase raviga," sõnas uuringu kaasautor Marcelo Briones, Brasiilia São Paulo föderaalülikooli bioinformaatika professor. 

Kuna iidsete viiruste uurimine laieneb pidevalt, võib Brionese hinnangul oodata mineviku haiguste kohta järjest enam põnevaid avastusi, mis aitavad kaasa tänapäeva haiguste paremale mõistmisele ja parandavad meie võimet nendega tegeleda. 

Kuigi mõte iidsete viiruste taaselustamisest võib kõlada murettekitavalt, on selle õnnestumine ekspertide hinnangul lähiajal ebatõenäoline. "Ma olen umbusklik, kas see on võimalik. Meil puudub hetkel piisav arusaam sellest, kuidas viiruste DNA kahjustub ja kuidas taastada selle üksikuid tükke nii, et neist saaks kokku lappida täieliku viiruse genoomi," selgitas Austraalia Queenslandi Tehnoloogiaülikooli paleogeneetik Sally Wasef.

Samas on teadlastel õnnestunud varem elule äratada kümnete tuhandete aastate vanuseid igikeltsas tallel olnud viirusi. Neist suurem osa on kuulunud aga hiidviiruste sekka, mis imetajatele teadaolevalt ohtlikud pole.