Hüljestele on oluline korralik külm talv jääga. Miks?

See on oluline, kuna on välja kujunenud evolutsiooni käigus. Vähemalt meie hülged siin on arktika loomad, nad on kohastunud just jäises meres sigima, sest seal on poegadel vähem vaenlasi, vähem haigusi ja hästi palju ruumi.

Kui kliima muutub ja jää neilt ära võetakse, siis ei suuda hülged nii kiiresti uute tingimustega kohaneda ja sellepärast on nad sellistes sulameretingimustes hädas.

Kerju saar on üks neist kohtadest Liivi lahes, kus hallhüljestele meeldib poegimas käia.

Kevadisel seirel tuleb hinnata hülgepoegade vanust ja ka välimuse järgi tervist.

Paistab, et see töö ei kujune kuigi aeganõudvaks, sest märgata on vaid üksikud valgeid karvapalle, kes küsiva pilguga uudistavad. Ilmselt oli saare lähedal veel mõni aeg tagasi merejääd. Võimalusel poegivad hallhülged jääl.

Nälg ajab merre

Kuna hülgepoja ajab merre ikkagi nälg ja seetõttu hakkab ka karvavahetus, kõik ettevalmistus selleks, et ta saaks minna merre kõhtu täis sööma.

Lisaks elusate hülgelaste vanusele ja tervisele läheb kirja ka surnud poegade arv ja oletatav surma põhjus.

Üks sellel kevadel Kerju saarel sündinud hallhülgepoeg on pidanud kahjuks siia ka oma elu jätma. Põhjus võib olla selles, et ta haigestus, või ei saanud piisavalt süüa. Ei kosunud piisavalt tugevaks, ja parema osa on temast saanud kiskjad, olgu need siis röövlinnud või siin saarel ringi uitav rebane.

Nende andmete põhjal on võimalik prognoosida kui tugev ja arvukas hülgepõlvkond lisandub Eesti aladelt Läänemere hallhülgepopulatsiooni.

Läänemeri – poegimisturismi sihtkoht

Viimaste aastate lõikes võib öelda, et tänavu kevad on hallhüljestele olnud üsna edukas poegimisaasta.

Eelkõige saab seda öelda hülgepoegade tervise ja toitumuse järgi. Muidugi ei ole see nii hea aasta kui võiks olla kui meri oleks korralikult jääs aprillikuuni. Siis saaksid hülged poegimise toimetada seal, kuhu nad nagu kuuluvad.

Eesti on oma asukoha tõttu Läänemere hallhüljestele väga tähtis poegimisala. Soodsal aastal sünnib meil umbes 3500 hallhüljest.

Kevadeti saabuvad siia poegijad Taanist, Poolast, Rootsist ja Soomest, kes otsivad rahulikke saarekesi ja jääservi.

Paljud nii-öelda poegimisrändurid lahkuvad koduvetesse pärast poegimist.

Läänemere hallhülgepopulatsioon langes 1970ndatel vaid paari tuhande isendini.

Praegu elab Läänemeres umbes 30–35 tuhat looma. Võib öelda, et meie vete suurimal imetajal läheb hästi.

Kui aga vaadata 100 aasta taguseid andmeid, siis on see vaid kolmandik tollasest 100 tuhandest. Jätkuvalt on päevakorral põline tüli – kalurite ja hallhüljeste konkurents kala pärast.

Viimaste aastakümnetega on hallhüljeste arvukus märgatavalt tõusnud. Sama ei saa öelda meie teise hülgeliigi – viigerhülge kohta.

Kui hallhülge elujärge mõjutab eelkõige inimtegevus, siis viigrite järelkasv sõltub otseselt kliimast. Jätkuvad pehmed talved ja korraliku merejää puudumine seab viigerhülge populatsiooni tõsisesse ohtu.