Nii selgitasid katseliselt välja Cheng Fang Austraaliast Newcastle'i ülikoolist ja ta kolleegid.

Nad avasid laboris täiesti tavalisi plastpudeleid, tõmbasid toiduainete ümbert kilet ja avasid pakendeid noa või kääridega.

Laual oli neil tundlik kaal, mis mõõtis oma pinnale langevat plastpuru ühe nanogrammi täpsusega.

Selgus, et ühe pudeli või pakendi avamisel paiskub ümbruskonda 10—30 nanogrammi mikroplasti osakesi. See teeb umbes 14 000 kuni 75 000 üksikosakest.

Kuid tegelikult võib osakesi olla veelgi rohkem, sest paljudel neist on küljes staatiline elektrilaeng, mistõttu nad kipuvad õhku hõljuma jääma.

Varem tehtud uuringutest on teada, et keskkonda satub mikroplasti kokkuvõttes miljonite tonnide kaupa. See satub ka merre, loomade kehasse ja inimese toitu. Kui kahjulik võiks plast inimese tervisele olla, ei ole praegu veel selge.

Mikroplastiks liigitatakse plastitükikesi, mille läbimõõt on 0,001 millimeetrit või ka suurem, kuni viis millimeetrit. Seda satub keskkonda peamiselt kas otse tööstusest või suurema plastsaaste lagunemisel.

Nüüd siis tuleb välja, et ka inimeste selline igapäevategevus nagu korgikeeramine ja kilerebimine on mikroplasti allikas.

Oma uurimusest kirjutavad Fang ja kaasautorid ajakirjas Scientific Reports.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.