Rannakarbist saab nii valku kui ka puhtama vee

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Söödav rannakarp. Autor/allikas: Hans Hillewaert/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Inimtegevuse tagajärjel on Läänemerre ladestunud lämmastikku ja fosforit, mille tõttu vohavad vetikad, väheneb elustiku mitmekesisus ning halvenevad ökosüsteemi hüved. Saaremaa Tagalahe rannakarpide uurimine näitab, et merevett saab toitainetest puhastada karbifarmiga. Eesti Maaülikoolis kaitstud magistritöö põhjal saab samu karpe väärindada mitmel viisil

Projektis "Luues karbikasvatuse lahendusi kogu väärtusala ulatuses" uurivad Tartu Ülikooli teadlased koostöös teiste ülikoolidega, millistes merepiirkondades Eestis karbid kasvavad ja milliseid tehnoloogiaid tuleks piirkonniti nende kasvatamiseks kasutada. Veel hiljuti arvati, et vee madala soolsuse tõttu karbid meie rannikumeres ei kasva, kuid kohta valides ning õiget tehnoloogiat rakendades on see siiski võimalik.

Üks edulugu on ette näidata Saaremaa lääneosas Tagalahes: rannakarbi saagikus on seal ligilähedane soolase mere karbifarmide saagikusele. Farm toimib ökoloogilise puhastina, eemaldades merest fosforit ja lämmastikku.

Läänemeres tuleks kasutada karpide kinnitumiseks looduslikust materjalist köisi, mis ei koorma keskkonda. Maailmas töötatakse üha aktiivsemalt välja looduslikke materjale, kuna kalandus ja vesiviljelus on tööstusharu, mis kasutab peaaegu ainult sünteetilisi materjale. Alternatiivina on karpide kasvatamiseks kasutuses 100 protsenti kookoskiust köis, mida kasutati ka Tagalahe karbifarmis. Sealsed esimesed tulemused selguvad juba sügisel.

Ohtra üleväetamise tagajärjel vohavad merepõhjas oportunistlikud liigid ning pikaealised liigid on ohustatud. Autor/allikas: Jonne Kotta

Õhemate rannakarpide eelis

Väikse soolsuse tõttu on Läänemeres karbid väiksemad kui ookeanides ja karpe otse "pannile" ei pane. Küll saab neid kasutada väetiste tootmises, kala-, looma- ja linnusöödaks ning eelnevalt töödelduna ka inimtoiduks või farmaatsia- ja kosmeetikatööstuses. Eesti karpide õhem kest on eelis karbi purustamisel, jahvatamisel ja töötlemisel. Kasumlikkus sõltub tootest − tulud ja kulud on tasakaalus sööda valmistamisel. Tulud kasvavad, kui toota kõrgema väärtusega saadusi.

Esimesed Tagalahe farmi karbid on juba Maaülikooli toidulaboris, kus uuritakse, millise tehnoloogiaga karpide kojapooled ja pehme osa teineteisest eraldada. Samuti vaadeldakse, milliseid aineid Eesti vete rannakarbid sisaldavad.

Ühe suunana proovitakse rannakarpidest valmistada proteiinipulbrit. Kuivmassi eraldamine värskest või külmutatud karbist on suhteliselt lihtne, selgus äsjasest magistritööst. Purustades ja setitades on võimalik saada märkimisväärne kogus kõrge valgusisaldusega kuivainet. Ilmnes ka, et saaduse filtreerimine ei ole otstarbekas, kuna nii läheb kaotsi suur osa saagisest. Lisaks teeb filtreerimine kuivaine eraldamise keerukamaks ja kulukamaks.

Karbipulbri kuivatamisel on külmkuivatus tõhusam kuumkuivatusest, sest nii säilib valku proovis viiendiku võrra rohkem. Lisaks säilitab külmkuivatamine saaduse värvuse ja välimuse, samuti püsib komponentide bioaktiivsus.

Külmkuivatuse miinus võib olla selle suhteliselt kõrge hind. Seepärast on vaja välja selgitada külmkuivatusega seonduv kulu. Kuivatamise tagajärjel jääb kõrvalsaadusena järele suur hulk karbipuru, milles leidub veidi valku ning mis peeneks jahvatatuna on valgusisalduse tõttu sobilik linnutoidu allikas.

Tagalahe karbikasvatus. Autor/allikas: Jonne Kotta

Miks karbivalk?

Rannakarbist saadav valk on jätkusuutlik ja nii-öelda roheline alternatiivne valk, mille tootmine ei koorma keskkonda, vaid parandab seda. Alternatiivsetel valkudel on mitu eelist. Esiteks on karpide kasvatamine võrreldes intensiivse loomakasvatusega eetiline. Teiseks eemaldavad karbid ringlusest rohkem kasvuhoonegaase, kui neid ringlusse vabaneb. Kolmandaks on tegemist tervisliku toiduga.

Aastaks 2035 hõivavad alternatiivsed valgud hinnanguliselt 11 protsenti ülemaailmsest valguturust, kuna tarbijad, ettevõtted ja investorid lähtuvad üha enam keskkonnasäästlikkusest.

Ettevõtmisse on kaasatud Eesti karbikasvatussektori praktilise kogemusega eraettevõtjad ja juhtivad mereteadlased. Seetõttu loodetakse projektist tehnoloogilist innovatsiooni karbikasvatamises ja suure lisandväärtusega toodete arendamisel. Uuringu tulemusi on hiljem võimalik kasutada ka suuremate tootmisliinide väljaarendamisel. Teisisõnu on laboriseinte vahelt oodata lahendusi, mis sobivad Eestis karpide töötlemiseks ja parimaks toorme väärindamiseks.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: