Märke Soome lahe viigrite allakäigust võis märgata juba ammu. Näiteks 2004. aastal tehtud lennuloenduse andmete põhjal võis oletada, et lahes elab viigerhülgeid veidi rohkem kui sadakond. „Raske oli uskuda, et see saab nii järsult langeda. Olime madala arvu suhtes seetõttu väga kriitilised. Kõiki alasid ju kolmes riigis läbi ei lennatud. Mõtlesime, et ju need loomad siis ikka kuskil on,“ meenutas Jüssi. Paarkümmend aastat varem oli olnud viigrite arvukus ligikaudu 20 korda suurem.

Sarnaste tulemusteni jõuti aga ka 2010. ja 2012. aastal. „Kui varem kehitasime ühte õlga, siis seejärel kehitasime juba mõlemat. Liik on kaitse all, otsest ohtu talle ei ole – teda ei kütita ja kalapüünistesse jääb teda väga vähe,“ nentis hülgeuurija. Sellele vaatamata elas loenduste kohaselt Soome lahes ainult 100–200 viigrit. Teisisõnu ei saanud enam loota, et küsimus on teadlaste oskamatuses või hüljeste võimes end nende eest erakordselt hästi varjata.

„Täna räägime juba teistest Läänemere viigritest täielikult isoleeritud asurkonnast. Eesti vetes on saanud temast eksikülaline, sama peab paika Soome puhul,“ kinnitas Jüssi. Võib oletada, et 2014. aasta kriitiline olukord on veelgi süvenenud. Kui toona kohtas ökoloog n-ö tööle minnes kividel 25 hüljest, siis sel aastal oli neid samas paigas vaid seitse. Loomad on jäänud paikseks ning kasutavad sügissuvel väga väikest, Kurgali poolsaart ja lähistel asuvaid saari ümbritsevat mereosa.

Loomi nähakse kividel äärmiselt harva, kuigi teadlased teavad nende elukommete kohta äärmiselt palju ja peaksid seega hästi teadma, millal neid otsima tulla. Jüssi vene kolleeg märkas selleaastase lennukilt tehtud loenduse ajal jääl pelgalt 44–57 täiskasvanud viigrit. Tõenäoliselt oli jää all veel umbes 35 looma.

Silma jäid üksikud viigripojad. Juba 1970. aastatel kahtlustati, et Läänemerre jõudnud mürgid tekitavad hüljestel sigimishäireid. „Nad poegivad ikka veel, kuid sigivaid emaseid on jäänud nii väheks, et see asurkond hääbub vananemise ja väikese taastumisvõime tõttu,“ nentis Jüssi.

Muutuv meediapilt
Ökoloog kahtlustab, et Vene laiema avalikkuse ette jõudsid viigritega seonduvad probleemid ilmselt seoses Peterburi lähistel asuva Ust-Luga sadama valmimise ja plaaniga rajada hüljeste asuala lähistele gaasitoru Nord Stream 2. Piirkond on võetud riikliku kaitse alla. Sellega seonduvalt tegid hüljeste uurimisega tegelevad teadlased teavitustööd ka kohalikele võimudele.

Lisaks juhtisid möödunud nädalal kohaliku hüljeste varjupaiga töötajad tähelepanu sellele, kui palju surnud hallhülgeid on leitud viimasel ajal Peterburi randadelt. „Meres elava looma ja kaldal olevate inimeste vahel on selge konflikt. Kalamehed ei salli hallhülgeid. Kui nad ka võrkudesse jäävad, lüüakse nad lihtsalt maha ja visatakse merre,“ lisas Jüssi. Ühel hetkel jäävad need aga silma randa külastavatele inimestele, pakkudes motivatsiooni temaatika käsitlemiseks ühiskondlikul tasandil.

Läänemeri kui eraldi riik
Miks peaks aga eestlased hoolima viigrite asurkonnast, kelle esindajatest on saanud Eestis juhukülalised? „See pole alati nii olnud. Veel 50 aastat tagasi elasid nad nii Eesti, Soome kui ka Vene vetes. Kui arvukus kahaneb, jäävad loomad asustama paratamatult vaid kõige paremaid elupaiku. Kuid see ei tähenda, et me ei peaks nende loomadega rohkem tegelema,“ märkis Jüssi.

Samuti võivad Soome lahe viigerhülgeid ohustavad tegurid mõjutada ka Väinameres elavaid viigreid. Olgugi, et see asurkond hetkel hääbumise äärel pole. „Läänemere-äärse riigina peame üritama välja selgitada põhjused, mis sundis selle merelise tippkiskja merest taanduma,“ rõhutas hülgeuurija. Hetkel need teada pole. Seejuures tasub rõhutada, et tippkiskjate olukord peegeldab küllaltki hästi ka mere enda seisundit.

Saimaa edulugu
Viigrid olid eelmise kümnendi alguses hääbumas ka Soome kaguosas asuvas Saimaa järves. Viimastel aastatel on suudetud aga allakäigu spiraal peatada. Olgugi, et järve ääres elab inimesi vägagi tihedalt. „Teisalt on olnud võimalik selle läheduse tõttu tuvastada otsesed põhjused, miks langes viigrite arvukus mõnelt tuhandelt paarisaja isendini. Oma roll oli tööstuse heitvetel ja kalavõrkudel jne,“ sõnas Jüssi. Allakäigu peatamiseks rajati kaitsealad, piirati kalapüüki.

Lisaks hakkasid inimesed hüljeste jaoks kokku kühveldama soojadel talvel lumehangi, kuhu pesi kaevata. Teisisõnu on võimalik teatud juhtudel pehmendada isegi kliimamuutuste mõju. Viimastel aastatel on sündinud inimeste urgudes enam kui kolmveerand hülgepoegadest. Asurkonna suuruseks hinnatakse veidi üle 300 isendi, möödunus aastal sündis uusi poegi ligikaudu 75-

„Kuigi Läänemere ääres me neid mõjusid nii täpselt ei tea ja lumehangi sarnaselt kokku kuhjata ei anna, ilmestab see, et kui me väga tahame, saame hakkama ka hüljeste kaitsmisega. Filosoofiliselt võttes ei ole see loomale isegi nii oluline kui inimesele,“ märkis hülgeuurija.