"Karbikasvatus on praegu kiiresti kasvav suund. Oleme peagi jõudmas faasi, kus see tegevus võiks muutuda majanduslikult tasuvaks," ütleb Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi mereökoloogia professor Jonne Kotta. Kui praegu tähendab vesiviljelus Eestis eeskätt forellikasvatust, siis Saaremaal Tagalahe katsefarmis proovivad Kotta ja kolleegid kätt ka rannakarpide ja põisadru kasvatamises.

Katse üks osalisi, Eesti Mereakadeemia nooremteadur ja kutseline rannakalur Indrek Adler märgib, et Tagalahe karpidel on potentsiaali palju. Kuigi võrreldes soolasemas vees kasvanud karpidega jäävad siinsed karbid väikeseks, on neil teadaolevalt parem liha ja kesta vahekord. "Kui soolase vee karbist moodustab kest umbes 80 protsenti, siis meil on see ligi 48 protsenti ehk 52 protsenti on meie karbi sees liha," täpsustab Adler.

Saaki korja sügisel

Vesiviljeluses saab Jonne Kotta sõnul eristada kahte suuremat lähenemist: traditsioonilist kalakasvatust ja loodust parandavat suunda. Just viimane hõlmab merekarpide ja suurvetikate kasvatamist. "Mida rohkem me karbikasvatusi rajame, seda enam eemaldame Läänemerest toitaineid ja parandame selle seisundit," selgitab professor. 

Ehkki Läänemerd nimetatakse sageli saastunuks, tuleb Kotta sõnul eelistada kahte tüüpi reostust: toksilist ja liigsete toitainete sissevoolust tingitut. Kui elusorganismidele mürgiste ühendite sisaldus Läänemeres on riikide koostöös kordi vähenenud, siis probleem liigsete toitainetega ootab endiselt lahendamist. "Saastunud ei ole ehk kõige parem hinnang. Toitaineid võib mingis kontekstis saasteks pidada, aga tegelikult on need kütus, millest saab midagi teha," arutleb ka Indrek Adler.

Kalurina hakkas teda huvitama, mida oleks võimalik ära teha, et Läänemere seisundit parandada. Asja uurides tõdes Adler, et Eestis oleks taastava vesiviljelusega mõtet kasvatada kolme liiki: merikapsast (Ulva intestinalis), söödavat rannakarpi ja põisadru (Fucus vesiculosus) triivivat ehk lahtist vormi. Neist kahte viimast püüabki töörühm nüüd katseliselt Tagalahes kasvatada.

Mõlemad uurijad toonitavad, et karbi mõõtmed sõltuvad merevee soolsusest. "Kuna meie rannikumeres on soolsus madalam kui ookeanivees, siis karbid kasvavad siin aeglasemalt ja nad on väiksemad," osutab Kotta. Eesti veteski pole kõik lahesopid võrdsed: Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul on vesi soolasem kui Soome lahe idaosas. Nüüdseks on töörühmal aga selge, et Saaremaa rannikuvee võimalusi arvestades on parim kasvatada ühte karbisaaki 18 kuud. "Karpi võib kasvatada ka 24 kuud, mis juhul tuleb ta veest välja märgatavalt suuremana, aga lihamass kesta sees ei ole oluliselt parem," põhjendab Adler.

Nagu piltlikult öeldes kartulisaaki, tasub rannakarpe samuti korjata sügisel, mitte kevadel. Adleri sõnul on rannakarp loomulik filtreerija, kes sõelub veest toitaineid kõige paremini 15–22 °C juures. "Meil kasvab üks karp 1,5 sentimeetri suuruseks ja on võimeline tunnis filtreerima umbes neli liitrit vett," toob ta välja. Kui enam kui 25 °C vees lõpetab karp filtreerimise, siis talvel on liik omamoodi talveunes ja toitub suvel kokku kogutud mikroosakestest. "Näljane karp pole reeglina nii maitsev kui heas toitumuses karp," sõnab Kotta.

