TTÜ teadur: Soome laht on vähem saastatud kui Läänemeri Gotlandi saare ümbruses
Kuigi nõukogude ajast võib olla jäänud inimestel arvamus, et Läänemeres elavad kalad on küllastunud erinevatest saasteainetest, ei toetu see faktidele, leiab TTÜ meresüsteemide instituudi teadur Kai Künnis-Beres. Ohtlikke aineid, mis ka kaladesse ja karpidesse kogunevad, on praegu rohkem Läänemere keskosas Gotlandi saare ümbruses.
''Läänemerest püütud kalu võib üsna rahuliku südamega süüa ikka küll. Kuigi vahepeal on meil olnud juttu, et dioksiinid ja võibolla raskmetallid Läänemere kalu reostavad, siis see jutt on olnud juba aastaid üle paisutatud,“ kinnitas Künnis-Beres saates ''Terevisioon''.
Teadur tõi välja, et Eesti rannikuvete keskkonnaseisundit võib pidada keskmiseks. Ohtlikud ained koonduvad pigem Gotlandi saare lähistele. ''Üldsegi kaadmium ja elavhõbe, mida uuritakse seoses kalareostusega või karpide reostusega, paiknevadki Läänemere keskosas ja on arvatavasti pärit laevaliiklusest suures osas,'' selgitas Künnis-Beres.
Viimastel aastatel on Läänemere seisund tänu tihedamale rahvusvahelisele koostööle teaduri sõnul paranemas. Selle veelgi puhtamaks saamiseks on kavas Läänemere merestrateegiat veelgi täiendada ja sinna on lisatud uusi tegevusi. ''Tegelikult on võetud eesmärgiks, et aastaks 2020 peaks olema kogu Läänemeri olema heas seisus, aga nii edukas inimene ei ole, sest need protsessid võtavad ikka meres aega. Kui midagi on sinna sattunud, siis see keerleb seal ringi. Isegi, kui me sinna midagi uut reostust ei lase,'' nentis teadur.
Kõige suuremaks probleemiks peetakse Läänemere puhul Künnis-Berese sõnul eutrofeerumist. ''Üldine toitainete sisaldus Läänemeres on liiga kõrge. Kõige problemaatilisem toitaine on võibolla fosfor. [...] See fosfor, mis on merre sattunud, hakkab seal ringlema elusloodusesse, elusloodusest jälle setetesse,'' laiendas Künnis-Beres. Lagunemisprotsesside tulemusel võib aga sügavamatest veekihtidest hapnik lõppeda, mille tulemusel hakkab fosfor taas veemassi imbuma, ergutades selle omakorda vetikate kasvu, mille elutsüklile järgnev lagunemine taas vees hapniku hulka vähendama.
Probleemil on siiski lahendusi. 'Üks asi on see, et me puhastame kõik reovee ära. Uues merestrateegias oleme lisanud uue asjana, et peame puhastama ära ka sademe ja uhtevee,'' tõi teadur näite. Hetkel juhitakse see valdavalt otse merre. Künnis-Berese sõnul on selleks Soome ja Rootsi näitel ka ökoloogilisi viise. Näiteks läbib see eelnevalt kärestike ja veetakistustega täiendatud ojasid.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
