Pea igas liitris Eesti merevees leidub plastitükke
Ligikaudu 10 miljonit tonni plasti jõuab igal aastal maailmamerre. Suur osa sellest laguneb lainete, UV-kiirguse ja teiste mõjurite abil väikesteks tükikesteks – kuni plastiosakesed on silmaga nähtamatud. Teadlased on viimased 10–15 aastat töötanud, et teada saada, millised on mikroplasti kogused keskkonnas ja kuidas mõjutab see kõik elusorganisme, sealhulgas inimest.
Hiljuti levis sotsiaalmeedias foto sellest, kuidas Hispaania rannikumerest õngitseti välja jogurtitops, mis pärines 1976. aasta Montreali olümpiamängudelt. Tõenäoliselt suure osa nendest 44 aastast meres veetnud jogurtitops nägi välja nagu uus, olles käegakatsutavaks näiteks plasti püsivuse kohta.
Plast pole halb materjal
1950ndatel aastatel laialdaselt kasutusele võetud plasttooted lahendasid mitmed tolleaja kaubandusega seotud probleemid: plast on usaldusväärne materjal, tugev, kerge, odav ja vastavalt vajadusele ka muudetavate omadustega (elastne või jäik, pehme või kõva, värviline või läbipaistev). Plastis ei ole materjalina iseenesest midagi halba – tegemist on suures osas reageerimatu materjaliga, mis ei astu agaralt teiste ainetega keemilistesse reaktsioonidesse. Plast ei ole oma lihtsaimal kujul ka mürgine.
Probleemiks osutus aga plasti suur populaarsus ning tõsiasi, et plast on oma omadustelt küll suurepäraselt ümbertöödeldav, kuid kuna ta on samal ajal ka odav, siis pikki aastaid keegi selle kokkukogumise, taaskasutamise ja ümbertöötlemisega vaeva ei näinud. Nüüdseks on plasti kestvus üks sellega kaasnevate probleemide põhjuseid – iga veekeskkonda jõudnud plastitükk püsib seal suure tõenäosusega sadu aastaid.
Mida laiemalt plast kasutust leidis, seda enam hakati sinna lisama kõikvõimalikke lisaaineid – et plasttorud kestaksid maa all aastakümneid ja peaks vastu külmumisele või et plastist joogipudelid näeksid välja klaasile sarnaselt kirkad ja kõlisevad.
Nende arvukate lisaomaduste tarbeks lisati plasti erinevaid lisaaineid (näiteks ftalaadid, bisfenool-a), millest paljud osutusid toksiliseks. Nii võibki plastiga kaasnevad kahjulikud mõjud jagada suures osas kaheks – mehhaaniline plastireostus ja plastist välja leostuvad mürgid. Needsamad mõjud on olulised ka mikroplasti puhul.
Mikroplast on kaua kestnud, kuid hiljaaegu kirjeldatud probleem
Mikroplast on plastitükike, mis on väiksem kui 5 mm. See on kokkuleppeline suurus, mis on tingitud sellest, et väikesed plastitükid mõjutavad elustikku ja levivad keskkonnas mõnevõrra teisiti kui suured. Loomulikult leidub keskkonnas ka hulgaliselt 6 mm suuruseid ja suuremaid plastitükke ning ka väiksemat nanomõõtmetes plasti.
Mikroplasti, kui probleemi, teadvustati teravalt alles suhteliselt hiljuti, 15 aastat tagasi. Tänu meediale ja ka kiirelt arenenud teadusele, on inimeste teadlikkus selle reostuse tüübi osas uskumatult hea (võrdluseks, nt ravimid on veekeskkonnas probleemiks olnud oluliselt pikemat aega, kuid praeguseks pole sellist meedialevi saavutanud). Kindlasti on teadlikkuse põhjuseks asjaolu, et väikesemõõtmeline plastitükike ja sellega kaasnevad probleemid on igaühele kergesti mõistetavad ja arusaadavad.
