Haridusteadlane: teadushuvi äratab päris teadlane, mitte ühismeedia

Ühismeedia pakub teadushuvilisele noorele küll rohkelt sisu, kuid tõelise säde sütitab siiski vahetu kohtumine lihast ja luust uurijaga. Ühtlasi peavad teadlased oma eriala vastu usalduse kasvatamiseks pingutama, et kõnetada uusi ja ebatraditsioonilisi sihtrühmi, leiab Grazi Ülikooli keemiahariduse kaasprofessor Philipp Spitzer.
Küsin hakatuseks veidi provokatiivselt ja ketserlikult, miks on vaja kergemini mõjutatavaid noori üleüldse kuidagi eriliselt reaal- ja loodusteaduste (STEM) või nüüdisajal ka loovaainete poole tõugata? Kus jookseb piir nende indoktrineerimise ja tegevusruumi avardamise vahel?
Minu arvates tuleb noori ikkagi pisut teaduse poole tõugata. Uudishimu on argielus hädavajalik ning inimene peab argiseid valikuid langetades asjadega kursis olema – ta peab teadma, mida teha, või vähemalt keda usaldada.
Õppisin ise füüsikat ja keemiat. Paljude jaoks on need ilmselt kooliaja kõige hullemad ained ja mind ei häiri absoluutselt, kui keegi ütleb, et talle füüsika ja keemia ei meeldi. Küll aga peavad inimesed õppima teadlasi tundma ja usaldama või vähemalt mõistma, miks tasub meid usaldada.
Pean seetõttu õigeks noori pisut STEM-i valdkonda sundida ja nendega suhelda. