Umbes 50-aastane naine tuli välja Siberist Altai mägesid katnud igikeltsa sügavustest. Töörühma sõnul nõuaks tema tätoveeringute joonistamine tänapäevalgi vilumust. Leid  viitab, et muistsed tätoveerijad olid omal alal meistrid, vahendab Gizmodo.

Uuringu autorid uudistasid muistse nn jäämuumia nahka äärmiselt põhjalikult koostöös tänapäevaste tätoveeringukunstnikega. Nii tegid nad kindlaks, milliseid tööriistu ja võtteid võisid omaaegsed inimesed kehade kaunistamisel kasutada.

Nagu tänapäevalgi, katsid muistsed tätoveerijad tavaliselt naha tindiga. Säärast praktikat on aga tänapäeval keeruline uurida, sest nahk kipub  luude ümberenamasti ära lagunema. Siberi jäämuumiad on siinkohal erand. Nende kunagised matmiskambrid on nüüdseks mattunud igikeltsa, mis võimaldas mõnel juhul säilida ka maetud inimese nahal.

Oskuste silmnähtav areng

Uues uuringus vaadeldud naine oli Pazyryki kultuuri esindaja. Tegu oli hobusekasvatajatest rändrahvaga, kes asustas tänapäeva Hiina ja Euroopa vahele jäävat ala. Uuringu ühe autori ja Berni Ülikooli arheoloogi Gino Caspari sõnul on rauaaegsete Pazyryki karjakasvatajate kunstipärased tätoveeringud paelunud arheolooge juba pikka aega.

Seni ei õnnestunud teadlastel aga neid üksikasjalikumalt uurida, sest vajalik tehnoloogia polnud piisavalt arenenud. Kuna nahk laguneb aja möödudes ning tätoveeringute värv tuhmub ja imbub naha sisse, pole neid palja silmaga enam näha. Nii polnudki teadlastel nende olemasolust muumiate väljakaevamise aegu 1940. aastatel aimugi. Seni on teadlased uuringud pigem joonistusi tätoveeringutest kui tätoveeringuid endid.

Kes muistseid tätoveeringuid siiski näha soovib, vajab infrapunavalgust. Võrreldes tavalise valgusega on infrapunavalguse lainepikkus suurem. See võimaldab valgusel tungida sügavamale nahka ja tuua esile ka selle sisekihid. 

Nüüd saidki uuringu autorid teha arenenud tehnoloogia toel lõpuks muumiatest ja nende kehakaunistustest teravaid pilte. Täpsemalt kasutasid nad suure lahutusvõimega digitaalset infrapunalähedast fotograafiat. Selle abil tegid nad rauaaegse naise tätoveeringutest kolmemõõtmelise ülesvõtte.

Varem nähtamatuks jäänud tätoveeringute seast tulid välja detailsed pildid leopardidest, hirvesokkudest, kukkedest ja müütilistest greifi-laadsetest olevustest. Lisaks viitavad nahast tehtud ülesvõtted, et kunstnikud kasutasid erinevaid ühe või mitme teravikuga tööriistu. Samuti selgus, et ühe tätoveeringu valmimiseks kulus mitu n-ö sessiooni.

Töörühm märkas veel, et muumia paremal käel olid tätoveeringud kunstiliselt märksa keerukamad kui vasakul käel. Sama loogikat kohtab tihtipeale ka tänapäeva inimeste puhul. Leid viitab, et tätoveeringud on kas kahe erineva kunstniku looming või tegi sama kunstnik need erinevatel aegadel ja tema oskused arenesid vahepeal. 

Kõik eelnev osutab, et Pazyryki kultuuris polnud tätoveeringud üksnes kehakaunistus, vaid nende valmistamine oli omaette kunst, mis nõudis harjutamist ja tehnilist võimekust. Samasse leiukohta oli maetud veel terve hulk inimesi, mis viitab töörühma sõnul, et tätoveerimine oli ilmselt levinud praktika. Caspari sõnul pakub uuring nüüd uut võimalust, kuidas eelajalooliste keha muutmise praktikate kaudu uurida inimeste minapildi kujunemist. 

Teadustöö avaldati ajakirjas Antiquity.