Huvitav fakt on, et mikroplasti leviku ja mõjude uurimisega tegeleb maailmas igapäevaselt tuhandeid teadlasi, kuid selle mõjude osas on endiselt palju teadmatust.
Teada on:
- Planktonorganismid ja kalamaimud söövad mikroplasti sisse ja plast liigub piki toiduahelat, jõudes ka inimese toidulauale.
- Plast põhjustab mehhaanilisi probleeme – ummistades kalamaimude seedekulglat, mitmeid organeid, põhjustab põletikke ja mitmesuguseid tervisekahjustusi.
- Plasti pinnale kinnitub hulk mitmesuguseid vees lahustunud aineid, sealhulgas toksilisi aineid.
- Inimene sööb ja hingab igapäevaselt sisse suuri koguseid plasti, kuid selle mõjud on veel selgusetud.
Teada ei ole:
- Milline on plasti looduslike (ehk madalate) kontsentratsioonide mõju. Enamus laborikatseid on tehtud väga suurte mikroplasti kontsentratsioonidega.
- Millist mõju on mikroplast viimastel aastakümnetel inimese tervisele omanud. On tehtud üksikuid konkreetseid uurimusi – nt on teada, et nanomõõtmetes plast liigub organismis vabalt ringi ning võib põhjustada mh neerude ummistusi.
- Tõenäoliselt on nanomõõtmetes plasti levik kordades suurem kui mikroplastil – info selle kohta on aga vähene. Ka nanoplasti tervisemõjude kohta on vähem teada, kui mikroplasti kohta. Tasub meenutada nt asbestiga seotud tervisekahjustusi (asbestoos), mis on põhjustatud nanomõõtmetes asbestikiudude poolt.
Mikroplasti uuringud Eesti meres
Hetkel on lõpusirgel laiaulatuslik mikroplasti uuring Eesti rannikumeres. Kaks aastat tagasi kogusime koostöös Brightoni Ülikooli teadlastega 15 proovipunktist, mererohuväljadelt, ümber Saaremaa, Hiiumaa ja Vormsi mikroplasti analüüsimiseks nii vee- kui setteproove. Laborianalüüsid on kohe lõppenud ning praeguseks on teada tulemused merevees leiduvate mikroplasti koguste kohta.
Üldistatult võib öelda, et 200 liitris merevees leidub 30–50 tükikest mikroplasti (enim reostunud proovis oli lausa 180 tükikest) – mis piltlikult öeldes tähendaks, et vabalt valitud kohas meres ujuma minnes tõmbab ujuja iga käetõmbega läbi vees ulpivate plastitükkide.
Enamlevinuimaks plastitüübiks on sinistes toonides plastikiud ning mida väiksemad on tükikeste mõõtmed, seda rohkem neid on. Me ei tea oma analüüside tulemusena küll konkreetsete tükikeste päritolu, kuid minul kangastuvad silme ees kõik need kalalaevad ja muud suuremad alused, mille jämedad narmendavad kaiotsad just sarnasest rohekas-sinisest plastkiust punutud on. Sinistes toonides köisi kasutatakse laevanduses ohtralt ja kulumise tulemusena sealt mikroplast ka merre jõuab.
Kui lugeda kirjandust, siis on levinuimateks mikroplasti allikateks autorehvid ja pesupesemine. Nii tasub ka ise oma igapäevaste tegevuste raames mõelda, kas minna kalaretkele kunstmaterjalid fliisiga (mille plastitolmu sa kandmisega samaaegselt sisse hingad) või maksta natuke rohkem ja osta endale korralik looduslikul villal põhinev riietus.
Loomulikult, kõiki tehismaterjale looduslike vastu välja vahetada on võimatu ja ilmselt poleks mõistlikki – sest nagu kirjutatud, plast materjalina pole iseenesest halb – küll aga tasub just mikroplastiga seotud uut teadmist silmas pidades oma tegevused ja kasutusel olevad asjad-materjalid kriitilise pilguga üle vaadata.
Toimetaja: Indrek Ojamets