Viimase kümnekonna aasta jooksul tehtud geeniuuringute põhjal paaritusid Aafrikast välja rännanud nüüdisinimesed neandertallaste ja denisi inimestega mitmeid kordi. Mõned neilt saadud geenivariandid on tänapäeval kahjulikud, kergitades näiteks II tüüpi diabeeti ja luupusesse haigestumise riski või seostuvad depressiooni või sotsiaalärevusega. Naha- ja juustevärvi mõjutavad geenid võisid aidata seevastu inimestel paremini hakkama saada kõrgematel laiustel.

Eelnevate hinnangute kohaselt on väljasurnud inimliikide DNA-d säilinud kõige rohkem Kagu-Aasias ja Melaneesia saartel elavate inimeste pärilikkusaines. Näiteks melaneeslaste genoomis moodustab neandertallaste ja denisi inimeste DNA vastavalt 1–3 protsenti ja 3–5 protsenti. Samas oli jäänud ebaselgeks, kas see oli tingitud sealse rahva suhtelisest eraldatusest või aitas võõras DNA neil paremini toime tulla ja saada rohkem järeltulijaid.

Selle välja selgitamisel on keskendutud seni eeskätt üksikutele punktmutatsioonidele. Geenide tööd saavad mõjutada märkimisväärselt juba ühetähelised erinevused geenikoodis. PingHsun Hsieh Seattle'is asuvast Washingtoni Ülikoolist otsustas uurida kolleegidega teistsuguseid muutusi. Koopiaarvu variatsioonide (CNV) korral leidub genoomis ühest geenist mitmeid koopiaid. Nende geenikiipidega uurimine on aga raskem ja töömahukam.

Samal ajal toimib ulatuslikumate ümberkorralduste tõttu looduslik valik kiiremini ja nendega kaasnevad sagedamini väliselt nähtavad muutused. Näiteks põhjustab üks esimesena avastatud taoline variatsioon Downi sündroomi. Kasu võib olla neistki. Mõnedel Euroopa rahvastel võimaldab täiskasvanuna piima juua just muutus geeni koopiaarvus. Teised mutatsioonid aitavad seedida tärklist või põdeda kergemalt ohtlikke haigusi.

Värske analüüsi käigus otsis Hsieh kolleegidega melaneeslaste pärilikkusainest 120–40 tuhande aasta eest neandertallastelt või denisi inimestelt saadud pikemaid variatsioone.

Nende suuruse tõttu on vähetõenäolisem, et samasugune mutatsioon saaks tekkida maailma eri paigus mitmeid kordi. Kui samasugust lõiku nähakse nii melaneeslaste kui ka denisi inimeste, kuid mitte eurooplaste või aafriklaste genoomis, on see märk, et nende esivanemad said suguvõimelisi järeltulijaid rohkem kui mujal.

Sõelale jäigi mitmeid taolisi suuremaid koopiaid, mis seostuvad näiteks ainevahetuse, immuunsuse, rakkude talitluse ja toidusedeliga. Üks leitud mutatsioonidest seostus autismi ning teine Euraasia inimeste puhul rinna- ja munasarjavähiga. Samuti leidis Hsieh nii ühe uue neandertallase kui ka denisi inimese geeni.

Töörühm oletab, et geenilõigud aitasid saada neandertallastel ja denisi inimestel rohkem järeltulijaid või elada neil sagedamini suguküpsuseni. Kindlalt seda siiski väita ei saa. Liigid surid välja umbes 35 000 aasta eest. Kuna vähemalt sama palju on möödas ka viljakalt lõppenud vahekordadest nüüdisinimestega, on nende mõju nüüdisajal Melaneesias elavate inimestele kokkuvõtlikult vähemalt neutraalne.

"Tulemused vihjavad ääri-veeri, et iidsete inimeste CNV-de kandumine nüüdisinimeste (genoomi) võis aidata neil tänu kasulikele geenivariatsioonidele kohaneda uute keskkondadega," järeldab Hsieh kolleegidega.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.