Ühiskonnas toimuvad pöördelised sündmused annavad hoogu ka erisuguste vandenõuteooriate tekkimisele. Vandenõuteooriad võivad ühteaegu olla nii emotsioone tekitavad, meelelahutuslikud, šokeerivad kui ka segadust külvavad. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta vandenõuteooriate ohtlikkust.

"Need on ohtlikumad kui ühekordsed valeuudised, sest vandenõuteooriad suunavad inimesi nägema mustreid ja need on tõesti väga efektiivne vahend, et panna inimesi kahtlema näiteks teaduse autoriteedis või üleüldse tõenduspõhises argumentatsioonis," lausus Tartu Ülikooli semiootika teadur Mari-Liis Madisson.

Valik näiteid viimasel ajal ringelnud vandenõuteooriatest.

5G mobiilsidetehnoloogia on süüdi koroonaviiruse laialdases levikus, sest see kahjustab meie immuunsüsteemi ja ülemaailmsetes telekommunikatsiooni ettevõtetes on varjatud eesmärkidega võimsad jõud.

Kliimasoojenemisel pole mingisugust seost inimestega ja Greta Thunberg on marionett salajases globalistide võrgustikus.

Hillary Clinton on seotud pedofiilide ja satanistidest vandenõulastega.

2016. Aasta rändekriis või koroonaviiruse pandeemia on tegelikult põhjustatud George Sorose ja tema käsilaste poolt. Tegemist on osaga plaanist hävitada rahvusriigid ja kontrollida maailma elanikkonda.

Vandenõuteooriad levivad hästi, sest need seletavad väga lihtsasti ära, miks ebameeldivana tajutud sündmused juhtuvad, selgitas Madisson. "Tänapäevase infokülluse foonil on vandenõuteooria üks selline väga atraktiivne otsetee kergesti hoomatavate ja tugevate tähenduste juurde," lausus ta.

Vandenõuteooriad ei luba kunagi näha, et heade inimestega juhtub halbu asju, sellepärast et seal taga on õnnetu juhus või ebameeldivaid kokkusattumused, vaid et seal taga on kellegi kuritahtlik soov teha halba, selgitas Madisson.

Tartu Ülikooli semiootika vanemteadur Andreas Ventsel mainis, et inimesel on arvatavasti kergem siin maailmas hakkama saada, kui ta teab, et nähtuste vahel on mingisugused põhjus-tagajärg seosed. "Isegi kui põhjus on kuri, on tal siiski selles maailmas kergem hakkama saada, kui ta on puhtalt juhuste meelevallas," mainis Ventsel.

Kuigi vandenõuteooriapuhanguid on olnud ka sajandeid varem, annab eriti hästi auru juurde konspiratsiooniteooriate levimisele just sotsiaalmeedia. "Need [vandenõuteooriad] on väga head laigi-püüdjad ja sobituvad jagamiskultuuriga väga hästi, need kütavad üles jõulisi reaktsioone, tugevaid negatiivseid emotsioone ja šokki. Need toidavad inimeste uudishimu ja põnevuse otsimise vajadust," rääkis Madisson.

Madisson rõhutas, et inimesed, kes vandenõuteooriaid levitavad, alati neid väga tugevalt ise ei usu. "Nad tahavad näha, kuidas sõbrad näiteks Facebookis vandenõuteooriatele reageerivad, sageli panevad nad ise sinna [postituse] lõppu naljanäo emotikoni ja ütlevad, et siin on üks seletus – võtke või jätke," näitlikustas Madisson.

Ei midagi uut siin päikese all

Tänapäevased vandenõuteooriad kasutavad sarnaseid motiive, mis olid juba varem ringelnud teooriatel. "Näiteks koroonateooriatel on väga palju ühist teooriatega, mis ringlesid siis, kui oli seagripi epideemia, kui oli linnugripi epideemia, kui oli AIDS-epideemia oma arengu kõrgpunktis. Need lähevad ikkagi tagasi sarnase selgitusskeemi juurde, et enamasti on haiguste taga pahatahtliku eliidi manipulatsioonid. Eeldatakse, et vaktsiinidega saab mõjutada inimeste meelsust, neid kuidagi kellegi kontrollile allutada ja nii edasi," ütles Madisson.

AIDS-i lõi USA valitsus, et kontrolli all hoida mustanahaliste inimeste populatsiooni. HIV viirus on loodud USA valitsuse laboris ja sellele on olemas ravim, mida vaeste eest varjatakse.

Seagripi lasid valla ravimifirmad, et need gripivaktsiini müües sellest kasu saaksid.

Motiivide taaskasutamist on ka näha Valgevenes toimuvate protestide näitel. "Justkui eeldatakse, et lääne globalistid on tunginud protestijate hulka ja neid nii-öelda värviliseks kutsutud revolutsioone juhitakse väljastpoolt. "Venemaa infomõjutuskanalites levitatud vandenõuteooriad tahavad jätta muljet, et võimuvastased protestid on tegelikult meediatsirkus ja valgevenelased ei taha päriselt oma diktaatorist lahku lüüa," lausus Madisson.

Ventsel lisas: "Selge, et spontaanselt esile kerkiv rahvaalgatus on vastuolus vandenõuteoreetikute mõtlemisega, kus on alati põhjus-tagajärg seos olemas." Tegemist on sarnase moodusega, kuidas Venemaa infomõjutuskanalid rääkisid Maidani sündmustest Ukrainas või Gruusia rooside revolutsioonist.

Kõik vandenõuteooriate levitajad pole fooliummütsikestega lollikesed

Sotsiaalpsühholoogid on Madissoni sõnul oma uuringutes leidnud, et vandenõuteooriaid usuvad tugevamini küll madalama haridustasemega inimesed, kellel võib-olla elus ei ole väga hästi läinud, ja kes mingil põhjusel on töötud või tunnevad, et nad on ühiskonnast isoleeritud. Teisalt on näiteid vandenõuteoreetikutest, kes töötavad ülikoolides või on elus läbi löönud. "Mingisugused jõujooned on, aga need ei ole väga tugevad," mainis Madisson.

Andreas Ventsel mainis: "Kui me ütleme lihtsalt, et vandenõuteooriad on veidrad rumalate inimeste seletusskeemid, siis see kuidagi meid ei aita. Esiteks nad ei ole alati rumalad ja nii-öelda vaimust vaeste inimeste seletusskeemid."

Ventseli sõnul ei tasu vandenõuteooriatesse ja -teoreetikutesse ainult halvasti suhtuda. "Sisuline ühiskonnakriitiline moment demokraatlikus mõttearenduses ja diskussioonis on kommunikatsiooniruumis alati teretulnud, et seada kahtluse alla ka levinud arusaamad. Selles mõttes pole midagi halba. Nüüd on aga küsimus, kuidas ja mis kvaliteedil nad ise neid seoseid loovad," selgitas Ventsel.

Ventsel lisas, et tõsiselt tuleks suhtuda vandenõuteooriate levikusse, mis kutsuvad üles ohtlikule tervisekäitumisele (näiteks MMS-i jooma) või konkreetsete isikute või gruppide vastu rünnakuid toime panema.

"Samuti tuleks kriitiliselt  suhtuda vandenõuteooriasse, mis õõnestavad ühiskonna sidusust või inimeste usaldust tõenduspõhiste seletuste vastu. Kuid kindlasti ei tohiks vandenõuteooriaid ära keelata või vandenõuteoreetikuid häbimärgistada, sest see võib tuua kaasa trotsi ja vandenõu-uskumuste süvenemist," märkis Ventsel ja lisas, et kriitilise meediatarbimise edendamine oleks palju tulemuslikum lahendus.

Madissoni sõnul armastavad näiteks tabloidiportaalid rääkida sellisest rühmast nagu lamemaalased ja tihti neid kujutataksegi kui fooliumimütsiga friike kellel on väga omapärane kontakt reaalsusega ja kes mõistavad maailma hoopis teistmoodi. "Neist on hea meisterdada lugusid, mis toovad palju klõpse, sest need on lõbusad. Kellele siis ei meeldiks ennast tunda pisut rohkem kahe jalaga maa peal kui mingisugune veider vandenõuteoreetikute grupp."

Tõsimeeli vandenõuteooriaid uskuva inimese seisukohti pole lihtne kummutada. Andreas Ventsel soovitas lähtuda argumendipõhiselt. "Üks argument korraga. Ärge lükake ümber kogu vandenõuteooriat tervikuna, võtke üks argument ja püüdke näidata, mis on siin kahtlast."

Ta lisas, et kuivõrd vandenõuteoreetikud tunnevad ennast keskmiselt kriitilise mõtlejana, siis seda saaks ära kasutada nii, et suunata teda kriitilisemalt suhtuma ka vandenõuteooria allikate suunas. "Kindlasti ei tohi suhtuda üleolevalt," soovitas Ventsel.

Septembri keskpaigas ilmus Tartu Ülikooli semiootikute Mari-Liis Madissoni ja Andreas Ventseli sulest monograafia "Strategic Conspiracy Narratives: A Semiotic Approach" ("Semiootiline lähenemine strateegilistele vandenõunarratiividele"). Raamatu andis välja Routledge'i kirjastus.