Marta Vunš vaatas oma töös eelkõige neid Eestis elavaid vene noori vanuses 15–30 eluaastat, kes ei ole Eesti ühiskonnaga hästi lõimunud. Ta lähtus värskest lõimumismonitooringust, mille järgi võib Eestis eristada viis erinevat ühiskonnaga lõimumise tüüpi ehk lõimklastrit. Lõimklastritest kolme (A,B,C) võib nimetada positiivselt lõimunuteks, kahte (D,E) aga lõimumise seisukohalt negatiivseteks, nõrgalt lõimunud või lõimumata klastriteks. 

Vunš uuris oma töö tarvis inimesi, kes kuuluvad viimastesse klastritesse. Neid noori iseloomustab klasteranalüüsi järgi see, et nad on Eesti riigi suhtes negatiivse häälestusega, ei usalda Eesti riiki ja ei poolda Ukraina toetamist. Nad on sageli kehva majandusliku ja sotsiaalse toimetulekuga.

Tegemist oli kvalitatiivse uuringuga. Vunš rõhutas seetõttu, et selle põhjal ei saa teha üldistusi terve venekeelse elanikkonna kohta.

Kui vaadata vene noorte meediatarbimist, on see Vunši sõnul sarnane eestikeelsete noorte omaga. Nende põhiline infoallikas on sotsiaalmeedia: Youtube, Telegram, Facebook, Instagram. "See tundub tagasipöördumatu trend. See lihtsalt on nii ja me kõik peame sellega kohanema," lausus ta.

Venekeelsed noored tarbivad aga ka järjest enam Eestis loodud venekeelset sisu. Näiteks ETV+, RusDelfit, Rus Postimeest ja venekeelset ERR-i uudisteportaali. Päris paljude menüüsse kuuluvad ka eestikeelsed meediaväljaanded, nagu näiteks Delfi, ERR-i uudisteportaal, ETV jne.

Vunš rääkis, et paljudele noortele on silma jäänud, kuidas ei eesti- ega venekeelne meedia küsi neile sarnaste inimeste arvamust või kui küsitakse, siis ülevalt alla suhtumisega. "Sageli rõhutatakse ka nende vene rahvust sõltumata teemast. Seda eelkõige eestikeelsete väljaannete puhul," rääkis ta.

Veel on noored märganud erinevusi eesti- ja venekeelse meedia puhul teemade valikus. Nende sõnul kajastavad eestikeelsed väljaanded pigem probleeme. "Meedias peabki probleemidest rääkima, see on normaalne. Nende meelest rõhutatakse aga liigselt puudujääke. Alati on see justkui üks suur venelaste kogukond Eestis, kellega on igavene jama. Niimoodi nad seda tunnetavad," selgitas Vunš. Samas tahaksid noored ise kuulda pigem rohkem edulugusid.

Samamoodi tunnevad noored venekeelsed elanikud, et ajakirjandus keskendub rohkem vanemaealistele inimestele ja noortega ei proovita eriti sidet hoida. Selleks, et sidet hoida, tuleks Vunši sõnul noortelt endilt küsida, mis neid huvitab. Teine teema, mis nad välja pakkusid, puudutas seda, et venekeelsed noored võiksid olla rohkem meediamajadega seotud. "Nad leiavad, et neid võiks tööle kutsuda või paluda neilt kaastöid," lausus ta.

Usalda, aga kontrolli

Vunšiga rääkinud noortest osa on väga teadlikud infohügieenist ja sellest, kuidas allikaid kontrollida. Samuti on nad nõus, et sotsiaalmeediat tarbides tuleb säilitada laiemalt tugev kriitikameel. "Nendega suhtlusest ma sain aru, et nad kontrollivad infot adekvaatselt. Ent on ka noori, kes teadvustavad, et liigub palju valeinfot, aga nad on ülienesekindlad ja minu meelest põhjendamatult enesekindlad selle osas, et nad valeinfo ära tunnevad. Me kõik peame olema väga ettevaatlikud igasuguse valeinfoga. Selle äratundmine ei ole sageli üldse nii lihtne, kui võib tunduda," lausus ta.

