Buddha munga lõualuu tõotab lahendada kaasaja ühe suurema arheoloogiamõistatuse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Baishija koobas on kohalike budistide seas kõrges hinnas.
Baishija koobas on kohalike budistide seas kõrges hinnas. Autor/allikas: Dongju Zhang/Lanzhou Ülikool

Pühast koopast leitud poolik lõualuu annab aimduse, millised nägid välja denisovlased – salapärased inimlased, kes võisid saada nüüdisinimestega ühiseid järeltulijaid veel mõnekümne tuhande aasta eest.

"Kohalikud olid korjanud Baishija koopa põrandalt luid juba aastaid. Püha koht tähendab ju pühasid konte. Nendest jahvatatud pulbril lihtsalt peab olema tervistav toime. Sealsamas palvetamas ja mediteerimas käinud mungal olid lõualuud märgates õnneks teised kavatsused," märkis leidu kirjeldava töö juhtivautor Jean-Jaques Hublin, Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi paleoantropoloog ERR Novaatorile. Võttis veel enam kui 30 aastat, et luu jõuaks kohaliku tähtsa pühamehe vahendusel leiu olulisust mõistvate Lanzhou Ülikooli teadlasteni.

Denisi inimestest pole teada kuigi palju. Liigi esimesed säilmed leiti alles 2010. aastal Lõuna-Siberis asuvast Denisi koopast. Toona kirjeldatud kahe hamba ja osaliselt säilinud sõrmeluu uuele inimliigile omistamiseks pidid järjestama antrolopoogid neist eraldatud pärilikkusaine. Hilisemate uuringute põhjal on denisi inimestel ulatuslik geneetiline pärand. Austraalia, Ida-Indoneesia ja Paapua põliselanikud on pärinud neilt ligi viis protsenti nende genoomis leiduvatest geenivariantidest.

Lõualuu leiti juba 1980. aastal. Autor: Dongju Zhang/Lanzhou Ülikool

Aprilli keskel ilmunud analüüsi kohaselt said inimesed ja denisovlased viimati üheskoos lapsi 15–50 tuhande aasta eest. Teiste seas lõid selle väljaselgitamises kaasa Tartu Ülikooli populatsioonigeneetikud. DNA annab denisi inimeste välimusest aga vaid üldise pildi. Veel vähem ütleb see midagi nende säilmete täpse kuju kohta. Pärilikkusainet denisi inimeste äratundmiseks kasutada ei saa. DNA laguneb liigi kunagisel asualal Kagu-Aasias sooja ja niiske kliima tõttu väikesteks tükkideks liiga kiiresti.

Nõnda ei teadnud ka klimatoloog Fahu Chen ja arheoloog Donju Chang, mille Kuues Guang-Thangi Elav Buddha täpselt ülikoolile uurimiseks tõi. Põhjuseid põnevil olemiseks jagus. Luul puudus eristatav lõug – see võimaldas kõrvale heita nüüdisinimesed. Teiste teada-tuntud inimlaste jaoks olid kaks säilinud hammast liiga suured ja eriskummalised. "Ma poleks osanud ette kujutada, et see kuulub denisi inimesele. Kui see peab tõesti paika, vedas meil väga palju," meenutas Zhang.

Ent tuliseid vaidlusi tekitavate teemade puhul ei piisa millegi välistamisest. Vaja läheb midagi rohkemat. Lisaks leiti lõualuu väljaspool arheoloogilist konteksti. Seda ei saanud seostada ühegi konkreetse kihistuga, mis raskendas kondi vanuse määramist.

Lõualuu uurimine sai hoo sisse 2016. aastal. Muu hulgas leiti hammastele ja luule sadestunud karbonaatidest piisavalt uraani ja tooriumit, et leida nende suhte põhjal luu minimaalne vanus – 160 000 aastat. Nüüdisinimesed jõudsid piirkonda oluliselt hiljem. "Oli õnnelik juhus, et kellelgi ei tulnud kogu selle aja vältel pähe ideed seda puhtaks küürida," tõdes Hublin.

Punkti pani järeldusele uudne analüüsitehnika. Liikidevahelised väikesed erisused DNA-s peegelduvad luudes ja teistes kudedes leiduvate valkude kujus. Chang ja Hublin leidsid kolleegidega, et Baishija koopa lõualuust eraldatud valke saab valmistada geenide põhjal, mida leiab denisi inimeste genoomist. Üheskoos hammaste kujuga on see töörühma hinnangul kindel tõend, et koopas elasid vähemalt mõnda aega denisovlased.

Kaugeleulatuvad tagajärjed
Kui hammaste ja lõualuu suurus on vastavuses denisovlaste keha ülejäänud mõõtmetega, olid nad teistest toona elanud inimlastest kasvult pikemad, rohmaka kehaehitusega ja paksu koljuga. Denisi inimeste keskmine kehakaal võis ulatuda 100 kilogrammini. Lisaks liigi paremale kirjeldusele on Hublini sõnul leiul kaugeleulatuvamad tagajärjed.

Hakatuseks asub Baishija koobas ligikaudu 3300 meetri kõrgusel. "Arheoloogid pole leidnud sellest ajastust ja nii kõrgelt teisi leiupaiku, mille puhul võib kahtlustada püsivat asustust. Kuidagi suutsid elatada need arhailised inimesed end Tiibeti platool nüüdisinimestest 130 000 aastat varem," laiendas Hublin. Tähelepanek annab vastuse rohkem kui ühele antropolooge painanud küsimusele.

Mõne aasta taguse geeniuuringu kohaselt aitab nn maailma katusel elavatel inimestel hakkama saada denisovlastelt päritud geenivariant. Tavaliselt hakkab tootma keha kõrgmäestike hõredas õhus selle hapnikuga varustamiseks rohkem hemoglobiini. See muudab verd paksemaks ja suurendab infarktiriski. Denisovlastel on puudu seda põhjustav geenialleel. Kuna Denisi koobas asub ainult 700 meetri kõrgusel, polnud evolutsiooni taoliseks keerdkäiguks head põhjust. Laiem leviala annab kohastumuse tekkimiseks rohkem võimalusi.

Ühtlasi kinnitab see, et liigi asurkonna südamaa asus mujal kui Siberis Altai mägedes. "Denisovlaste DNA-d leitakse tänapäeval peamiselt Melaneesias. Mulle ja mitmetele teistele teadlaste on tundunud alati kummaline, et lõpuks Austraaliasse jõudnud nüüdisinimesed põikasid läbi Lõuna-Siberi," viitas Hublin.

Lõualuu kolmemõõtmeline rekonstruktsioon. Autor: Jean-Jacques Hublin, MPI-EVA, Leipzig

Viimaks kujutab leitud lõualuu arheoloogidele ja antropoloogidele luude määramise kontekstis Rosetta kivi. Hieroglüüfide ja kreekakeelsete kirjadega basaltplaat võimaldas dešifreerida viimaks egiptuse kirja. Sarnaselt annab leitud luu teadlastele aimu, millised Kagu-Aasiast leitud fossiilid kuuluvad denisi inimestele.

"Me ei teadnud seni nende luude kujust mitte midagi. Hiinast on leitud terviklikumaid säilmeid, kuid neist ei saanud eraldada DNA-d. Polnud mingit võimalust neid kahte omavahel siduda. Baishija fossiilil on piisavalt eripäraseid tunnuseid, et need annaks meile võrdlusainest," laiendas paleoantropoloog. Hublin pidas võimalikuks, et järgmised denisovlaste säilmed leitakse juba muuseumikogust.

Samal ajal jätkuvad väljakaevamised Baishija koopas. Muu hulgas on toonud arheoloogid päevavalgele hulga töötlemisjälgedega loomaluid ja kivitööriistu. Neid ei saa denisovlastega veel otseselt seostada.

"Kuna tegu on pühapaigaga, ei saanud me sinna kohe labidate ja kirkadega sisse tormata. Võin öelda, et oleme praegu ilmunud uurimuse ilmumisest saadik leidnud veel mõndagi... huvitavat ehk lähiajal on tulemas veel nii mõndagi," naeratas Hublin.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: