Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb Teid avalikkus?

Nauditavaid hetki on elus alati, olgu need seotud lähedaste, sõprade või tööga. Tööalaselt on erinevatel eluperioodidel fookus muutunud, kas siis loomulikult arenedes või vahel ka olude sunnil. Näiteks ei kipu ma enam eriti palju aega leidma, et välitöödele jõuda. Miskipärast tundub, et aja möödudes saab iga teadlase karjääri osaks üha suurenev administratiivne koormus koos lõputute koosolekutega. Tuleb tunnistada, et see pole eriti nauditav osa igapäevategemistest. 

Lisaks võtavad need kohustused nii suure osa päevasest tööajast, et n-ö päris teadust tuleb teha õhtusel ajal või nädalavahetustel. Seega kannatavad eelkõige hobid ja sellised tegevused, mis viivad majast välja loodusesse. Täiesti unarusse on jäänud mind aastaid saatnud rõõm fotograafiast, olgu see siis linnas jalutades tänavafotograafiaga tegelemine, varahommikul kusagil uduses rabatornis ideaalset kaadrit oodates või koguni ühele Eesti tehnoloogialeheküljele fototehnika testide tegemine ja lugude kirjutamine. 

Õnneks on aja jooksul lisandunud ikka rõõmustavaid asju ka. Juba enam kui kümne aasta eest hakkasin lisaks Ökoloogia Keskuse kolleegidele tasapisi koostööd tegema teadlastega Tallinna Ülikooli teistest instituutidest - alguses digitehnoloogidega (tegime koos õuesõppevahendi avastusrada.ee) ja kommunikatsiooniteadlastega (viisime läbi kommunikatsiooniprojekti Kurtna järvestiku kaitseks). Seejärel lisandusid hariduspsühholoogid ning viimastel aastatel veel mitmed teised sotsiaalia ja humanitaaria esindajad. 

See on olnud tõeliselt palju uusi väljakutseid, kuid ka naudingut pakkuv – on suur rõõm avastada, et sarnaselt mõtlevaid inimesi ei ole ainult enda kitsa distsipliini mullis. Alguses võtab üksteisemõistmine aega – märgisüsteemid ja mõisted on erinevad ning vahel isegi segadust tekitavad. Näiteks sõnad ökosüsteem ja kaardistamine tähendavad loodusteadlasele selgelt erinevaid asju kui sotsiaal- või humanitaarteadlastele. Aga see teebki asja põnevaks. 

Tegevus, millele ma viimasel ajal ei suuda üldse ei öelda, on kõnelemine koolides või osalemine mõnes teises haridussuunalises algatuses. See pakub rõõmu ja väljakutseid – kuidas leida üles need sõnumid ja edastada need sellisel viisil, et tänapäeva infoküllases maailmas ka noored kuulama jääksid. Tagasiside järgi otsustades on see mul vahel ikka õnnestunud. Just haridusele ja teadlikkusele suunatud tegevused kipuvadki olema need, mis hetkel enim naudingut pakuvad. 

Uute õppevahendite ja -lähenemiste loomine koos heade kolleegidega Tallinna Ülikooli uurimisrühmast SEEMIK on alati põnevaid väljakutseid pakkuv. Olgu need siis kliimateadlikkusega seotud õppetegevused koolis või tõsimängud. Eriti huvitav on mängude loomine, millega tahaksin rohkem ja sügavamalt tegeleda. Koos ühe hea kolleegi ja rühma tudengitega oleme näiteks teinud ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni süviti tutvustava lauamängu ja seda juba koolides sadade õpilaste peal testinud. 

Tagasiside on igati julgustav. Nüüd tuleb prototüübile viimane lihv anda ja see kättesaadavaks muuta. Paar aastat tagasi suvepuhkuse ajal võtsin ühe nädala ja insipireerituna meie poolt loodud harrastusteaduse veebirakendusest allikad.info, disainisin lauamängu Eesti allikate ja veestiku haldamise tutvustamiseks. Ka see on mängitaval kujul olemas ja testitud, oleks ainult mahti see välja anda. Seda aega meenutan siiani heldimusega – oli väga tore nädal, mida kindlasti tahaksin tulevikus korrata.  

Milised on Teie jaoks kogu inimkonna ees seisvad suurimad väljakutsed, mis lahtimõtestamist ja lahendamist ootavad?

Inimkonna suurimaks väljakutseks on käimasolev kobarkriis või, nagu mõned eelistavad öelda, metakriis. Pole enam ühtainsat eraldiseisvat väljakutset, mille lahendamisega saaksime asjad korda seada. On terve kogum raskesti lahendatavaid, nurjatuid probleeme. Paraku kipume me seda fakti ignoreerima ja keskenduma liigselt süsinikuheite piiramisele, mis iseenesest on loomulikult oluline, kuid kardetavasti mitte peamine väljakutse. 

Palju pakilisemaks on muutunud elurikkuse kriis, ent süsinikuheite piiramise nimel oleme me sellele hoopis hoogu juurde andnud. Rohepööret tehes ei tohi me kõigele muule selga pöörata, vaid peaksime maailma vaatama kui terviksüsteemi. Paljudes Maa piirkondades on veekriis juba väga tõsine ja konfliktide arv vee pärast kogu maailmas üha kasvab. Ka Ukrainas käimasolevat sõda saab osaliselt pidada veesõjaks, oli ju Põhja-Krimmi kanali avamine kohe sõja alguses üks esimesi lahingukäske. 

Samuti on hoogu kogumas toidukriis, mis tuleneb otseselt kolmest eelnevast. Hiljuti väljusime ühest globaalse haardega tervishoiukriisist, kuid üldiselt ennustatakse, et 21. sajand saab olema pandeemiate sajand, kuna oleme üha tihedamates kokkupuudetes erinevate olenditega, kellega varem pole võib-olla kohtunudki. Samal ajal tunneme vaid murdosa erinevatest viirustest... 

Ja see pole veel sugugi kõik – rahvastikukriis, rändekriis, keskkonnakriis üldiselt. Iga päev paiskab inimkond keskkonda tohutu koguse erinevaid kemikaale, ravimijääke, mikroplasti jne, mille mõjust meile või ökosüsteemile pole tegelikult õrna aimugi. Üha halvenevad keskkonnatingimused võimenduvad kliimamuutuste ja elurikkuse kadu tõttu veelgi ning väljakannatamatute elutingimuste tõttu hakkavad rahvad liikuma. 

Kõik see kokku ongi ilmselt suurim väljakutse, mis inimkonna ees seni seisnud. Kas me suudame sellega hakkama saada ja jätta mingeid loodusrikkusi ja lootusrikast tulevikku ka tulevastele põlvedele, või kulutame kõik, mis võimalik, kohe ära? 

Nende loodusest toimuvate protsesside mõtestamiseks ja seostamiseks meie tegevusega on 2009. aastal kasutusele võetud Maa taluvuspiiride (planetaarsete piiride) kontseptsioon – need on inimmõju tasemed, mille ületamisel muutuvad ebasoodsad keskkonnamuutused pöördumatuks, ohustades ökosüsteemide vastupanuvõimet ja inimeste toimetulekut. Tänasel päeval ületame kuut läviväärtust üheksast. Maa taluvuspiiride raamistik aitab mõista, et lisaks kliimamuutustele on veel mitmeid biofüüsikalisi protsesse, mis pole inimkonna eksisteerimise seisukohast vähem olulised ja on tihedalt omavahel seotud. 

Sellele raamistikule on lisatud ka Maa süsteemi õigluse kontseptsioon, sh liikidevaheline õiglus ja põlvkondadevaheline õiglus, mis tuleneb servapidi ülemaailmsetest säästva arengu eesmärkidest ja sõõrikumajanduse lähenemisest. Selle viimase puhul on tegu majandusmudeliga, mis seab meie tegevusele üsna konkreetsed ja selgesti mõistetavad piirid, mille vahel kujuneb välja turvaline tegutsemisruum – keskkonnaohutu ja sotsiaalselt õiglane ruum, mis on piisav ühiskonna täisväärtuslikuks toimimiseks ja majandamiseks. 

Alumine piir tähistab minimaalset ühiskonna toimimiseks vajalikku tegevuste hulka, näiteks piisavat energiavarustust, haridust ja tervishoidu. Ülempiir on ökoloogiline lagi, mille ületamisel kaotame liigirikkuse, puhta elukeskkonna ja vee ning satume maailma, milleks meil puudub kohastumus liigi tasandil ning valmisolek hakkama saamiseks ühiskonna tasandil.

Kuidas aitab just Teie valdkonna ekspertiis üleilmseid väljakutseid adresseerida? 

Minu valdkondliku ekspertiisi aluseks on paleogeograafia, täpsemalt paleolimnoloogia. Viimane on teadus, mis tegeleb järvesetetest leitava info abil minevikusündmuste tõlgendamisega. Olgu need sündmused siis järves endas, selle vahetus ümbruses või isegi kaugemal aset leidnud. Erinevaid indikaatoreid kasutades – (näiteks sette keemiline koostis, mineraalainete terasuurus, järve jõudnud õietolm, ränivetikad, taimede jäänused jne) – on võimalik jutustada lugu nii klimaatiliste tingimuste muutustest kui ka inimmõjust. 

Järvesetted on kui looduslik arhiiv. Oma uuringutes olen näinud, kuidas inimese poolt tekitatud signaal varjutab kõike muud järves toimuvat juba 2000 aasta vanustes setetes. Niivõrd suur on olnud inimeste põllupidamise mõju läbi maastiku avamise ja uute liikide toomise ka meie laiuskraadidel. Samas, olles minevikusignaalides näinud, et muutused kliimas toimuvad üldiselt pikkade perioodide vältel, on tänaste kliimamuutuste kiirus suisa ehmatav. Pole kahtlustki, et siin on mängus midagi enamat kui looduslike tsüklite vaheldumine. 

See taust on aidanud mul mõista paremini ka tänapäevaseid keskkonnatingimusi ja nende muutusi, mõtestada põhjuseid ja tagajärgi ning võimalikke tulevikustsenaariume. Olles lisaks paleouuringutele pikalt tegelenud ka nüüdisjärvede ja veestiku küsimustega, on pilt tegelikult murettekitav. Kuigi me ikka veel arvame, et Eestis on veega kõik hästi – sajab rohkem, kui ära jõuab aurata, ja võrreldes paljude teiste maadega, arvame, et ka vee kvaliteediga on kõik korras. Paraku on meie pinnavee seisund ajas üha halvenev ning ka põhjaveega on üha rohkem probleeme (vaid 42 protsenti põhjaveekogumitest on heas seisundis). 

Mida parem on meie võimekus mõõta näiteks erinevaid ohtlikke aineid, seda kurvemaks pilt muutub. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, aga loo moraal oleks lõpuks ikkagi sama – meie teadmised on tegelikult üsna piiratud, kuid juba teadaolev on halvaendeline ning tulevikuprobleemide süvenemise vältimiseks peame tegutsema kohe. 

Pikaaegne interdistsiplinaarne koostöö teiste teadusharude esindajatega lubab neid tulemusi n-ö tõlkida ja vahendada ka teistele, olgu kasvõi läbi hariduslike lähenemiste. Planeet Maa koos inimühiskonnaga on niivõrd kompleksne süsteem, et seda ei ole võimalik kirjeldada ja mõista vaid ühe teadussuuna meetodite abil. Loodusteadlased saavad probleemidele ja väljakutsetele vaid osutada – vaadelda, mõõta, eksperimenteerida, tõestada ja ümber lükata – aga kuna nende probleemide põhjustajaks on inimühiskond kogu oma keerukuses, siis lahenduste otsimisel on vaja teisi erialasid. Just seda loen ma enda üheks tugevuseks.

