Tartu ülikooli läänemeresoome keelte nooremteadur Miina Norvik uuris, kuidas väljendatakse tulevikku liivi keeles ning mõtestas leitut laiemalt läänemeresoome keelte taustal. Kuidas uurida seda, mis pole keeles silmanähtavalt üldine, rääkis ta usutluses ERR Novaatorile.

Päris sinu doktoriõpingute algusest peale olen tahtnud küsida, et kas lühidalt kokku võttes uurid sa keelt, mis on sarnane eesti keelega, millel, naljaga öeldes, pole sugu ega tulevikku?

Selles mõttes tulevikku ei ole jah, et puudub ühemõtteline tuleviku tunnus. Sageli otsitakse mingit tunnust, mis tulevikku väljendaks, nagu mineviku puhul on eesti keeles selleks -s või -si- sõna lõpul.

Kui ei ole tunnust, ei tähenda see siiski seda, et tulevikku keeles pole. Tuleviku väljendamiseks on sellistes keeltes muud vahendid, näiteks abitegusõnad.

Aga miks osades keeltes on tuleviku väljendamiseks konkreetne abitegusõna, teistes, näiteks eesti ja liivi keeles, aga selgub tulevikuline tõlgendus kontekstist?

Meile geograafiliselt lähedastes Euroopa keeltes on nii ja naa. Näiteks läti keeles esineb nii sünteetiline tuleviku tunnus (-s-/-š-) kui ka analüütiline abitegusõna (būt). Saksa ja inglise keeles on ainult abitegusõnad, vastavalt werden ja will. Taolised abitegusõnad kuuluvad kuhugi vahetasandile ning võivad sünteetiliseks tuleviku tunnusteks edasi areneda, aga ei pruugi.

Sageli on tuleviku abitegusõna, aga ka tuleviku tunnuse kujunemise taga olnud mõni konkreetne verb. Näiteks saksa werden on algselt tähendanud pöörama. Romaani keeltes on aga tulevikumarkerid arenenud tegusõna omama sisaldanud konstruktsioonist. Need on näited grammatisatsioonist ehk grammatika tekkimisest.

Mina vaatlesin läänemeresoome keeleala, keskendudes ennekõike liivi keelele ja teistele väiksematele läänemeresoome keeltele, nagu karjala, vadja ja vepsa keelele. Nimelt nendes keeltes leidub vana soome-ugri algkeelde tagasiviidav tegusõna, mis käitub ka tuleviku abitegusõnana. Liivi keeles esineb vastav tegusõna kujul līdõ. Seda võiks tõlkida kui ’[tulevikus] olema saada’. Olevikus olemist märgib teine tegusõna – vȱlda, mille vaste eesti keeles on olema.

Tegelikult on liivi līdõ-verbile vaste ka eesti keeles – leema, mida võib leida vaid vana kirjakeele tekstidest ja saarte murdest. Tänapäeva keelekasutajale on leema üldjuhul tundmata.

Kas keeles kasutatakse mingit abitegusõna või ilmneb tulevikuline tõlgendus kontekstist, ongi seletatav sellega, mil määral tuleviku väljendusvahendid keeles on grammatiseerunud. Täielikult välja kujunenud tulevikumarkereid, mille kasutamine oleks kohustuslik alati, kui väljendatakse tulevikku, ei leia tegelikult ühestki läänemeresoome keelest.

Näiteks ka liivi keelt uurides ilmnes, et kuigi tuleviku abitegusõna līdõ on seostatav ennekõike tuleviku väljendamisega, ei ole see kasutusel kõigil juhtudel, mida võiks pidada ühe tulevikumarkeri puhul ootuspäraseks. Näiteks ei saa līdõ koos teise tegusõna ma- või da-tegevusnime vormiga olla lauses öeldiseks, st ta līb tūlda asemel öeldakse ikkagi ta tulāb ’ta tuleb’. Inglise keeles aga oleks just oodatav abitegusõna will tarvitamine – he will come.

Ja see on just omane läänemeresoome keeltele?

Jah. Seda on mitmetes uuringutes näidatud ka, et üldjuhul meile piisab sellistel puhkudel tuleviku väljendamiseks verbist olevikuvormis, ning kontekstist selgub, et räägitakse tulevikust.

Siiski leidub liivi keeles kasutuskontekste, kus tegusõna līdõ tarvitamine on kohustuslik, kui väljendatakse tulevikku. Sellised on ennekõike kasutusjuhud, kus līdõ moodustab üksi öeldise. Näiteks homme ma olen kodus oleks liivi keeles mūpõ ma līb kuo’nnõ või mul on palju raha [homme, tulevikus] kõlaks mi’nnõn līb pǟgiņ rǭ’dõ.

