"Me oleme huvitatud rahvaste rändamisest, sellest, kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Üleminek neoliitikumist pronksiaega on Euroopa ajaloos üks olulisemaid. Tänapäeva teadlased üritavad mõista, millised muutused sellel perioodil toimusid nii inimrühmade geneetikas kui ka kultuurilis-sotsiaalsel tasandil," sõnas uuringu kaasautor, Tartu ülikooli genoomika instituudi vana-DNA kaasprofessor Christiana Lyn Scheib.

"Rahvastikurännet antud perioodil on mitmel pool Euroopas juba üsna põhjalikult uuritud. Me tahtsime teada, kas sama toimus ka Itaalia poolsaarel," kommenteeris uuringu esimene autor Tina Saupe, kes on Tartu Ülikooli genoomika instituudi doktorant ja vana-DNA nooremteadur.

Saupe rõhutas, et uuringu tulemused pakuvad väärtuslikku geneetilist informatsiooni Itaalia kesk- ja põhjaosa demograafilise situatsiooni kaardistamiseks. "Itaalia poolsaart on ka varem uuritud, aga meie olime esimesed, kes analüüsisid DNA proove, mis pärinevad pronksiajast," täpsustas Saupe.

Vana-DNA analüüs

Teadustöö põhines inimsäilmetest eraldatud DNA analüüsil. "Me kasutasime erinevaid skeleti osi, näiteks sisekõrva ümbritsevat kaljuluud. DNA eraldamiseks tuleb luutükk või hambajuur selleks ette nähtud puhvris lahustada," selgitas Saupe.

Seejuures oli teadlaste jaoks oluline kindlaks teha, kui suur osa eraldatust on inimese DNA, sest arheoloogilistes säilmetes sisaldub suurel hulgal ka teiste organismide DNA-d, mis pärineb näiteks mullabakteritelt, aga ka inimese organismis elanud bakteritelt või viirustelt.

"Hästi säilinud vana-DNA leidmine on üksjagu keeruline. Antud uuringus me analüüsime 22 indiviidi DNA-d, mis olid teadustöö tegemiseks piisavalt hea kvaliteediga," kirjeldas Scheib.

Järgmisena hindasid teadlased indiviidide geneetilist päritolu, vaadeldes, kuidas nad sobituvad teiste tollal Euroopas elanud rahvastikurühmadega. DNA analüüsi tulemused kinnitasid, et üleminekul pronksiaega tekkis vaadeldud piirkonna rahvastiku geneetilisse pilti Euraasia steppidest pärit populatsioonide jälgi. "Me ei tea täpselt, kuidas stepirahvad Euroopasse tulid, aga me näeme, et sellel perioodil rahvastiku päritolu muutub," selgitas Scheib.

Sotsiaalsed ja kultuurilised muutused

Teadlased tahtsid ühtlasi välja selgitada, kas stepi päritolu rahvastiku sulandumine Itaalia poolsaare rahvastikku kattub laiemate kultuuriliste nihetega, näiteks muutustega matmiskommetes.

Pronksiajal toimusid materiaalse kultuuri muutused, sest aina enam võeti kasutusele metallist tööriistu. Lisaks toimusid muutused ühiskondlikus korralduses ja matmiskommetes. "Pronksiajal võtab kuju hierarhiline ühiskond, kus neoliitikumis domineerinud taluühiskonna asemel tekivad poliitilist võimu koondavad keskused. Samuti kerkivad esile ühiskonna eliidile suunatud matmiskohad, mis sisaldavad ohtralt väärtesemeid," lisas Scheib.

Geneetika uurimine ei ütle otseselt midagi kultuurilis-sotsiaalsete ümberkorralduste kohta. Nende küsimustega tegelevad arheoloogid, kes olid samuti uuringusse kaasatud. Samas rõhutasid teadlased, et geneetika uurimine aitab siiski paremini mõista ka laiemaid sotsiaalseid-kultuurilisi muutusi.

"Näiteks tuvastasime ühe matmispaiga, kus neoliitikumi perioodil maeti kokku üksteisega sugulussuhtes olevad mehi, samas kui pronksiaja saabudes maeti samas matmispaigas kokku nii mehi kui ka naisi, kes ei olnud üksteisega suguluses," kirjeldas Scheib.  

Scheib lisas, et neil raske hinnata, miks selline muutus toimus ja milline oli maetud inimeste sotsiaalne staatus. Küll aga saavad nad DNA uurimise kaudu kindlalt väita, et on toimunud muutus matmiskommetes. "Koostöös arheoloogidega võib see aidata mõista, kuidas tollased ühiskonnad toimisid ja milline oli nende suhe surnutega," lisas Scheib.

Uuring ilmus ajakirjas Current Biology.