Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?

Kui nautida, siis ikka pikalt. Mul on suures plaanis korda läinud elada ja töötada igati nauditavates seltskondades ja tegelda asjadega, mida pean oluliseks ja huvitavaks. Sageli on need asjad puudutanud teadust, tehnoloogiat ja religiooni. Meie aken maailma on mõneti kitsam kui oli paljudel teadlastel – või ka teoloogidel – varasematel aegadel, ja seetõttu on meil raske uskuda, et mingi idee võib olla nii suur, et sellesse mahuvad nii teaduslikud kui ka religioossed-filosoofilised aspektid. Või et mingit mõistet saab edukalt kasutada nii religioosses kui ka sekulaarses mõttes.

Milised on Teie jaoks kogu inimkonna ees seisvad suurimad väljakutsed, mis lahtimõtestamist ja lahendamist ootavad?

 Ei usu, et meie suured probleemid on lahendatavad äralahendamise mõttes, aga nendega kooselamist saab parandada küll.

Humanitaaria üldisemalt ning teoloogia ja religiooniuuringud täpsemalt saavad hoolt kanda ühiskondade uuenemisvõime eest: täpsustada mõisteid, mäletada vanu edukaid ja edutuid praktikaid, ja mõtestada üha uuesti nii inimest kui ka ülejäänud loodust. Näiteks kui inimene on end harjunud defineerima võrdluses teiste loomadega, siis kuidas me asetume suhtes tehnoloogiaga (olgu robotite või tehisintellekti näol)?

Kuidas aitab just Teie valdkonna ekspertiis üleilmseid väljakutseid adresseerida? 

Kõik religioonid rõhutavad muutumise vajalikkust, "saage uueks oma meele uuenemise läbi", "parandage meelt" – st et religioonidel on pikk praktika kutsuda inimesi muutuma. Ka kutse paastule, askeesile, tarbimise vähendamisele on meie ajal saanud tähenduse nii religioosses kui mitte-religioosses mõttes. Askees kui võimestamise strateegia, mis rajab teed kultuurilisele ja hermeneutilisele transformatsioonile, viis väljendada oma väärtusi. 

Eirenaiosest peale on kristlus esitanud ka kutse saada täiskasvanuks. Eestis on sama ideed kasutanud nii Uku Masing kui ka Kalevi Kull: täiskasvanuks saanud kultuur ei ole orienteeritud üha suuremale energiatarbimisele ja kasvule. Teadus-ja-religioon kui spiritualiteeditüüp on laiahaardelisem religioonist, nagu seda tavaliselt mõistetakse, ja ka teadusest, nagu seda tavaliselt praktiseeritakse.  

Millisena näete Te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus? 

Akadeemikud ei erine muudest teadlastest eriti millegi poolest, ja kui nad hakkavad ennast või neid hakatakse pidama, universaalseteks oraakliteks, siis on asjad suht halvasti. "Alternatiivsete faktide" ajastul on kõigil teadlastel n-ö tõekohustus, nagu ütleks Michel Foucault. Sümboolne maailm, milles elame, vajab humanitaaride hoolt ning tähenduste peenar võib samuti umbrohtu kasvada. Akadeemikud saavad lisada n-ö oma kaalu situatsioonidesse, kus ühiskond ei suuda ratsionaalselt kokkuleppele jõuda.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine Teile isiklikult ja kuidas see Teie elu muudaks? 

Arvatavasti elu läheks kiiremaks ja keerulisemaks. Positiivse külje pealt lisanduks loodetavasti inimlikke ja nauditavaid, interdistsiplinaarseid kontakte Eestis ja rahvusvaheliselt.

Kokku esitati globaalmuutuste akadeemiku kohale kaheksa kandidaati. Uus akadeemik valitakse 17. aprillil akadeemia üldkogu istungil. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada kaks kolmandikku üldkogul osalevate akadeemikute häältest.