Läänemere hägusust aitaks vähendada elav ja söödav veepuhastusjaam ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mytilus edulis ehk söödav rannakarp.
Mytilus edulis ehk söödav rannakarp. Autor/allikas: Benutzer:Darkone/ (CC BY-SA 2.0)

Läänemere liigsetest toitainetest puhastamiseks võiks kasvatada senisest kordades rohkem siinmail elavaid rannakarpe, selgub värskest uuringust. Karpe saaks kasutada nii loomasöödana kui ka inimtoiduks.

"Läänemere probleem on selles, et siia on juba ladestunud väga suur hulk toitaineid. Isegi kui keerame praegu kõik kraanid kinni ning jõgede ja atmosfääri kaudu ei jõuaks Läänemerre enam üldse toitaineid, peaksime ikka ootama umbes sada aastat, enne kui selle keskkonnaseisund muutub heaks," viitas Jonne Kotta, Eesti mereinstituudi merebioloog hiljuti ilmunud uurimusele.

Meres pole enam nii palju raskemetalle ega teisi toksiine kui mõnikümmend aastat tagasi, kuid see on lihtsalt üleväetatud. Liigsed toitained tuleks Läänemerest kuidagi kätte saada. Teisisõnu peab otsima atmosfääri- ja põllumajandusreostuse piiramise kõrval võimalusi Läänemerre varem jõudnud jääkreostuse eemaldamiseks. Toitaineid saaks keemiliselt siduda setetesse. Ringmajandusele ja Läänemere keskkonnaseisundile mõeldes pole see kõige mõistlikum tegevus.

Loodussäästlikemate lahendustena tuleb täna kõne alla vetikate ja karpide kasvatamine. Kotta märkis, et mõlema suuna uuringud on üsna algstaadiumis. Näiteks arvati veel viie aasta eest, et karpide kasvatamisest ei tõuse Läänemeres selle madala soolsuse tõttu üldse suuremat tulu. Praeguseks on olemas tehnoloogilised lahendused, mis võimaldavad tõhusalt karpe kasvatada ka juba Läänemeres.

Edasi tuleb uurida, et mis annab nendega edasi teha. Lisaks keskkonna puhastamisele on mereökoloogi sõnul tähtis mõelda ka karbikasvatuse majanduslikule tasuvusele.

"Läänemere keskkonnas kasvatatud rannakarpe kohe taldrikule ei pane, sest nad ei kasva piisavalt suureks. Samas kasvab liik siin siiski väga kiiresti ja uudsete tehnoloogiatega on võimalik ka väikestest karpidest inimtoitu valmistada. Lisaks sellele tuleb töötada teiste tehnoloogiliste lahendustega, näiteks kasutada karpe loomasöödana või väärindada neid farmaatsiatööstuse tarbeks," viitas Kotta.

Võimalikust keskkonnakasust ja tulust parema ülevaate saamiseks uuris Kotta kolleegidega Läänemere eri paigust kogutud rannakarpide kasvu ja kolmest olemasolevast karbikasvatusest pärit karpe. Analüüsi järelduste põhjal võiks Läänemere karbikasvatus olla üks suundadest, millega saaks vähendada mere lämmastiku- ja fosforisisaldust märgatavalt.

Eelistada tuleks pigem väiksemaid ja keskmise suurusega karbifarmide loomist, kuna sellistel farmidel ei ole teada negatiivset keskkonnamõju. Läänemere riikidest on karbifarmid juba olemas Soomes, Rootsis, Lätis ja Saksamaal. Eestis on loomisel esimesed pilootarendused. Ideaalis võiksid laiuda need kokku vähemalt tuhatkonnal ruutkilomeetril.

"Tegu on mõistliku meetmega, mille tõhusus on varem arvatust oluliselt suurem," sõnas mereökoloog. Näiteks mahuks Eesti rannikuvetesse erilise vaevata 30–50 mõnehektarilist karbikasvatust. Muu hulgas võiks pakkuda need kaluritele lisategevust ajaks, kui kala ei liigu. Kuid see tegevus on mõttekas vaid sellisel juhul, kui kasvatajad koonduvad ühistutesse ning väärindavad ise kasvatatud karpi.

Praeguste tehnoloogiate juures kujuneb Eestis kasvatatava karbi omahinnaks 0,5 eurot. Kui saak müüdaks maha loomasöödana, oleks võimalik arvutuste kohaselt ots-otsaga toime tulla. Kui farmeritele makstaks keskkonna puhastamise eest sarnaseid toetusi kui reoveepuhastusjaamadele, oleks tegevus juba täna kasumlik. Küsimus on poliitilises valikutes.

Tehislikud ökoteenused
Vaatamata muutuvale kliimale ei pea rannakarpide pärast tundma kuigi palju muret. Karbid saavad hakkama ka 25 °C ulatuva veetemperatuuriga. Eesti laiuskraadil tõuseb vee temperatuur kolmeks-neljaks nädalaks sedavõrd kõrgele haruharva ja vaid üksikutes piirkondades.

Olulisemad on merevee soolsuse muutused. Soojem kliima võib tuua meile rohkem sademeid, mis muudaks merd veelgi magedamaks ja merelise päritoluga rannakarbile see ilmselt ei meeldiks. Praegu pole aga isegi teadlaste hulgas selget veendumust, mida tulevik selles osas kaasa toob.

Küll ähvardavad karpe selgelt Läänemerre saabunud võõrliigid – ümarmudil ja rändkrabi. "Leedus pole võimalik enam kividel rannakarpe leida, sest kõik kivid on ümarmudila poolt tühjaks söödud. Meie meres on see liik samuti koos rändkrabidega laiadel merealadel puhta töö teinud. Selles kontekstis taastaksime karbikasvatusega ökosüsteemiteenuse, sest taastame looduses võõrliikide tõttu kadunud elupaiga," laiendas Jonne Kotta.

Ümarmudil veesambas ujuda ei saa. Rändkrabi ei soovi ise ennast suurematele kiskjatele näidata. Nõnda on kasvatuse karbid selliste kiskjate eest kaitstud

Võimalikele plussidele vaatamata kutsus mereökoloog karbikasvatuste rajamisel olema ettevaatlik ja teha seda järk-järguliselt. Kindlasti ei tohiks karbikasvatusi rajada merelahtedesse, mille veevahetus on väike, kuna see võib suurendada sügavamates veekihtides hapnikuvaegust.

Kuigi karbid filtreerivad veest välja taimset hõljumit, pudeneb osa orgaanilisest ainest siiski merepõhja. Seda lagunedes tarbitakse hapniku. Karbid sellistes kohtades aga eriti ei kasvagi ning kiire kasvu saavutamiseks ongi karbikasvatused mõistlik rajada liikuva veega kohtadesse.

"Kindlasti ei tasuks luua metsikult suuri karbifarme, vaid alustada väiksemalt siin-seal. Keskkonna poolt vaadates võib tulla ilmsiks veel mõni negatiivne mõju, mille kohta meil täna puuduvad teadmised. Teiselt poolt annab see meile aega rahulikult välja mõelda, mida uue toorainega peale hakata. Ringmajanduse suunas liikudes muutub see teema väga oluliseks," lisas Jonne Kotta.

Uurimus ilmus ajakirjas The Journal of Total Environment.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: