Indoneesia saartelt leiti uus varaste inimeste haru ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uut denisi inimese haru leidmist illustreerib maineka teadusajakirja Cell esikaanel Eesti kunstnik Markus Kasemaa. Kasemaaga on meie teadlased koostööd teinud ka varasemalt, mil tema töö ehtis ajakirja Nature kaant.
Uut denisi inimese haru leidmist illustreerib maineka teadusajakirja Cell esikaanel Eesti kunstnik Markus Kasemaa. Kasemaaga on meie teadlased koostööd teinud ka varasemalt, mil tema töö ehtis ajakirja Nature kaant. Autor/allikas: Elsevier/Cell Press; Markus Kasemaa

Tartu Ülikooli inimeste evolutsiooni uurijad leidsid rahvusvahelise töörühmaga senitundmatu varaste inimeste rühma. 250 000 aastat tagasi eraldunud Kagu-Aasias elanud inimrühma geenid on tänapäeval leitavad kaasaegsete paapualaste seas.

Kui meie eellased 50 000-60 000 aastat tagasi Aafrikast lahkusid, olid kaasaegse inimese esimesed kontaktid neandertali inimestega. Nende kontaktide tulemusena kanname me ka tänapäeval 1-3% nende geene. Pikka aega arvatigi, et neandertali inimesed on ainsad varased inimesed, kes nüüdisinimestega segunesid.

Siis avastati aga üksikust Siberi koopast denisi inimene ja kogu pilt läks hoobilt kirjumaks. Viimased 10 aastat on inimeste evolutsiooni uuringud keskendunud üha enam troopilise Aasia suunale. Millega me end veel üllatada võime?

"Enne denisi inimese avastamist ei arvatud, et inimlasi palju on, sest luid ei leitud. Ega denisi inimesest ei teata väga palju midagi ka täna. Kui ma peaks pakkumise tegema, siis ma pigem arvaks, et tulevikus leitakse uusi varaste inimeste geneetiliselt eristunud gruppe veelgi juurde – ei ole põhjust arvata et ei leita," kirjeldab Tartu Ülikooli Genoomika instituudi juht Mait Metspalu viimaste aastate arenguid, milles ka tema ise ja teised Tartu Ülikooli teadlased aktiivselt osalenud on.

Denisi inimene kirjeldati 2010 aastal vaid sõrmeluust eraldatud DNA alusel – praeguseks on aga teada, et neilt pärineb ligi 5% kaasaegsete Ida-Indoneesia, Paapua ja Austraalia põliselanike inimeste geenidest.

Olgugi, et Indoneesia ja Uus-Guinea on koduks 300 miljonile inimesele ja riigid katavad enda alla suurema maa-ala kui Euroopa, on sealsete inimeste DNAd seni suhteliselt vähe uuritud. Nii on nt Euroopas järjendatud rohkem kui 100 000 inimese genoom, kuid enne seda uuringut oli Indoneesiast pärit genoome järjendatud vaid alla kümne. Nüüd on see number 161 võrra suurem.

"Proovid koguti kohalike, Jakartas asuva Eijkmani Molekulaarbioloogia Instituudi kolleegide poolt. Kokku koguti paljudelt kaugelasuvatelt Indoneesia ja Uus-Guinea troopilistelt saartelt tuhandeid proove," selgitab uuringu üks juhtautoritest, Tartu Ülikooli populatsioonigeneetika teadur, Georgi Hudjašov.

"Indoneesia on väga kirju geneetilise taustaga piirkond: siit on näiteks leitud ühed vanemad märgid anatoomiliselt kaasaegsete euraaslaste kohta. Indoneesia lääneosa domineerivad aasia ja idaosa paapua varased mõjud – nende vahel jookseb kuulus biogeograafiline piir, Wallase'i joon," rõhutab Hudjašov piirkonna erilisust.

Kokku 161 täisgenoomi analüüs viis üllatava tulemuseni! Kui uuriti seda, kui suur osa nende geenidest pärinevad denisi inimeselt, selgus, et kunagised denisi inimesed polegi üks homogeenne varaste inimeste grupp, vaid neid on tervelt kolm! Grupid eraldusid üksteisest 360 000 ja 280 000 aastat tagasi ning olid geneetiliselt väga hästi eristatavad – üks neist kolmest sedavõrd, et selle puhul võib fantaseerida uue alamliigi kirjeldamise mõttega, kuigi täpne oleks öelda: "eraldiseisev geneetiline rühm".

Kui klassikaliselt on liigitekkeks vaja mingisugust looduslikku või käitumuslikku (sigimis)barjääri, siis erinevad denisi inimesed võisid tõenäoliselt omavahel kõik läbi käia ning geneetiliselt erinevad grupid moodustusid lihtsalt geograafilise distantsi tulemusega, selgitab Metspalu. Kohastumine kohaliku keskkonna tingimustele võib aga evolutsioneeruda kiirelt ning näitena toob Metspalu vaid mõne tuhande aastaga Põhja-Euroopa sagedaseks muutunud laktoosi tolerantsuse.

Uuringust selgus, et paapualaste eellased kohtusid kahe denisi inimeste grupiga; hiljem, kahe erineva laine ajal (vastavalt 50 ja 30 000 aastat tagasi) kohtuti ka Aafrikast välja rännanud kaasaegsete inimeste eellastega. Arvatakse, et sellest teisest lainest pärinevad varased inimesed on tänapäevalgi Uus-Guineas ja lähedastel saartel leitavad – olles tõenäoliselt maailma viimasteks elusolevateks varasteks inimesteks.

Paapualasetelt leitud denisi inimeste geenivariandid on seotud nii immuunsüsteemi, toitumistüübi kui rasvade ainevahetusega.

Uuringud jätkuvad ning uusi inimeste evolutsiooni kirjeldavaid lugusid on oodata ka Tartu Ülikooli teadlastelt. Näiteks on Mayukh Mondali töörühm uurimas Lõuna-Aasia inimeste genoomidest leitud tundmatu varase inimese jälgi.

"Kindlasti tuleb veel midagi ka Aafrikast," mõtiskleb Mait Metspalu, "Aafrika inimesed on selle poolest kõige põnevamad ja mitmekesisemad ja ilmselt tuleb ka sealt uut infot."

Markus Kasemaa kujundatud töö ajakirja Cell esikaanel. Mait Metspalu sõnul levitavad nad uhkusega Eesti kunsti koos Eesti teadusega. Vaata ka joonistuse valmimisest tehtud videot: https://photos.app.goo.gl/B46sSfU3GY2S6MWe8 Autor: Elsevier/Cell Press; Markus Kasemaa

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: