Denissova koopast on leitud muinaesemeid juba 1980. aastatest saadik. Sealsamas elanud inimestest endist on jäänud alles aga vaid üksikud konditükid. Nende kuju põhjal oli luude ühele või teisele inimliigile omistamine pikka aega võimatu. Viimase kümnekonna aasta jooksul arenes geeniteadus aga piisavalt, et DNA-d sai eraldada väikestest luufragmentidest ja isegi setetest.

Teadlasi tabas 2010. aastal üllatus. Ühest sõrmekondist eraldatud pärilikkusaine ei langenud kokku ei neandertallaste ega nüüdisinimeste DNA-ga. Põhjalikum analüüs paigutas denisi inimesed ja neandertallased samasse põlvnemisliini, mis harunes umbes 600 000 aasta eest.

Värsked tulemused viitavad, et denisi inimesed asusid koopasse esimest korda elama vähemalt 287 000 aasta eest. Sellest ajast pärinevad tööriistad erinevad märkimisväärselt neandertallaste hilisemast loomingust. Vanimate koopast leitud neandertallaste jäänuste vanus ulatus 193 000 aastani ja elasid piirkonnas pea sada tuhat aastat.

Praegu elavate inimeste otsesed eellased tegid toona alles esimesi katseid rännata Aafrikast väljaspoole. Lähis-Idast kaugemale nad toona ei jõudnud.

Osa ajast oli Denissova koobast ümbritseva piirkonnas kliima piisavalt soe ja niiske, et seal hakkaks kasvama laialeheline mets. Teistel puhkudel sarnanes see pigem tundraaladele. Pikemaks ajaks hüljati koobas kliimamuutuste tõttu kõige hiljem 52 000 aasta eest.

Kuigi neandertallased ja denisi inimesed ei pruukinud elada koopas täpselt ühel ajal, avanes neil selle lähikonnas kohtumiseks seega küllaga võimalusi, järeldavad teadlased. See annab laiema konteksti möödunud aasta augustis teatavaks tehtud leiule. DNA analüüsi kohaselt oli Denissova koopas ligikaudu 90 000 aasta eest elanud tüdrukul neandertallasest ema ja denisi inimesest isa.

Vähem kui 45 000 aasta vanused muistised erinevad samas oluliselt vanematest esemetest. See võib viidata, et kivist kaunistatud käevõrusid ja helmeid valmistasid nüüdisinimesed.

Leidude vanuse määramist kirjeldavate tööde kaasautor Mihhail Šunkov eelistab teist võimalust. Kultuurilise ja tehnoloogilise murranguni võisid jõuda denisi inimesed ise. Võrreldavalt vanu nüüdisinimeste fossiile pole koopa lähistelt ega sellest sadade kilomeetrite kauguselt seni leitud.

Kaks lähenemisviisi, sarnased tulemused
Koopast leitud fossiilide ja muististe vanuse määramisel osales kaks töörühma, kes kasutasid veidi erinevaid meetodeid. Austraalias asuva Wollongongi ülikoolist võttis appi optiliselt stimuleeritud luminestsentsi. Meetod võimaldab välja selgitada, millal liivateri viimati kuumutati või sattusid need päikesevalguse kätte. Zenobia Jacobsi töörühma õnnestus ka välja selgitada, kuidas muutus viimase paarisaja tuhande aasta vältel piirkonna kliima.

Katherina Douka Max Plancki inimajalooteaduse instituudist võttis kolleegidega seevastu appi kaks meetodit. Nooremate kui 50 000 aasta vanuste leidude dateerimiseks määras töörühm proovides leiduva tavalise ja radioaktiivse süsiniku suhte. Vanemate fossiilide vanuse leidmiseks võrdlesid DNA-s asetleidnud muutuste ulatust.

Kokkuvõtlikult kinnitavad mõlemad tööd, et neandertallaste ja denisi inimeste asuala kattus kümneid tuhandeid aastaid. Tõenäoliselt asus Denissova koobas selle põhjapiiril.

Uurimused ilmusid ajakirjas Nature (1; 2).