"Praeguseks leitud säilmete põhjal saab öelda, nende pikkus jäi alla 1,3 meetri. Nad olid ilmselt veel lühemad, kui Florese saarel elanud inimesed," sõnas Armand Salvador Mijares, luid kirjeldava uurimuse üks juhtivautoritest.

Populaarse selgituse kohaselt olid esimesed saarele jõudnud ürginimesed tavalist kasvu. Selle kahanemiseni viis saareeluga seotud toidu nappus. Vähemalt on nähtud seda teiste loomaliikide puhul. Näiteks oli Florese saarele jõudnud elevantide kaal võrreldav metssea omaga juba mõne tuhande aasta pärast.

Nüüd avaldatud liigikirjeldus põhineb Callao koopast leitud seitsmel hambal, kahel käelaba ja kolmel jalalaba luul ning ühel reieluul. Hammaste ja luude kuju erineb kokkuvõtlikult kõigi teada-tuntud inimliikide omast.

Kui töörühma järeldused kriitikale vastu peavad, asustas planeeti veel alles suhteliselt hiljuti korraga viit erinevat tüüpi inimesi. Lisaks Homo luzonensis'ele elasid teadaolevalt Euraasias veel nüüdisinimesed, neandertallased, denisovlased ja Homo floresiensis.

Vastkirjeldatud liigi sugulassuhted teiste toonaste inimestega jätavad teadlased veel nõutuks. Ühelt poolt meenutavad selle hambad oma suuruse ja teravate tippude vähesuse tõttu nüüdisinimeste omi. Teisalt sarnanevad need oma kuju ja eri hammaste suuruse suhte põhjal ürgsematele liikide hammastele.

H. luzonensis'e hambad ei erine ühelt poolt kuigi palju nüüdisinimeste omadest, teisalt on nende mõned tunnused üllatavalt ürgsed. Autor: Callao Cave Archaeology Project

Olendi luud meenutavad seevastu paar miljonit aastat varem elanud liikide, nagu australopiteekuste konte. Selle põhjal oli tegu osava ronijaga, kes veetis märkimisväärse osa oma päeva puu otsas. H. luzonensis'e kaasaegsed käisid seevastu reeglina kahel jalal.

Olendi luud sarnanevad veelgi ürgsematele inimliikidele. Autor: Callao Cave Archaeology Project

"Me ei suutnud paigutada teda seetõttu ühtegi kindlasse rühma isegi säilmete põhjaliku kõrvutamise järel teiste liikidega. Abi oleks DNA-st – üritasime seda mitu korda eraldada, kuid tulutult," märkis Filipiinide Ülikoolis töötav Mijares.

Varem on suutnud teadlased saada pärilikkusainet kätte sadade tuhandete aastate vanustest luudest. DNA väiksemateks tükkideks lagunemist soodustab antud juhul troopiline kliima. Töörühm loodab seetõttu, et ajahambale on suutnud vastu panna kollageen. Valk, mida leidub kehas kõige rohkem.

Selle uurimiseni jääb ebaselgeks, millal ja kuidas saabusid saarele H. luzonensis'e esivanemad. Möödunud aastal ilmunud töös kirjeldati esitletud luude leiupaiga lähedal asuvast Cagayani orust päevavalgele tulnud kivist tööriistu, mille vanus ulatub enam kui 700 000 aastani. Sealtsamast leiti tapetud ninasarviku säilmed. Inimeste kondid toona inimestele silma ei jäänud. Mijares nentis kolleegidega, et nende seostamiseks napib veel tõestusmaterjali.

Tähelepanuväärsena pidid ületama ürginimesed ühel või mitmel korral nn Wallace'i joone. Kokkuleppeline ookeanikitsus eraldab Aasia ja Austraalia faunat. Piiri ületamine käis üle jõu enamikele lindudele ja imetajatele.

Teadlastel on olendite põlvnemise suhtes siiski mõningaid ideid. Neist ühe kohaselt on Homo floresiensis'e ja Homo luzonensis'e ühine esivanem Homo erectus. Ühe esimese inimlasena Euraasia asustanud liigist arenesid välja muu hulgas nüüdisinimesed ja nende väljasurnud kaasaegsed. Oletuse paikapidavusel tuleb teadlastel selgitada, kuidas omandasid mõlema liigi luud saareelu toel oma eellasest sarnaselt ürgsema ilme.

Teise selgituse järgi elas omal ajal Homo erectus'e kõrval veel üks inimliik, kelle säilmed ootavad alles avastamist. "Pilt on uue leiu toel segasem kui kunagi varem, kuid see eest palju huvitavam," sõnas Mijares. Töö ilmumise ajal juhtis arheoloogiadotsent väljakaevamisi teises koopas.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.