Briti ja Kreeka teadlased annavad teada, et seiresatelliitide vaatlusandmetest saab makroplasti olemasolu meres üsnagi usaldusväärselt välja lugeda.

Lauren Biermann Inglismaalt Plymouthi Merelaborist ja ta kolleegid uurisid, kui hästi õnnestub tehisintellekti õpetada satelliidilt tehtud piltide pealt tuvastama viiest millimeetrist suurema läbimõõduga plastitükikeste kuhjumeid merevees.

Ülesanne ei ole kergete killast, sest meretaimed ja isegi merevaht võivad suurelt kõrguselt paista enam-vähem samasugused kui plastsodi.

Teadlased õpetasid tehisintellekti välja neljast rannikumere piirkonnast — Ghana, Kanada, Vietnami ja Šotimaa vetest — tehtud piltide põhjal ja katsetasid ta võimekust lisaks neile paigule ka Kreekale kuuluva Lesbose saare lähistelt tehtud piltidel.

Nad kirjutavad ajakirjas Scientific Reports, et keskmiselt suutis süsteem makroplasti tuvastada 86 protsendise täpsusega.

Pildid olid tehtud Euroopa Kosmoseagentuurile kuuluvate keskkonnaseiresatelliitide Sentinel-2 pardalt. Need kaks satelliiti suudavad teha pilte, mille ruumiline lahutus on 10 kuni 60 meetrit.

Teadlased järeldavad, et Sentinel-2 andmete põhjal saab tõepoolest makroplasti looduslikest mereilmingutest eristada. Üsna usaldusväärse tulemuse võib saada isegi juhul, kui plastitükid hulbivad vahuses meres veetaimede vahel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.