''Ära osta nende elu!'' on sõnum, millega Eestiski teavitatakse liikidest, kelle säilimist maailmas ohustab nõudlus nende kui kauba järele, leiab Keskkonnakuu raames linastuvat filmi "Võidujooks väljasuremisega" kommenteerinud keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Merit Otsus. Loetelu ohustatud liikide kohta, kelle isendeist valmistatud tooted on keelatud kaubana ka Eestisse jõudnud, on tänaseks juba üsna pikk. Meil on arestitud elavandiluud, leopardi, gepardi, bengali kassi ja teiste ohustatud kaslaste nahku, madude nahku, tuurlaste marja, koralle, merikilpkonna ja lendkoera topiseid ja muud.

Et elusolendite taandumine inimtegevuse ees leiab aset kõikjal maailmas, pole enam ammu kellelegi uudiseks. Peale illegaalse kaubanduse põhjustavad liikide hääbumist elupaikade hävimine ja kahjustamine, ülemäärane majanduslik kasutus, võõrliikide levimine ja kliimamuutused. Nii kaovad looduse mitmekesisus ja piirkondlikud eripärad. Tegemist pole kaugete ja võõraste muredega, vaid ka Eestis esinevate igapäevaste looduskaitseprobleemidega. Kui salakaubandus ja kliimamuutused on siin siiski tagasihoidliku mõjuga, siis ülejäänud nähtused põhjustavad liikide haruldasemaks jäämist või kadumispiirile jõudmist meilgi.

Kaubanduse ja reisimisega jõuavad võõrsilt Eestisse liigid, kelle elu ja mõju uues keskkonnas ei ole võimalik ette näha. Võõrliike – võõrpäritolu liigid, keda teadlikult või tahtmatult väljapoole nende looduslikku leviala toimetab inimene – on siin praeguseks registreeritud enam kui 900. Kui paljud neist ei suuda meie külmas kliimas pikemalt kanda kinnitada, siis mõned, nagu signaalvähk, sosnovski karuputk ja ameerika naarits, on siin hästi kohanenud ning osutunud ohuks Eesti looduslikele liikidele.

Samamoodi keerukas on ennustada, kuidas siinsed liigid kliima muutumisele reageerivad ja millist mõju hakkavad avaldama oma levilat siia ise laiendavad lõunapoolse levikuga liigid. Küll aga ennustavad ilmastiku soojenemine ja jääolude halvenemine raskusi ühele meil haruldasele arktilisele liigile – viigerhülgele.

Kliima muutumisega võrreldes kordades kiirem, otseselt isendite hävimisele viiv ohtlik, (aga kergemini välditav!) keskkonnamuutus on elupaikade hävimine. Võimas tehnika muudab maastikke üliruttu ega jäta elustikule kohanemisaega. Elupaikade kadumine ja kahjustamine kujutavad elupaikade suhtes nõudlike liikide jaoks ohutegurit number üks, seda nii maailmas, Euroopas kui ka Eestis.

Meie liikide vähenemise jäljed viivad üldjoontes ikka sarnaste põhjusteni: niitude ja vanametsade hääbumine, soode kuivendamine ja turba kaevandamine, veekogude toitainerikkamaks muutumine, jõgede voolusängide rikkumine. Niitude, aga ka teiste, haruldaste avakoosluste nagu luitestike ja liivikute elupaigad on kas täielikult hävinud, oluliselt muutunud või kahanenud sedavõrd väikeseks, et pole mõnegi liigi säilimiseks enam piisavad. Kõre, tutkas, niidurüdi, rohekas õõskeel, arukäpp on näited loomadest ja taimedest, kelle levik ja arvukus on seetõttu eriti ohtlikult vähenenud. Piisav pind, erinevat liiki puude, vanade puude ja laguneva puidu leidumine on vanametsaliikide peamised elupaiganõuded, mille täitmine on üha keerukam. Kärestike ja terviklike rändeteekondade taastamisest sõltub meie kalastiku ja muu vee-elustiku liigirikkuse säilimine.

Rändlindude arvukuse kahanemist võivad põhjustada hoopis kaugemal, rändeteedel paiknevad ohud. Intensiivseks muutnud põlluharimise tagajärjel on haruldaseks muutunud varem üsna laialt levinud nisulill, rukkilill ja siniraag. Korjamine hävitas 20. sajandi alul kauni orhidee, leeder-sõrmkäpa.

Eesti liikide seisundit hinnatakse punase nimestiku koostamisel. See protsess on Eestis taaskäivitunud 2015. aastal, seda juba viiendat korda. Kaitstavate, see tähendab ohustatud liikide seisundi jälgimiseks on sisse seatud seire. Lisaks annavad infot teadusuuringud, uuenevad levikuatlased, kaardistatud liigivaatlused jmt. Nii on võimalik Eesti elurikkusel pilk peal hoida.

Kaitsemeetmeid kavandades selgub siiski sageli kurb tõsiasi, et isegi vaatamata uuringutele ja seirele ei pruugi meil olla piisavalt teadmisi kaitstavate liikide bioloogiast, nende elupaiga- ja toitumisnõudlustest, paljunemisiseärasustest, käitumisest, suhetest teiste liikidega. Näidetena võib nimetada kasvõi metsist, ebapärlikarpi, euroopa naaritsat, lendoravat. Olukorda komplitseerib reeglina erinevate ohutegurite samaaegne toimimine. Mõnelgi juhul võib toimuda võidujooks teadmiste kogumise ja liigi hääbumise vahel.

Liikide väljasuremise teemal näib siiski olevat oht inimeste tähelepanu alt erinevatel põhjustel minema lipsata või veidi nii-öelda tüütuks uudiseks kujuneda. Tegemist on raske teemaga, mis võib tekitada üheltpoolt süütunnet, teisalt eeldab süvenemist inimolemuse tumedamatesse külgedesse. Probleemide mastaapsuse adumine võib viia kergesti käegalöömiseni – kergem on see lahendamatuna näiv teema kõrvale lükata ja mugavamate, turvalisemate asjadega tegeleda.

Film on kiirustavas ja pealiskaudses maailmas üks arvestatavaid võimalusi üritada inimeste elu- ja mõtteviisist alguse saavaid probleeme suurele inimhulgale teadvustada. Arvatavasti vaatajate püüdmiseks kasutatud žanrimääratlus ''märul, seiklusfilm, dokumentaal'' võib seejuures olla omal kohal ja õigustatud. Lootuses, et sellest sünnib mingigi muutus. Paremuse poole. Elu- ja mõtteviisi muutmiseks peab aga olema piisavalt mõjus põhjus, tugev vapustus.

Kas ja millist mõju film ''Võidujooks väljasuremisega'' kellelegi avaldab, saab 3. mail ETV2 vahendusel igaüks enda peal ise testida kell 22.05.