Ümarmudil (Neogobius melanostomus) on kämblapikkune kala. Ta maitseb hästi ja tal on hea isu. See invasiivne ehk lihtsalt öeldes ohtlik võõrliik ei ole valiv saaklooma suhtes ja on võimeline kümne päevaga koosluse võtmeliikidest tühjaks sööma terve ruutmeetri suuruse ala. Lisaks ümarmudil Läänemeres sigib mitu korda aastas ja kasvab suuremaks kui teistes piirkondades. Kui esimesed ümarmudilad avastati Pärnu lahest 2002. aastal, siis teine arvukust kasvatav võõrliik – harilik rändkrabi (Rhithropanopeus harrisii) – ilmus Eesti vetesse esimest korda 2011. aastal.

Algselt Põhja-Ameerikast pärit krabi elupaigauuringud näitavad, et ta elab eelistatult just põisadruga (Fucus spp.) keskkonnas. Miks on põisadru Läänemeres oluline? Põisadru pakub varje-, sigimis- ja toitumispaika väga paljudele erinevatele liikidele. Tegemist on pikaealise suurvetikaga, mille kooslused moodustavad suure osa Läänemere liigirikkusest „Kui see kaob, kaob palju olulisi liike, mis põisadrust sõltuvad,“ ütleb Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi doktorant Kristiina Nurkse, kes uuribki nende kahe invasiivse võõrliigi tegevust Läänemeres.

Ta näitab pilti käelaba suurusest ümarmudilast, mis on alla neelanud ühe suurima Eesti rannikuvetes elutseva rannakarbi isendi. „Ka krabid on väga aplad,“ ütleb Kristiina Nurkse hoides käes kaht harilikku rändkrabi, kes kumbki suudab balti lamekarbi seest toidu välja võtta mõne sekundiga ning päeva jooksul ära süüa 4-5 limust.

Leedus on juba täheldatud rannakarpide arvukuse järsku langust. Eestit võib ees oodata sama. Miks on karpide kadumine ohtlik? Kristiina Nurkse märgib, et põhjalimused suudavad läbi toitainete depositsiooni oluliselt puhverdada eutrofeerumisilminguid ning nende arvukuse languse tagajärjed võivad olla drastilised. Ehk lihtsalt öeldes puhastavad karbid vett nii toitainetest kui ka hõljumist, parandades sellega vee läbipaistvust.

Nii ümarmudila kui rändkrabi puhul võib teiste asustatud piirkondade põhjal järeldada, et nende tõttu hakkab Läänemere põhja liigikooslus muutuma. Selle tulemusena hakkab Läänemeri veel vähem läbi paistma ja eutrofeerub veel kiiremini.

Mis võiks aga olla lahendus?

Merest kord sinna sisse toodud võõrliiki enam välja ei saa ja temaga tuleb koos edasi eksisteerida. Kõige efektiivsem võõrliikide vastu võitlemise viis on ettevaatusprintsiip, mille rakendamine vähendab uute võõrliikide invasiooniriske. Samas, olemasolevate võõrliikide arvukuse ja leviku ohjamiseks on võimalikud mitmed majandamismeetmed. Näiteks oleks suur abi ka regulatsioonist, mis kohustaks kalamehi kaaspüügina püütud ümarmudilat maale tooma. Veelgi parem oleks, kui kalurid saaks ümarmudilat ka kuhugi turustada. Praegu lastakse see kala enamasti lihtsalt vette tagasi.

Krabi arvukus on viimase nelja aasta jooksul Pärnu lahes kasvanud mitu korda, kuid levik ei ole veel väga palju suurenenud. Seevastu ümarmudila levik ja arvukus on viimase 3-4 aastaga kasvanud väga suurel määral, mis on väga suur probleem. „Kalameestel on tekkinud probleem, et pole mõtet merele minnagi, sest võrgust ainult ümarmudilat tulebki,“ räägib Nurkse. Seni pole osatud ümarmudilaga midagi eriti peale hakata, ning ka inimeste huvi tema vastu on kesine. Teada on, et see kala sobib hästi söögiks, kuid täpsemad majandamise ja kasutamise võimalused vajavad veel uurimist. Selleks, et kalatööstused ümarmudila vastu huvi hakkaksid tundma, oleks esmalt vaja teada, kui palju ja kus seda kala on.

Sellega hakkabki Kristiina Nurkse koos kolleegide ja Keskkkonnainvesteeringute Keskusega tegelema – kui palju ümarmudilat Eesti vetes on, kui paikne liik on ja millised on tema mõjud teistele kaladele ja ka kogu ökosüsteemile. Siinkohal peaks ka mainima, et ümarmudil võib mõjutada Läänemerd ka positiivselt, olles nii uus majandatav liik kui ka uus toiduobjekt nt kohale ja haugile.

Kuidas rändkrabi ja ümarmudil Eestisse sattusid?

Kristiina Nurkse sõnul on harilik rändkrabi küllalt tõenäoliselt jõudnud Läänemerre Põhja-Ameerikast elusate austrite transportimise „kaastootena“ ja sealt edasi Eestisse ilmselt laevadega. Kuna krabi on väga vastupidav, siis suudab ta üle elada pikki merereise väga erinevates keskkonnatingimustes. Laevade pilsi paagist on leitud isegi parasjagu sigivaid krabisid. Kuna Eesti vetes eelnevalt arvukad krabid puuduvad (hiina villkäppkrabi on ekskülaline), siis tekkiski võimalus harilikel rändkrabidel siin edukalt kanda kinnitada.

Seda, kuidas ümarmudil on Eestisse jõudnud, ei oska teadlased kindlalt praegu veel öelda. Poola vetesse levis ümarmudil laevadega Kaspia ja Mustast merest juba paarkümmend aastat tagasi. „Praegu ei oska öelda, kas ta on Eesti vetesse tulnud ainult laevadega Läänemere lõunaosast või vastsed ja noorjärgud on levinud hoovuste ja loodusliku migratsiooniga,“ ütles Nurkse. Euroopa keskosa järvedes ja jõgedes on täheldatud ka ümarmudila levimist väiksemate paatidega, mille ankrutele ja muudele pindadele kala koeb. Sarnane levikuvektor võib ka Eestis kiirendada ümarmudila invasiooni mageveekogudesse.