Poolteist kuud polaaröö ajal robotitega allveebioloogiat õppides ning mõni kuu hiljem, polaarpäeva ajal poolteist kuud mikrobioloogia kursusel bakterite ellu süvenedes, andis mulle võimaluse nii mõnekski huvitavaks seikluseks.

Tartu Ülikooli molekulaar ja rakubioloogia instituudi doktorant Kertu Liis Krigul Arktikas. Autor: Erakogu

Kui ma esimene kord 2017. aasta jaanuaris Arktikas maandusin, siis oli seal parasjagu polaaröö – periood, mil öö ja päeva vahel polnud absoluutselt mingit valguse erinevust. Eestlasena oli mul sellega isegi üsna lihtne harjuda, sest ega meilgi päevapikkusega talvel kiita pole.

Longyearbyenis on asi aga võrreldes Eestiga veel ekstreemsem, sest linn saab ümbritsevate mägede tõttu esimesi päikesekiiri tunda alles märtsis. Polaaröine aeg ei olnud samasugune nagu tavaline öö Eestis, vaid hoopis pimedam ja müstilisem. Ilmselt aitas kaasa ka see, et sadade kilomeetrite raadiuses olid veel vaid mõned väga üksikud külad, mis tegi valgusmüra pea olematuks. Samas kui kõik sinu ümber on lihtsalt must, siis hakkad iga valguskillukest rohkem tähele panema ja seetõttu oli jaanuari lõpus esimest valguse tagasitulekut juba kerge märgata. See oli üpris naljaks, kui nägin meie maja lähedal asuvaid mägesid esimest korda alles kuu pärast saabumist. Varem polnud ma neid pimeduse tõttu absoluutselt täheldanud.  

Enamus mu päevi (või öid) möödus Longyearbyeni linnas, kus püsielanikke 2000 kanti ning enamik neist on teaduse või õppetööga tegelevad inimesed ja nende pered. Tegemist on endise söekaevanduskülaga ja ühe kõige põhjapoolsema piirkonnaga maailmas, kuhu on regulaarne lennuühendus. Oslost saab kohale lennata kolme tunniga.

Linn ise on nagu ühele normaalsele kogukonnale ette nähtud linn ikka – linnas on olemas poed, kool, lasteaed, haigla, ujula, spordikeskus, baarid ning isegi kino ja ööklubi. Viimase nimesse ilmselt palju mõttetööd ei läinud, sest selleks oli norra keeles lihtsalt Huset ehk maja. Isegi Radissoni hotell ja mõni üksik taksojuht on oma eesmärgi Longyearbyenis leidnud.

Teravmäed on mitmel põhjusel omapärane paik. Siin kehtivad oma reeglid ja seadused, mis käivad selle ekstreemse loodusega käsikäes. Näiteks pole lubatud omada kasse – saarestikul elavate lindude kaitseks – ning igal elanikul on poest alkoholi ostmiseks ette nähtud kuulimiit.

Koerte pidamine on erilubade alusel lubatud ja mitmel elanikul on kelgukoerte kasvandus ning nad pakuvad turistidele kalli raha eest lõbusõite.

Tartu Ülikooli molekulaar ja rakubioloogia instituudi doktorant Kertu Liis Krigul Arktikas. Autor: Erakogu

Kui ilma tõttu on mõni lennuk koos toiduvarudega tulemata jäänud, on kohalikus poes kohe letid tühjad.

Veel on märkimisväärne, et linnast ei tohi lahkuda ilma relvata. Kõik üliõpilased saavad kohe kursuste alguses relvakoolituse, et keegi ei jääks ohu korral käed rüpes saatust ootama. Koolituse vajalikkus on põhjendatud, sest Teravmägedes on jääkarude populatsioonid märkimisväärsed ja aeg-ajalt eksib nii mõnigi valge mõmmi ka linna. On olnud kahetsusväärseid juhtumeid, kus mõni inimene lõpetab oma elu jääkaru einena, kuid need on pigem haruldased juhud, sest turvalisusele pannakse nii linnas kui väliekspeditsioonidel suurt rõhku.

Kuna Teravmägedes ei ole lubatud inimesi maha matta (külmunud maas keha ei lagune), siis saadetakse tavaliselt oma elutee lõpul olevad inimesed oma viimseid päevi veetma Oslosse. Külma kliima tõttu kulgevad veetorudki maa pealt, mitte ei ole maa sisse maetud nagu oleme kodumaal harjunud.

Tartu Ülikooli molekulaar ja rakubioloogia instituudi doktorant Kertu Liis Krigul Arktikas. Autor: Erakogu

Igapäevaelu selles metsikus asukohas oli mitmekülgne. Üsna tavapäraseks sai põhjapõtradega kooli jalutamine, ühikatoa akna all tatsavate polaarrebaste jälgimine või fjordi kaldale sulistama tulnud vaalaparvedega kohtumine. Huvitav oli ka näiteks see, et nii mõnelgi jaanuaripäeval olid temperatuurid Teravmägedel palju soojemad kui Eestis – Longyearbyenis plusskraadid, kuid Eestis samal ajal külmem kui -10.

Sarnaselt meie jaanipäevale tähistati sealgi suvist pööripäeva, ainult selle vahega, et nemad kutsuvad seda Sankthans ehk Püha Hansu pühaks. Sellel õhtul sai linnarahvas fjordi kõrval kõhtu täita hot dog'ide ja õllega ning asetada end istuma euroalustest tehtud lõkke äärde, sest teatavasti on Arktikas puude kasvamisega pigem kehvad lood ja seetõttu kasutatakse lõkke tegemiseks transpordialuseid.

Võiks öelda, et pööripäevapidu kestis päikesetõusuni, kuid kuna päike sillerdab sellel perioodil kogu aeg taevas, siis pole väga vahet, kas tegu on hommiku või ööga. Kõik see ja nii palju rohkemgi muutis need reisid imelisteks kogemusteks, millest võiks vabalt tunde rääkida. Kahjuks jäi mul nende reiside ajal nägemata jääkaru oma looduslikus keskkonnas ning pean leppima loomaaias nähtud lumeotiga… Mis parata – tuleb tagasi minna!