Millised on Teie jaoks kogu inimkonna ees seisvad suurimad väljakutsed, mis lahtimõtestamist ja lahendamist ootavad?

Meie mõistes tänapäevase elustandardi säilitamiseks, võimalikult suure osa inimkonnast samale tasemele toomiseks ning edasiseks arenguks vajaliku baasi loomiseks, on ilmselt vaja eelkõige lahendada puhta energia hankimise küsimus. Toidu ja vee hankimiseks, kaupade tootmise ja transpordi käimas hoidmiseks ning kasvõi nii kaugetel põhjalaiustel, nagu Eestis elamiseks on vaja tohutus koguses energiat. Kui inimkond jätkab selle energia tootmist praegusel moel, siis esiteks ei jätku meil fossiilseid energiaallikaid kuigi kauaks ning lisaks sellele rikume ka totaalselt ära oma elukeskkonna.

Kui nüüd minna lähemale põhivajadustele (ja minu erialale), siis on suur probleem vesi. Sisuliselt sõltub kogu elu Maal veest. Kui seda ei ole, siis pole ka elu. Ehk siis esimene probleem on vee olemasolu, aga ka selle kvaliteet on kriitilise tähtsusega. Kui meil pole vähegi talutavat joogivett, põllumajanduse kasutatav vesi on reostunud, jõed ja järved on nii saastunud, et seal kaob elu, siis ei ole ka vee olemasolust palju kasu. Loomulikult võib tohutute energiaressursside olemasolul magestada vett nii joogiks, kastmiseks kui ka muuks mereveest, aga ilmselt on mõistlikum püüda säilitada seda, mis meil veel on ja parandada vee kvaliteeti seal, kus see on veel tehtav.   

Kuidas aitab just Teie valdkonna ekspertiis üleilmseid väljakutseid adresseerida? 

Globaalsete probleemide lahendamine eeldab kõigepealt adekvaatset sisendit, et probleeme uurida ja lahendada üritada. Vee hulk ja selle kvaliteet on suur probleem üle maailma. Maailmas on 117 miljonit järve, aga rutiinselt uuritakse/seiratakse neist võib-olla mõnda tuhandet. Ja siis ka tihtipeale nii, et järvest võetakse üks veeproov, mis peaks kirjeldama kogu järve. 

Vähegi suuremate järvede puhul ei ole see loomulikult tõsi. No ja neid järvi, mida seiratakse rohkem kui korra aastas, on hoopis vähe. Ehk siis isegi nendest vähestest järvedest, kust meil on andmeid, puudub meil adekvaatne ülevaade erinevate parameetrite ruumilisest ja ajalisest muutlikkusest. No ja kui sellise piiratud andmete hulga pealt tehakse globaalseid järeldusi, siis on see pisut kahtlane. 

Teisalt, enamuse maailma järvede seiramine sealt veeproove võttes on absoluutselt ebareaalne nii aja- kui ressursikulu tõttu. Sama probleem on merede ja ookeanide uurimisega – uurimislaeva päev võib maksta kümneid tuhandeid eurosid, võetavate veeproovide hulk on pigem üksikud päevas ning nende proovide analüüs laboris võib võtta kuid. Ehk siis tohutu aja ja muude kuludega saame mingil hetkel teada, millised olid vee omadused mingis konkreetses punktis, aga milline oli vesi sealt näiteks mõned sajad meetrid eemal või järgmisel päeval või järgmisel aastal, ei ole selliste mõõtmiste abil võimalik kunagi teada saada. Siin tulebki appi minu uurimisvaldkond ehk veekogude kaugseire. 

Näiteks veel umbes 15–20 aastat tagasi eeldati, et järvedel, ja üldse sisevetel, puudub igasugune roll globaalses süsinikuringes, sest need veekogud katavad vaid väikese osa maakera pinnast. Globaalsed mudelid eeldasid, et siseveekogud on lihtsalt inertsed "torud", mis transpordivad süsinikku maismaalt ookeanidesse. Nüüdseks on selgunud, (ka kasutades kaugseire meetodeid), et järvedel on tegelikult väga suur roll globaalses süsinikuringes. Ilmnes, et aastas settib järvedes sama palju süsinikku, kui jõuab mandritelt ookeanidesse. 

Järvedest atmosfääri lenduv süsiniku hulk ületab aga neid mõlemaid voogusid umbes poolteist korda. Ehk siis tegelikult on järvede roll süsinikuringes väga suur. Selle fakti teadasaamises ja süsinikuringe täpsemas uurimises on mõningane roll ka minu osalusel tehtud teadustöödel.

Eeldatakse, et soojenev kliima ja inimtegevusest vette jõudvad toitaineid suurendavad vetikaõitsenguid järvedes. Seejuures eriti potentsiaalselt toksiliste tsüanobakterite õitsenguid. Kaugseirel põhinevad uuringud näitavad, et viimase 40 aasta jooksul ongi see nii läinud umbes kahes kolmandikus maailma järvedes. Ühes kolmandikus ei ole muutusi olnud või on õitsengud hoopis vähenenud. Sidudes kaugseire tulemused inimtegevuse ja kliima andmetega, osutus võimalikuks hinnata, millistel teguritel on siin olnud rohkem mõju.

Kliima soojenemine ja sademete hulga tõus on kõige suuremad polaaraladel. Teisalt on igikeltsas fikseeritud sama palju süsinikku kui praeguses atmosfääris. Ehk siis soojenev kliima põhjustab Arktikas omakorda suurenevat kasvuhoonegaaside vabanemist. Hinnanguid veekogudesse vabanenud süsiniku kohta ning sealt lenduvate kasvuhoonegaaside hulga kohta saab jällegi anda kaugseire abil, (muul moel sealkandis uuringuid läbi viia ongi väga keeruline). 

Järvedesse ja jõgedesse lahustunud süsinik värvib vee pruuniks. Selline vesi neelab oluliselt rohkem päikesekiirgust ja soojendab vee pinnakihti. Pruun vesi jõuab jõgede kaudu näiteks Põhja jäämerre, kus see kiirendab pinnakihi soojenemist ja jää sulamist. Ehk siis kliima soojenemine soodustab jää sulamist ning vee "pruunistumine" kiirendab seda veelgi. Nii järvedes kui meredes olevat süsiniku hulka, aga ka pinnavee temperatuuri ja selle muutusi, on võimalik kaugseirega hinnata ja seega saada täpsem pilt Arktikas toimuvatest protsessidest.

Pruunistumise ja õitsengute seirel on lisaks teaduslikule huvile ka täiesti praktilisi rakendusi. Näiteks veepuhastusjaamad vajavad infot vee süsinikusisalduse kohta, et täpsemalt juhtida nende ühendite eemaldamiseks vajalike kemikaalide hulka. Nii väikeses järves kui Ülemiste saab muidugi puhastusseadmetesse tulevat vett seirata ka vees olevate sensoritega, aga suurtes järvedes on oluline, et veepuhastusjaamad teaksid ette, milline vesi on lähipäevil nende suunas tulemas. Veepuhastusjaamad on muidugi huvitatud ka potentsiaalselt toksiliste õitsengute seirest, aga see info on väga oluline ka tavainimesele. Näiteks, et vältida randu, kus ei maksaks ujuda või kust ei tohiks näiteks lemmikloomadel lasta palaval päeval vett juua.

Kaugseire abil on meil võimalik jälgida vee kvaliteedi muutusi jõgedes, järvedes, meredes ja ookeanides ning teha seda igapäevaselt. Selle info põhjal on meil võimalik täpsemini mõista Maa kui süsteemi toimimist (näiteks süsinikuringet), aga lahendada ka mitmeid praktilisi probleeme alates puhta joogivee tagamisest kuni bioloogilise mitmekesisuse säilimiseni.

Millisena näete Te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Paljudes riikides ei ole oma teaduste akadeemiat ja seega ka teaduste akadeemia liikmeid ehk akadeemikuid. Seega võib öelda, et akadeemikute olemasolu pole ühiskonna eksistentsiks kriitilise tähtsusega.

Teisalt, kui nüüd tulla Eesti oludesse, siis on muidugi mõistlik kasutada kohalikku potentsiaali Eesti arenguks nii palju kui võimalik. Praegu ei ole küll väga näha, et riigikogu, valitsus või ministeeriumid Teaduste Akadeemialt väga nõu küsiks. Teisalt võib see toimuda ka varjatult ja isegi teised teadlased ei pruugi sellest teadlikud olla. Eks tippteadlased ise püüa ka vahest sõna sekka öelda, tehes seda viimases hädas ka näiteks ajakirjanduse kaudu, aga ega siis ka tihtipeale näha ole, et tegu just akadeemikuga. 

Teadlased ei afišeeri tihtipeale ise oma aunimetusi ja lisaks esinevad nad ajakirjanduses pigem üksikisikute kui Teaduste Akadeemia liikmena. Ehk siis akadeemikute üldine nähtavus just eriti suur ei ole. Üksikute teadlastena ollakse tihtipeale ka liiga hõivatud esmase ellujäämisega ja tohutu koguse muude tasustamata tööde tegemisega. Kui enamus tööajast kulub ka tippteadlastel (ja eriti neil) projektide kirjutamisele, et ka näiteks paari kuu pärast oleks endal ja noorematel kolleegidel palka, millest elada, siis on väga raske leida aega isegi teadustööks. Rääkimata sellest, et mõelda kaasa Eesti ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisele. Või pigem võib öelda, et kaasa loomulikult mõeldakse, aga selle välja ütlemiseks tihtipeale enam jaksu ei jätku.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine Teile isiklikult ja kuidas see Teie elu muudaks?

Akadeemiku tiitel kui selline on eelkõige tunnustus senise töö eest ning kõik inimesed vajavad rohkem või vähem tunnustust. Seega oleks see tiitel loomulikult väga meeldiv.

Eesti Teaduste Akadeemia otsib praegu üht akadeemikut katma kogu globaalsete muutuste temaatikat Akadeemias. Ehk siis valitavast akadeemikust peab saama Akadeemia "vapiloom", kelle poole hakatakse pöörduma, kui tekib küsimusi mis iganes globaalsete muutustega seoses. See tähendab, et valitav akadeemik peab olema suuteline kiiresti vastama kõikvõimalikele globaalsete muutustega seotud küsimustele ning olema võimeline suunama küsijat konkreetsema valdkonna tipptegijate juurde, kas siis Akadeemia liikmeskonna hulgas või väljaspool seda. 

Vaadates, kui paljudes eluvaldkondades toimuvad praegu globaalsed muutused, siis tähendaks akadeemikuks valimine, et peab suutma jälgida teadussaavutusi väga laias ampluaas ning olema hästi kursis ka teiste Eesti teadlaste tegemistega. Ehk siis ükskõik, kes kaheksast kandidaadist valituks osutub, saab ta küll aunimetuse, aga lisaks ka palju tööd.  

Kokku esitati globaalmuutuste akadeemiku kohale kaheksa kandidaati. Uus akadeemik valitakse 17. aprillil akadeemia üldkogu istungil. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada kaks kolmandikku üldkogul osalevate akadeemikute häältest.