Kui muudes õppeainetes saab vastustega mängida, siis matemaatikas on vastus alati kas õige või vale, mis võib paljude jaoks hirmutav olla. Peale selle on matemaatika üles ehitatud varasemate teadmistele. Kui kuskile tekib lünk, muutub edasine õppimine väga keeruliseks, selgitas Tallinna Ülikooli nooremteadur ja koolipsühholoog Triinu Kilp-Kabel.

"Matemaatika erineb teistest õppeainetest selle poolest, et seal on väga selged õiged ja valed vastused ning kindel struktuur," ütles Kilp-Kabel Vikerraadio saates "Huvitaja".

Matemaatikaärevus ei teki alati lapses endas. "Sageli tuleb see väljastpoolt, näiteks vanemate või õpetajate hoiakutest," selgitas nooremteadur. Kui lapse ümber olevad täiskasvanud teatavad, et nemadki ei saanud kunagi matemaatikaga hästi hakkama või väldivad sellega tegelemist, hakkab laps sama suhtumist üle võtma.

Kuigi mõnel võib matemaatikaärevus kujuneda välja alles ülikoolis, siis Kilp-Kabeli sõnul väikestel lastel seda üldiselt ei esine. "Esimeses kooliastmes me seda eriti ei näe, see on pigem haruldus," ütles ta. Ärevus kujuneb pikema aja jooksul, järjepideva kokkupuute käigus, mil õppimine tundub keeruline ja tagasiside negatiivne.

"Ärevus iseenesest ei ole halb, sest see võib näidata, et miski läheb meile korda," märkis Kilp-Kabel. Probleemiks muutub see siis, kui see hakkab segama sooritust ja toimetulekut. Näiteks, kui laps väldib ülesannete tegemist, puudub testide ajal koolist või keeldub üldse kaasa töötamast. Nii tekib nõiaring: vältimine toob kaasa teadmislüngad, mis omakorda suurendavad ärevust veelgi.

Nooremteaduri sõnul on kõige parem viis ärevust ennetada. Õpetajad saavad siinkohal palju ära teha, pakkudes selget ja etteaimatavat keskkonda, kus laps teab, mida temalt oodatakse ja kuidas hindamine toimub. Samuti võivad aidata lihtsad tehnikad, nagu muremõtete üleskirjutamine või hingamisharjutused.

"Kõige tõhusam abi tuleb siis, kui tehnikad on kohandatud just selle konkreetse lapse vajadustele. Selleks tasub kaasata koolipsühholoog, või kui koolis teda ei ole, kasutada koolipsühholoogide nõuandeliini," soovitas Kilp-Kabel.

Soolised ja keelelised erinevused

Prantsuse teadlaste hiljutine uuring osutas, et kuigi kooli minnes saadab poisse ja tüdrukuid matemaatikas edu ühtviisi, näeb tulemustes vahet tüdrukute kahjuks juba neljandal koolikuul. Erinevus käriseb märkimisväärselt suureks teise klassi alguseks.

Triinu Kilp-Kabel märkis uuringutele toetudes, et soolised erinevused matemaatikatulemustes on Eestis väiksemad kui mujal maailmas. Kui Prantsusmaal hakkavad erinevused tekkima juba esimestel koolikuudel tüdrukute kahjuks, siis Eestis on pigem poisid need, kelle tulemused põhikooli lõpuks langevad.

"Siiski on erinevused üldiselt väga väikesed ja tasub olla ettevaatlik nende üle tähtsustamisega, sest see võib suurendada õpilaste ärevust," märkis nooremteadur.

Kilp-Kabel on uurinud näiteks kuuenda klassi õpilasi ja nende matemaatikaoskust. Selgus, et need, kelle tulemused olid juba kuuendas klassis madalamad, said ka matemaatika lõpueksamil kehvemaid punkte. See tähendab, et hädas õpilasi on väga oluline varakult märgata ja neid toetada.

Murettekitavamaks peab Kilp-Kabel aina suurenevat lõhe vene- ja eestikeelsete laste põhikooli matemaatika eksamisoorituses, kus venekeelsete laste eksamitulemused olid tänavu kümne punkti võrra kehvemad. "Kui vahe ulatub põhikooli lõpueksamitel kümne punktini, siis see on midagi, millega tasub tõsiselt tegeleda," ütles ta. Põhjuseks võivad tema sõnul olla erinevad õpikeskkonnad, keelelised raskused ja piiratud ligipääs tugiteenustele.

Matemaatika puhul on Kilp-Kabeli sõnul oluline järjepidevus. Ehk siis ka suvel võiks matemaatika peale mõelda. Küll aga soovitab ta vanematele mängulist lähenemist.

"Võib näiteks koos retsepti järgi süüa teha ja poes koostisosi arvestada. Eriti hea, kui retseptis on kirjas näiteks üks kolmandik teelusikatäit midagi. See võib õigele vanusele olla hea õppimiskoht. Ei pea ilmtingimata töövihikus istuma, et matemaatikat õppida," lausus ta.