Globaalmuutuste akadeemiku valimised: kes on Timo Maran?
Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikukandidaadiks globaalmuutuste valdkonnas esitati sel aastal Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor Timo Maran (48).
Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?
Kõige nauditavamad ja tähendusrikkamad on ikkagi väikesed isiklikud hetked – hea kokkukõla ja koosolemine lähedaste inimeste ja ümbritseva looduskeskkonnaga. Praegusel ajal kuuluvad sinna esimesed soojad päevad, saabuvate rändlindude hääled ja kasemahla maitse. Kui baasvajadused on rahuldatud, piisab õnneks tegelikult väga vähesest.
Millised on Teie jaoks kogu inimkonna ees seisvad suurimad väljakutsed, mis lahtimõtestamist ja lahendamist ootavad?
Inimkonna selle sajandi kõige suurem väljakutse on kindlasti globaalne keskkonnakriis. Kliimamuutus on keskkonnakriisi üks väljendus, mis kiiret reageerimist nõuab. Aga oluline on mõista, et tegemist on komplekskriisiga, mis avaldub ka liikide massväljasuremises, looduslike koosluste hävitamises, ressursside otsalõppemises, aineringete häirumises ning saaste ja prügi kogunemises. Keskkonnaprobleemid on seotud planeedi rahvastiku kasvu, sotsiaalse ebavõrduse ja ressursside koondumise, konfliktide ja migratsiooniga.
Neil nähtustel omakorda on vastas- ja koosmõjud. Globaalse keskkonnakriisi juures on tähelepanuväärne, et meil on tegelikult head teaduslikud teadmised kriisi olemusest ja seda põhjustavatest inimtegevustest. Probleem on selle teadmise toomine kultuuri, majandusse ja poliitikatesse ning suutlikkus suunata ühiskonda tervemale arengurajale.
Kuidas aitab just Teie valdkonna ekspertiis üleilmseid väljakutseid adresseerida?
Minu uurimisvaldkond on ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria. Täpsemalt tegelen ma kommunikatsiooni ja tähendussuhetega eluslooduses ning inimkultuuri ja looduse vahel; viimastel aastatel aina enam keskkonnamuutuste tõlgendustega kultuuris. Arvan, et humanitaar- ja sotsiaalteaduste osalus keskkonnakriisi lahendamises on möödapääsmatult vajalik. Ainult nii mõistame me kriisi süvapõhjuseid – millised inimeste kultuurimustrid, uskumused, hoiakud ja narratiivid viivad keskkonda hävitavate praktikateni ning kuidas neid ümber kujundada.
Globaalne keskkonnakriis toob paratamatult kaasa vajaduse loobuda energia- ja toormemahukatest mugavustest. Inimesele oleks siin vaja lahendusi, mis motiveeriks elumuutust, ja näiteid, kuidas võiks ressursisäästlikum elu olla meeldiv. Mu keskne uurimisteema viimastel aastatel on olnud kultuuri narratiivid, semiootilised mudelid ja tegevuspraktikad, mis pakuvad tuge keskkonnahoidlikuma eluviisi poole liikumisel. Keskne küsimus on siin, et kust tulevad inimese ellu tähendused ja tähendusrikkus.
Täisväärtusliku elu aluseks saavad keskkonnakriisis olla näiteks keskkonnas eneses peituvate tähenduste ja esteetika märkamine ja väärtustamine ning teiste liikidega kokkupuudetest ja koostegutsemisest tekkivad tähendused. Samuti positiivne aktivism, mille all võib mõista igapäevast teadvustatud osalemist kogukondade ja keskkondade tähendusloomes ning nende kujundamist mitmekesisemaks ja vastupidavamaks. Eestis on õnneks olemas rikas looduskultuuri pärand, mis saab sellele muutusele kaasa aidata.
Millisena näete Te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?
Tänapäeva üks suuri probleeme on teadusliku teadmise rolli ja mõju vähenemine ühiskonnas. Sellel on hulk põhjusi: teaduste endi arenemine keerulisemaks ja raskemini mõistetavaks, tehnoloogiate negatiivne panus globaalsesse keskkonnakriisi ning populistlike poliitikute huvid.
Mõistan akadeemikuid peamiselt kui teadlaste ja teadusliku teadmise eestkõnelejaid ühiskonnas. Sellisena peaks nende roll olema aktiivne ja nähtav – selgitada eri foorumites ja formaatides üldsusele arusaadavalt nii üksikuid erialateadmisi kui ka teaduse üldisi toimimispõhimõtteid. Avalikkusega suhtlemist peaks täiendama teaduse enese toimimisele suunatud tähelepanu ja tegevused. Siin näen akadeemikute rolli teaduse "hea tervise" eest seismises: et teadus oleks aus, eri uurimisrühmad suhtleksid ja teeksid koostööd ning et teadlaskonnal oleks piisav ja heal tasemel järelkasv.
Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine Teile isiklikult ja kuidas see Teie elu muudaks?
Kuna valitakse globaalmuutuste akadeemikut, siis selle nimetusega käib kaasas suur vastutus muuta teaduslikud teadmised ja lahendused globaalsest keskkonnakriisist avalikkuses nähtavaks. Samuti osaleda poliitilistes protsessides, et need teemad, millega oleks tulnud arvestada juba möödunud sajandil, saaksid osaks otsustest ja seadusest. Püüaksin seda rolli täita võimalikult hästi ja pühendunult. Kui globaalmuutuste akadeemikuks valitakse humanitaarteaduste esindaja, on see suur tunnustus ja äratundmine keskkonnakriisi olemusest – et selle lahendused peituvad kultuuri ja ühiskonna toimimises, mitte vaid tehnoloogilistes uuendustes.
Kokku esitati globaalmuutuste akadeemiku kohale kaheksa kandidaati. Uus akadeemik valitakse 17. aprillil akadeemia üldkogu istungil. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada kaks kolmandikku üldkogul osalevate akadeemikute häältest.
Toimetaja: Andres Reimann