Et kogu kaasaegse infomüra sees kuidagi toimida, on inimesed hakanud oma meediatarbimist piirama. Mõned ei osta näiteks enam koju telekat. Teised otsustavad, et kuna olulisematest pealkirjadest kuuleb ka uudiseid lugemata, kaob vajadus nende lugemiseks eraldi vaeva näha. Viimast pani tähele ka Salamanca Ülikooli politoloogia uurimisprofessor Homero Gil de Zuniga, kes ristis selle uudised-leiavad-mind-arusaamaks (inglise keeles news finds me).

Kohmaka nime taga on mõtteloogika, et kuna uudised on niikuinii kõikjal, siis ei ole olulisematega tutvumiseks tingimata vaja ise väljaannet lahti tehagi. Sisuliselt tähendab see tutvumist sellise uudissisuga, mis juhtumisi teele ette jääb. Näiteks jagab Postimees oma artikleid sotsiaalmeedias või arutlevad sõbrad paratamatult päevakajalistel teemadel. Mõni asjalikum tuttav teeb Facebookis pikema postituse ning jagab olulisemat artiklit.

Sellise hoiakuga kaasneb pikema aja peale aga mure, et inimeste poliitiline teadlikkus langeb. Nad tarbivad väiksema tõenäosusega traditsioonilisi meediaväljaandeid, nagu teleuudised või ajalehed. Lisaks langeb nende teadlikkus kodanikuühiskonna ja poliitilistel teemadel. Kõige murelikumaks teeb aga see, et kuna inimene töötab väga palju teavet läbi, siis ei
taju ta ise oma teadlikkuse langust.

Kuna poliitilised teadmised on ülioluline osa mõtestatud demokraatlikest aruteludest ja valimistest, tähendab see sisuliselt ühte jalga lonkavat demokraatiat. Valimised on, sisu ei ole.

Sõprade tsensuur ei tee poliitilisele teadlikkusele heategu

Uudised-leiavad-mind-arusaamaga inimesteni jõuab vaid eelfiltreeritud teave. Tavaline ajaleht seevastu esitleb parasjagu uudisväärseid teemasid eri valdkondadest, ka neist, mis esialgu huvi ei paku. Ajaleheartiklid on suhteliselt neutraalselt kirjutatud, esitledes kontrollitud andmeid ja proovides juhtunut mitmetest seisukohtadest kajastada. Teavet edastavad professionaalid võimalikult laiahaardeliselt ja lähtudes kokkulepitud reeglitest.

Sotsiaalmeedia uudisvoos või eravestlustes taolist tasakaalu ei leidu. Eelkõige käsitletakse endale meeldivaid teemasid, mõned faktid ununevad, teabeallikates ei saa päris kindel olla ning olulist rolli mängivad isiklikud veendumused. Näiteks jagatakse sotsiaalmeedias tuttavatega teavet pigem juhul, kui sellega ise nõustutakse. Ka arvamusliidrite puhul on uuringutest välja tulnud soov auditooriumi oma seisukohtades veenda.

Üldse levib sotsiaalmeedias teistsugune sisu kui traditsioonilises meedias. Esmalt saavad seal levida vaid virtuaalsed allikad. Arvestama peab ka sellega, et sotsiaalmeedia on inimestele mõneti mainekujunduse kanaliks, ettevõtetele ammugi. Kasutajad jagavad tutvusringkonna või jälgijatega eelkõige sellist sisu, mis on nende mainele kasulik.

Tingimata ei jaga sotsiaalmeedia kasutajad ka neid uudiseid, mida nad ise loevad. USA-s läbi viidud uuringust selgus, et kuigi inimesed loevad eelkõige krimi ja poliitiliste vaidluste kohta, siis sotsiaalmeedias jagavad nad eelkõige elustiiliga seonduvat. Poliitilise sisu jagamisest suisa hoidutakse, et uudisvoos konfliktide tekkimist vältida.

Algoritmid on need, mis otsustavad, kes mida näevad. Et keskkonda iga kasutaja jaoks võimalikult meelepärasena hoida, näitavad sotsiaalmeediaplatvormid kasutajatele eelkõige nende huvide ja maailmavaadetega sobituvat sisu. Samuti levivad sotsiaalmeedias enam emotsioone ning kaasatust (kommentaare või meeldimisi koguv) tekitavad sõnumid, sest algoritmid peavad neid olulisemaks. Kuigi kohaliku omavalitsuse eelarve arutelu või metsamajandus
kütavad kirgi, siis enamasti mitte Facebooki või Instagrami jaoks.

Nutitelefonide mõju uudiste lugemisele

Keskeltläbi 80 protsenti sotsiaalmeedia külastustest leiab aset nutitelefoni kaudu ning üha enam inimesi leiab uudised sotsiaalmeediast. Nutitelefoni nähakse aga eelkõige mänguasja, mitte mõtestatud teabe omandamise vahendina. Mitmete Eestis läbi viidud uuringute tulemusel on selgunud, et nii nutitelefonid kui sealt uudiste lugemine toimub päeva keskel kiirete sprintidena pigem aja viitmiseks, mitte sisuliselt uudiste lugemiseks.

Sisuliselt räägime uudiste – täiesti teaduslik termin, muide – näksimisest. Lugemistsüklid jäävad keskmiselt kolme kuni kaheksa minuti vahele ning loetakse pisteliselt ning süvenemata. Keskendutakse eelkõige pealkirjadele ning avatakse artiklid, mille tunnetuslik kasu on suurem kui uudise lugemiseks kuluv pingutus. Sellise tarbimise eesmärk on eelkõige väiksemate infokildude kogumine, et saada üldine ülevaade toimuvast.

Arvestada tuleb, et pealkirjapõhine teadmus ei võimalda sisulisi diskussioone ühiskondlikult olulistel teemadel pidada. Edukas argumenteerimine põhineb faktidel, mis pärinevad pikematest ja sisukamatest artiklitest. Need jäävad meelde ning seostuvad muude teadmistega eelkõige juhul, kui lugemiseks on võetud aega. Teadmiste omandamiseks ja säilitamiseks tuleb ka ise veidi vaeva näha.

Eestlased on Euroopa kõige usinamad lugejad ja oleme selle üle uhked. Tuleb aga välja, et see kõige argisem ja olulisem lugemine kipub meil üha enam tagaplaanile jääma. Seetõttu kutsun kõiki vähemalt korra päevas maha istuma ja ise uudiseid otsima. Paberlehest, enda ja riigi kaitseks! Sellisel juhul on tagatud teemade ja käsitluste tasakaal ning on võetud aeg, et loetuga päriselt tutvuda.

Mida rohkem mõtestatult, järjepidevalt ja huviga lugeda, seda ebamugavamaid ja olulisemaid küsimusi riigijuhtidelt küsida oskame.

Loo autor on Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrant.