Järeldus põhineb neist hiljem elanud nüüdisinimeste ja nende lähisugulaste genoomi jäetud jälgedel "Me ei tea, kes nad täpselt olid. Võib-olla oli see neandertallaste, denisi inimeste ja meie ühine esivanem? Võib olla oli see püstise inimese asemel meie sõsarliik Homo antecessor? On täiesti võimalik, et tegu on ka kellegi täiesti uuega," nentis uurimuse juhtivautor Alan Rogers, Utah' Ülikooli populatsioonigeneetik ERR Novaatorile.

Teiste toona elanud ürgsete inimliikide põhjal oletas Rogers, et nende ajumaht oli praeguste inimeste omast palju väiksem. "Lihtsustatult oli nad Aafrikast väljarännanud ahvid, kes üritasid Euroopas hakkama saada. Huvitaval kombel suutsid nad vaatamata miljon aastat kestnud isolatsioonil teiste inimliikidega sellegipoolest järglasi saada," lisas Rogers. Tulemused hägustavad nende paika pidamisel klassikalisi liigipiire senisest veelgi rohkem.

Rogers võttis kolleegidega analüüsis aluseks hulga praegu elavate eurooplaste ja aasialaste genoome ning kõrvutas neid denisi inimeste ja neandertallaste DNA-ga. Töörühm uuris erinevate geenide paiknemist enne ja pärast eri inimrühmade segunemist.

Kaheksast proovile pandud mudelist oli nende paiknemisega kõige paremini kooskõlas sündmustejada, kus segunesid neandertallaste ja denisi inimeste ühised esivanemad üliarhailiste inimestega. Hulk aega hiljem paaritusid denisi inimesed samade ürginimestega ja neandertallased nüüdisinimestega. Vahepeal jõudsid omavahel ühiseid järglasi saada ka denisi inimesed ja neandertallased.

Ühtlasi lahendas töörühm sellega mitu uute fossiilide leidmisega tekkinud mõistatust. Populaarse idee kohaselt lahknesid neandertallaste ja denisi inimeste esivanemad nüüdisinimesteni viinud põlvnemisliinist umbes 600 000 aasta eest. Fossiilide põhjal olid jõudnud neandertallasi meenutavad inimesed selleks ajaks juba Hispaaniasse, Sima de los Huesos' koopasse.

"Meie töö lükkab lahknemispunkti 770 000 aasta taha. Kord Euraasiasse jõudes paaritusid nn neandersovanid seal elavate üliarhailiste inimestega ja põlvnemisliin jagunes seejärel kaheks," selgitas Rogers.

Värske uurimus kasvas välja 2017. aastal sama töörühma avaldatud tööst. Sarnaselt praeguse uurimusega lükkas see neandertallaste ja denisi inimeste lahknemise kaugemasse minevikku. Kriitikud väitsid aga toona, et Rogers ei kaasanud analüüsi kõiki olulisi andmeid. "Kui seda tegime, saime väga absurdseid tulemusi. Teadsime, et nii meil kui ka meie kriitikutel polnud täielikult õigus," lisas populatsioonigeneetik. Kõikehaarava vastuse kirjutamine võttis kaks aastat.

Muu hulgas pidi ta leidma ta kolleegidega statistilised tööriistad eri mudelite usaldusväärseks võrdlemiseks. "Teadlased kipuvad ajama mudeleid alusandmetega võimalikult hea klapi saamiseks ülikeerukaks. Seda tehes unustatakse tihti ära, et osa andmetest võib olla lihtsalt müra, millel pole reaalsusega mitte mingit pistmist," tõdes Rogers.

Järgmise sammuna plaanis ta uurida ürgsete inimliikide omavaheliste suhete veelgi paremaks mõistmiseks Okeaania saartel elavate inimeste DNA-d.

"Kui viimastel aastatel ilmunud töödest midagi meelde jätta, peaksime tunnistama, et oleme kõik üks suur liik. Meie omavahelised sarnasused on erinevustest tähtsamad. Kui bioloogilises mõttes sai öelda seda juba meie otseste esivanemate ja nende sõsarliikide kohta, võiks hetkeks mõelda, kui palju erinevad näiteks Eestis ja USA-s elavad inimesed," lisas Rogers.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.