Huvitavaid külalisi nagu nahkkilpkonn on Lennuki sõnul Eestisse jõudnud ennegi. "See võib-olla pigem näitab, et kusagil mujal toimuvad muutused ja muutused kindlasti toimuvad," ütles ta saates "Terevisioon". Muutumises on ka Läänemeri ise, mis soojeneb maailmamerede keskmisest seitse korda kiiremini.

Kui mujal meredes toimunud muutused ajavad mereloomad liikvele, siis suhteliselt suletud Läänemerre jõuab neid omal jõul siiski vähe. "Kui räägime sellest, et kes nüüd võib veel tulla, on nad pigem võõrliigid, keda inimene ise sisse toob," märkis zooloog.

Eeskätt võivad uued liigid kohale seilata mõne laeva ballastveega. "Püsima jääb see, kellele siin meeldib. Kui nüüd on järsku siin natuke soojem ja teistmoodi olud, võivad tõesti mõned uued liigid ka leida, et siin on hea elada," seletas Lennuk.

Näiteks on Eestisse tulnud ja jäänud elegantne krevett. "Ta on sellise nimega, kuna tal on sinised jalalülid," täpsustas Lennuk. Liiki leidub tema sõnul eriti soojema veega rannapiirkondades üsna arvukalt. "Kui minna tuulevaikse ilmaga mere äärde ja vaikselt kivide vahel kõndida, siis ta nokib sealt kivi pealt vetikat ja väga kihvt on jälgida," soovitas zooloog.

Teine näide Eesti vetes kodunenud liigist on tõruvähk, kes suudab end ise viljastada. "See tähendab, et tal ei ole vaja partnerit ja piisab juba isegi ühest isendist, et ta saab siia oma asurkonna tekitada," sõnas Lennuk. Tõruvähke on Eestis leidunud juba vähemalt 150 aastat. Zooloogi sõnul on tõruvähist isegi omal moel kasu, sest liik puhastab merevett liigsetest toitainetest.

Kolmanda näitena on Läänemeres kanda kinnitanud piksabaline konksik. Tegu on vesikirbulisega, kes on Esti kohalikest liikidest mitu korda suurem. "Tema puhul on huvitav, et teda on õppinud sööma kalad. [...] Kuigi eks ta teeb ka pahandust: ummistab kalameeste võrke ja igasuguseid meremehhanisme," osutas Lennuk.

Eestisse jõuavadki tema sõnul pigem liikuvad liigid nagu kalad ja krevetid. Musternäide sellisest kohanenud liigist on ümarmudil, keda leidub juba pea kõikjal Eesti rannikumerest.

Edukalt kohanevate võõrliikide kõrval käib aga kehvasti mitme kohaliku liigi käsi. Näiteks on soojenemisega kimpus viigerhüljes. "Jääkate väheneb ja ta ei saa hästi poegida, sest ta vajab jää peale tekkivat lumekuhjatist, mille sisse ta koopa teeb," selgitas zooloog. Soojemas vees jääb hätta ka rannakarp, kes ei suuda enam toota piisavalt kinnitumiseks vajalikke niidikesi. Ühtlasi ei sobi tavatult soe vesi hästi paljunemiseks harilikule räimele.