Teadaolevalt said neandertallased ja nüüdisinimesed koos ühiseid järeltulijaid ligikaudu 65 000 ja 40 000 tuhande aasta eest. Hübriidid said omakorda ise lapsi, mistõttu moodustab kõigi Euroopa ja Aasia päritolu inimeste genoomist neandertallaste DNA 2–5 protsenti.

Teiste geeniuuringute põhjal kohtusid inimesed neandertallastega juba oluliselt varem. Seni arvati aga, et umbes 200 000 aasta taguste kohtingute tulemusel sündinud lapsed surid välja koos teiste toona Aafrikast välja rännanud inimestega. Rühm USA teadlasi eesotsas Joshua Akeyga Princetoni Ülikoolist kasutasid nüüd aafriklaste genoomi analüüsimiseks uut analüüsitehnikat.

Mida kaugemalt on inimesed omavahel sugulased, seda lühemad on reeglina täielikult kattuvad DNA lõigud. Kasutatud meetod võimaldas leida lühemaid järjestusi senisest tõhusamalt. Kokku 2504 genoomi põhjal järeldas töörühm eurooplaste ja aasialaste genoomist keskmiselt 51 miljonit ja 55 miljonit neandertallastele iseloomulikku aluspaari.

Aafriklaste genoomis leidus neandertallaste DNA-d seevastu 17 miljoni aluspaari jagu ehk see moodustas nende genoomist ligikaudu 0,3 protsenti. Seda on teiste tänapäeval elavatest inimeste omast küll kordades vähem, kuid ületab lihtsamate nüüdisinimeste ja neandertallaste paaritumist kirjeldavate mudelite tehtavaid ennustusi.

Töörühm oletab, et nüüdisinimeste leviala paisus ja tõmbus kokku vastavalt muutuvatele keskkonnaoludele. Tagasirände käigus sattus Aafrikasse tagasi neandertallaste ja nüüdisinimeste järeltulijaid, kes segunesid kohapealsete aafriklastega. Järgnevate aastatuhandetega muutusid neandertallastelt saadud DNA-järjestused lühemaks, kuid nende jäetud jälge on näha tänase päevani.

Leid annab täiendavat tuge viimastel aastatel populaarsust koguvale hüpoteesile, et nüüdisinimesed üritasid Aafrikast väljaspool kanda kinnitada arvatust varem. Näiteks esitlesid Saksa teadlased möödunud aasta juulis 200 000 aasta vanust Kreekast leitud nüüdisinimese koljut. Varem Iisraelis asuvast koopast leitud lõualuu viitas, et nüüdisinimesed lahkusid Aafrikast vähemalt 180 000 aasta eest.

Uurimus ilmus ajakirjas Cell.