Millisena näete Te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Mulle tundub, et Teaduste Akadeemia, nagu ka paljud teised akadeemilised organisatsioonid ja liidud nii Eestis kui ka välismaal, on jõudnud punkti, kus muu hulgas tuleb tegeleda enesemääratluse ja -otsingutega. Mis on see funktsioon ühiskonnas, mida täita? Mis on see funktsioon, mida oma liikmete jaoks täita? Kunagi oli taolistel organisatsioonidel üheks oluliseks väljundiks infovahetus ja kontaktide loomine. Nüüd on infot ja kontakte võimalik leida paari näpuvajutusega. 

Seega, miks peaks noorem põlvkond üldse tahtma mõnest sellisest organisatsioonist osa saada? Mida Teaduste Akadeemia ühiskonnale pakkuda saab, on muidugi veel omaette küsimus – eks peamiselt kõrgetasemelist ekspertiisi ja teaduspõhist, tasakaalukat vaadet. Paraku näib, et elame maailmas, kus ei riik ega ka ühiskond laiemalt seda väga sügavalt ei hinda. Elame alternatiivsete faktide ajastul, kus isegi kõige kõrgemal tasandil kutsutakse üles teadust mitte usaldama ja otsuseid tegema mingitel üsna hägusalt kirjeldatud nn kohalikel kaalutlustel. 

Just siin peitub akadeemia peamine väljakutse – kuidas muuta teadus mitte abstraktselt usaldusväärseks, vaid ka usutavaks ja käitumuslikult järgitavaks nii poliitikute kui ka tavakodanike jaoks. Et me näiteks ei oleks enam üks kõige kliimamuutuste suhtes skeptilisem rahvas Euroopas. Seda ei saa teha lihtsalt aeg-ajalt manitsevaid sõnu peale lugedes. Inimene peab tundma kaasatust, et ka tema arvamust hinnatakse ja oodatakse. 

Maailm on komplekssüsteem, mille mõistmiseks on vaja teha palju mõttetööd – kui puudub teatud märgisüsteem ja raamistik, tehaksegi väga lihtsustatud järeldusi. Nagu kolleegid hariduspsühholoogid on märkinud - lihtsate tööriistadega saab lahenda lihtsaid ülesandeid, keeruliste tööriistadega keerulis. Siin tulebki mängu interdistsiplinaarsus – me peame olema võimelised tõlkima keerukad loodusteaduslikud kontseptsioonid arusaadavale kujule nii, et samas ei hägustuks läbi liigse lihtsustamise ja tavamõisteliste analoogide asja põhiolemus, riskides selliselt hoopis mõne väärmõiste juurde loomisega. 

Oleme koos kolleegidega sellel teemal juba mõnda aega pusinud – kuidas rääkida keerukatest asjadest lihtsalt ja esitada nende kohta selliseid tõhusalt toimivaid küsimusi, mis päriselt paneksid mõtlema ja mõistma. Ka Teaduste Akadeemia võiks olla just see institutsioon, mis esitab niivõrd sisukaid küsimusi, et need panevad ühiskonna mõtlema ja aitavad edasi.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine Teile isiklikult ja kuidas see Teie elu muudaks?

Loomulikult on Teaduste Akadeemia organisatsioon, mille liikmelisus on auasi igale teadlasele. Samas pean tunnistama, et ma ei olnud selle peale kunagi varem isegi mõelnud. Kui koduülikool tegi ettepaneku, olin üsna üllatunud ja võtsin nädalakese, et asja üle järele mõelda. Ma ei oska öelda, kas ja kuidas see mu elu muudab ühel või teisel juhul. Juba kandideerimine üksi on huvitav episood ning tehes seda koos seitsme väärika teadlasega, on see au juba igal juhul.

Kokku esitati globaalmuutuste akadeemiku kohale kaheksa kandidaati. Uus akadeemik valitakse 17. aprillil akadeemia üldkogu istungil. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada kaks kolmandikku üldkogul osalevate akadeemikute häältest.