Karbikasvatus vajaks eraldi käsitlust

Indrek Adleri sõnul oleks karbikasvatus Eestis paljulubav, sest karpe leidub siinsetes rannikuvetes ohtralt. "Me teame, mis meetoditega karpi Läänemeres kasvatada. Nüüd on minu eesmärk selle kasvatuse majanduslik pool ära lahendada," avab ta tulevikuplaane. Suuremast karbist on kergem lihamassi eraldada. Adler püüab aga välja töötada tööstuslikke meetodeid, millega väärindada Eesti väikest rannakarpi.

Ühe meetodina on ta katsetanud karpide purustamist ja setitamist. "Esmalt purustame värsked või külmutatud karbid ja setitame siis veega liha sealt seest välja. Kest on puhas katsiumkarbonaat, mis settib kiiresti, liha on karbil samas õhuline ja kerge," kirjeldab Adler. Ideaalne meetod see tema hinnangul siiski pole: kui ta üritas kolleegidega setitamist hõlbustada, läks protsessis kaduma suur hulk väärtuslikke valke. Teise meetodina on katsetamisel mikroniseerimine ehk peenjahvatamine. See on Adleri sõnul parem, sest kulutab setitamisega võrreldes vähem vett. 

"Karpide biomass on kõrge toiteväärtusega," märgib nooremteadur. Kõrge valgusisalduse kõrval on karpidel Adleri sõnul häid lisatoimeid. Sestap sobiks karbimass tema sõnul spordi- ja muudesse funktsionaalsetesse jookidesse. Ühtlasi on teada karbiliha põletikku alandav toime. Töörühm on seejuures juba uurinud kohalikest rannakarpidest nii valkude kui ka süsivesikute eraldamist.

"Me võime kõrghinnalisi komponente eraldada, aga selleks, et karbifarmimise üldse käima saaks, peame esmalt ära lahendama massiprobleemi," tõdeb Adler. Kui tahta Läänemere seisundit märgatavalt parandada, tuleks tema sõnul kasvatada karpe kümneid tonne. Võrdlusena toodavad Rootsi olemasolevad karbifarmid aastas keskmiselt 70–150 tonni karpe. Karbikasvatusele tekiks majanduslik mõttekus, kui nii suurele karbimassile leitaks rakendus ja turg.

"Oleme uurinud rannakarpi just inimeste ja lemmikloomade toidu seisukohast," märgib Jonne Kotta. Kui tahta, et karbikasvatus oleks majanduslikult mõttekas, tuleks tema sõnul keskenduda suuremate kasumimarginaalidega sektoritele. "Toodete turundajad teavad väga hästi, et oleme alati valmis laste ja lemmikloomade peale suuri summasid kulutama," arutleb professor.

Kui praegu otsib töörühm veel laboris tööstuseskaalal kasutatavaid väärindamismeetodeid, siis järgmine samm oleks mõlema teadlase sõnul leida investorid. "Minu hinnangul oleks vaja kolmepoolset koostööd, et sellised rohelised sinimajanduse projektid maast lahti saada," osutab Adler. Teisisõnu võiks oma panuse anda nii riik, teadusasutused kui ka erasektor. 

Riiklikul tasandil on Adleri hinnangul ajale jalgu jäänud muu hulgas sinimajanduse regulatsioonid. "Kui täna tahaks üles seada karbifarmi, siis taotlusprotsess kestaks umbes kaks aastat ja midagi pole selle lõpus garanteeritud," kirjeldab ta. Esiteks tuleb tema sõnul eristada forellikasvatust taastavatest karbi- ja vetikakasvatustest. Teiseks võiksid kliima- ja regionaalministeeriumi ametnikud tema sõnul koostada koos spetsialistidega teekaardi, mis näitaks Eesti taastava vesiviljeluse võimalusi.

"Loomulikult ei lahenda karbikasvatus kõiki Läänemere probleeme, kuna toitaineid on meres väga palju," möönab Kotta. Samas on see tema sõnul sektorile julgustav uudis, sest karbikasvatajatel pole põhjust muretseda, et saagikus lähima viiekümne või saja aasta jooksul väheneks: "Toitainete varu on lihtsalt nii tohutu."