Liivi keeles on abitegusõna līdõ kasutamine tuleviku väljendamiseks tavapärane ka mõnevõrra keerukamas konstruktsioonis, kus līdõ on koos mineviku kesksõnaga (nud-vormiga) lauses öeldiseks. Näiteks eesti keele lausele Kui ta on selle ära kirjutanud, siis ta tuleb vastab liivi keeles Ku ta līb sīe järā kēratõn, si’z ta tulāb.

See tähendab siis, et liivi keeles on tuleviku väljendamine rohkem grammatiseerunud ehk selles on tuleviku väljendamine paremini välja arenenud kui teistes läänemeresoome keeltes?

Pigem ütleks, et rohkem grammatiseerunud kui soome ja eesti keeles. Ka vepsa, karjala ja vadja keeles võis täheldada tuleviku abitegusõna kohustuslikku tarvitust puhkudel, mil abitegusõna on üksi öeldiseks. Näiteks verbi līdõ vaste karjala keeles on lie(nöy) ning küsimus Millal on pulmad? kõlaks karjala keeles Konža liennöu suadʹba?.

Eks siin on oma mõju sellel, et liivlased on kõrvuti elanud läti keele kõnelejatega, kus on tuleviku väljendamine paremini välja arenenud. Teiste läänemeresoome keelte puhul, mida räägitakse tänapäeva Vene Föderatsiooni territooriumil, on peamiseks kontaktkeeleks olnud vene keel, mis kasutab tuleviku väljendamiseks abitegusõna budu ja perfektiivseid tegusõnavorme.

Selle pärast ongi läänemeresoome ala huvitav: liivi keel on olnud pikaaegses kontaktis läti keelega, mitmed teised läänemeresoome keeled aga vene keelega. Kui osatakse kahte keelt, siis ikka märgatakse, kuidas teises keeles tulevikku väljendatakse. Keelte vastastikmõjus tulebki ette huvitavaid paralleelarenguid. Ka minu tööst tuli välja, et liivi līdõ kasutamisel võib tõmmata paralleele tuleviku väljendamisega läti keeles, ennekõike just abitegusõna būt kasutamisega.

Eesti keel on sajandite vältel olnud saksa keele mõjusfääris, kuid meile pole millegi pärast üle tulnud saksa keele werdenit. Miks?

Kõige rohkem on saksa werden mõju nähtud verbi saama kasutamises. Vanas kirjakeeles olid näiteks teguõna saama ühendid mingi teise tegusõnaga väga tavalised (saab nägema/kuulma jne) . Nüüd on need üsnagi marginaalsed. Mul on tunne, et siin võikski rääkida pigem kasutusmustritest, sest ühend saab olema on küll tavaline, aga ma saan homme minema kontserdile asemel öeldakse ikkagi ma lähen homme kontserdile. Samuti asjaolu, et saama + mineviku kesksõna ühendid hakkasid kord levima, on seostatud saksa mõjuga, kuigi algselt on arvatavasti tegemist siiski rahvapärase konstruktsiooniga.

Seega ikkagi peab tulevikku oskama kontekstist välja lugeda, milleks omakorda peab seda keelt hästi tundma, et saada aru, millal on jutt olevikust ja millal tulevikust.

Jah. Samas mul on tunne, et olukorda, kus tulevikuline tõlgendus võiks ebaselgeks jääda, väga ette ei tulegi, sest kuidagi on tulevik ikka markeeritud, eriti kui kontekst on antud. Pealegi kogu lause kontekst aitab üldjuhul tuleviku väljendamisele kaasa ning lisaks ajasõnadele mängib olulist rolli ka käändevalik ning abimäärsõnade tarvitus. Näiteks ka ilma ajasõnata on aru saada, et ma katan laua ära tähistab tulevikus lõpetatavat tegevust, ma katan lauda aga olevikus toimuvat tegevust. Tulevikku aitab väljendada nii sõna laud kasutamine omastavas käändes kui ka abimäärsõna ära, sest ära katmine ei saa toimuda praegu olevikus.

Läänemeresoome keelte kohta saab ikkagi väita, et tuleviku väljendamiseks on igas keeles ka mingi abitegusõna olemas. Erinevus seisneb lihtsalt selles, kuivõrd kohustuslik on nende kasutus.

Tulevikku silmas pidades on paslik küsida, mida sa edasi uurid?

Läänemeresoome keelte uurimisega soovin ka jätkata. Lisaks tulevikule tahaks aga käsitleda ka teisi teemasid. Näiteks hakkas mind huvitama muutust väljendavate verbide (nt saama, jääma, tulema) kasutamine. Vastavaid verbe on igas läänemeresoome keeles mitu ning osaliselt need eri keeltes kattuvad, peamine muutust märkiv verb on aga keeliti erinev. Edasises uurimuses on plaan rohkem tähelepanu pöörata ka erinevate teemade käsitlemisele keelekontaktide valguses. Doktoritöös piirdusin paralleelide tõmbamisega, kuid annaks rohkem süvitsi minna.