Ta tõi näite, et mitme noore jaoks polnud vahet, kas nad jälgivad nii-öelda sõltumatut Venemaa meediat, näiteks Meduzat või Navalnõi meeskonna kanaleid. "Nende jaoks on see kõik n-ö opositsiooniline Venemaa meedia ehk siis mitte Putini propaganda. Tegelikult on sealgi ju erinevused: kes tegeleb ajakirjandusega, kes poliitikaga. Seal nad ei suuda eristada, kas taga on poliitilised motiivid või mitte. See on väga ohtlik. Mulle tuli suure üllatusena, et kõik erinevad infoallikad on ühte patta pandud," rääkis Vunš.

Sõda Ukrainas Eestis elavate vene noorte meediatarbimist ei ole eriti palju mõjutanud. Küll aga filtreerivad nad rohkem infot ja on muutunud tähelepanelikumaks, mis Vunši sõnul on igati positiivne.

Sõjal on olnud noortele kahte tüüpi mõju. Mitmed noored hakkasid ka sõja tõttu rohkem sõna võtma ja sellest rääkima. "Mõned neist on täitsa vene juurtega ja näiteks nende vanemad on Venemaalt pärit. Nad ei taha endale mitte kuidagi seda silti külge, et nad on venelased ja järelikult on nad Venemaa poolt. Nad ütlevadki, et on sõja vastu ja räägivad sellest, mida Venemaa sõjas korraldab. Tihti tuleb neil seepärast ette ka vastandumist perekonnaga, sest nooremad ja vanemad pereliikmed saavad sageli sõjast täiesti erinevalt aru. See on venekeelse elanikkonna seas väga tavaline, et nooremad on sõja vastu ja vanemad, kui nad ei ole ka selle poolt, siis nende jaoks on see okei," selgitas Vunš.

Üks noor, kellega Vunš suhtles, elas enne sõja algust Venemaal. Ta tundis enda peal, kuidas vene võimud teda vaigistada tahtsid. "Kui ta Eestisse tagasi tuli, siis ta ütles, kuidas ta kohe tundis sõnavabadust.. Me võime kõigest rääkida, miks me ei peaks siis seda võimalust kasutama. Ta tunneb nagu kodanikukohustust," lausus ta.

On ka noori, kes tunnevad aga vastupidi. Nad leiavad, et on sihikule võetud ja neid süüdistatakse milleski, milles nad süüdi ei ole. Seda sageli puhtalt keelepõhiselt. "Kui on kuulda vene keelt, siis tekib kohe veidi skeptiline suhtumine neisse ja nad kardavad avalikku negatiivset vastukaja. Näiteks, kui nad selgitavad tausta, miks Venemaa inimesed millessegi ühel või teisel moel suhtuvad, siis sageli poogitakse neile endale see arvamus külge," sõnas Vunš. 

Noored ise ei leia, et Eestis ei ole lõimumine hästi toimunud. "Seda ei näita ka andmed. Lõimumine on järjest kiirenevas tempos läinud ja eks sõda on kiirendanud mingeid protsesse. Näiteks seda, et järjest vähem usaldatakse Venemaa meediat," lausus Vunš.

Muidugi on veel kõvasti arenguruumi. Noorte sõnul on vaja vabaneda stereotüüpidest, mis puudutavad venelasi. "Nad leiavad, et kõiki venelasi ei saa ühte patta panna. Sellist asja nagu suur Vene kogukond ei ole enam ammu," rääkis töö autor.

Marta Vunš kaitses juunikuus Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis magistritööd "Eesti venekeelsete noorte meediakogemused ja avalik eneseväljendus Ukraina sõja kontekstis".