"Sajab plasti: Kaljumäestikus langeb taevast mikroskoopilisi kiude" - selline pealkiri oli mõne päeva eest Briti väljaandes The Guardian. Artikkel vahendas tulemusi hiljutisest raportist, mis samuti kandis pealkirja "Sajab plasti". Sellest raportist ilmnes, et Kaljumäestiku vihmaveest tuli välja plastikiude, mis olid nähtavad 20-40kordsel mikroskoobi all suurendamisel.

Seda, et lisaks silmaga nähtavale plastireostusele on mikroskoopilist plasti pea kõikjal meie ümber, sh hõreda inimasustuse ja esktreemsetes looduskeskkondades, on nüüdseks näidanud õige mitu teadusuuringut. Üks sellest reast, Saksamaa ja Šveitsi teadlaste ühisuuring näitab, et plasti leidub ka Alpide ja Arktika lumes ning lumi kipub hästi siduma plastiosakesi ning neid atmosfäärist maale tooma. Õhus, vees ja pinnases olevad plastiosakesed jõuavad moel või teisel lõpuks ikkagi elusorganismidesse. 

Suur osa plastireostusest edasi maailmamere kaudu, kus see UV-kiirguse ja lainetuse jõul väiksemateks osakesteks laguneb ning sealt lendub see kaugemale juba tuulega. Seni pole aga väga täpselt suudetud kaardistada, kui kaugele ja kuidas lendub mikroplast atmosfääri ja selle kaudu näiteks kõrgmäestikesse. 

Saksamaal asuva Alfred Wegeneri Instituudi teadlaste uuring näitabki nüüd, et mikroplasti osakesed suudavad ületada tohutuid vahemaid ning seda just atmosfääris. Hiljem uhuvad sademed, iseäranis lumi need osakesed taas maale. Ja nii jõuabki see reostus kõrgmäestikesse ja Arktikasse. 

Kummitihendid ja veekindlad värvid

See uurimisrühm kogus lumeproove Baierimaalt, Šveitsi Alpidest ja Arktikast. Kõige enam sisaldas mikroplasti Baierimaa külavahetee äärest kogutud lumi: 154 000 osakest liitri kohta. Arktika lumi sisalda 14 400 osakest liitri kohta.

Täpsemalt oli seal nitriilkummi osakesi, millest koosnevad näiteks tihendites ja kummivoolikutes, ja akrülaadi osakesi ehk värvides sisalduvat plasti, viimast kasutatakse nii majade, naftapuurtornide kui ka laevade värvimisel, et anda neile veekindlus. 

Selles uuringus tuli neid osakesi välja oluliselt suuremas kontsentratsioonis kui varasemates uuringutes. Uuringu üks autoritest Gunnar Gerdts põhjendas seda infrapuna analüüsi kasutamisega, mis võimaldas tuvastada ka kuni 11 mikromeetriseid osakesi. 

Plastiosakesed said nad lumest kätte seda sulatades ning seejärel filtreerides. Välja filtreerunud mikroplasti analüüsiti erineva lainepikkusega infrapunamikroskoobi all. Kasutatud metoodika on automatiseeritud ja standardiseeritud, mis muudab selle täpsemaks kui varasemates uuringutes kasutatud, suuresti manuaalsel mõõtmisel tuginevad meetodid. 

Kust tuleb Euroopa mikroplast?

Teadlased tõmbavad plasti kandumisel paralleeli õietolmu või Sahara kõrbe tolmuga, mis kandub ka enam kui 3000 kilomeetri kaugusele - need osakesed on suuruse poolest mikroplastiga võrreldavad. 

Uuringu ühe autori Melanie Bergmanni sõnul kandub suur osa Euroopa ja Arktika mikroplastist kohale just atmosfääri abil. Seda teades tuleb ümber hinnata ja varasemad inimtervise uuringud selle osas, kui palju mikroplasti ja kuidas elusorganismidesse tegelikult satub, kuivõrd plastiosakesi on sõna otseses mõttes võimalik sisse hingata kõikjal maailmas Kaljumägedest Šveitsi Alpideni. 

Uuring ilmus ajakirjas ScienceAdvances ja seda vahendas teadusinfo agentuur EurekAlert.