Varem on teadlased oletanud, et koopakaru võis umbes 24 tuhat aastat tagasi liigina hävineda kas toidupuuduse tagajärjel või inimesest küttide käe läbi. Seepeale on võinud aga alati küsida, miks siis koopakaru lähedane sugulasliik pruunkaru Euroopas püsima jäi.

Alejandro Perez-Ramos Hispaaniast Malaga Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid kompuutertomograafiga nii koopakaru kui ka pruunkaru kolju ehitust ja mudeldasid seejärel, kuidas võisid karude lõualuud toidunärimisel liikuda.

Selgus, et koopakarudel olid põskkoopad ehk ülalõuaurked nii suured, et loomad said toitu närida ainult tagumiste hammastega.

Kui kliima külmemaks läks ja taimset toitu vähemaks jäi, ei saanud koopakarud seetõttu hästi lihatoidule üle minna, sest liha söömisel on just esihambad väga tähtsad. Pruunkarul seevastu on põskkoopad väiksemad ja nemad saavad närida nii eesmiste kui ka tagumiste hammastega.

Koopakarude põskkoopad suurenesid aga arvatavasti külmemas kliimas seepärast, et nendesse kogunes sel liigil gaasisegu, mis soodustas pikemat talveund. See oli külmemates oludes ju iseenesest mõttekas, kuid teisalt ei saanud koopakarud suurte põskkoobaste tõttu oma menüüd muuta, et pikaks talveuneks ka piisavalt rasvavaru koguda.

Pérez-Ramos ja kaasautorid kirjutavad sellest ajakirjas Science Advances.

Lisada võiks selguse mõttes ehk vaid seda, et oma nime ei ole koopakaru saanud mitte suurte põskkoobaste, vaid siiski arvatava elupaigatüübi järgi.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.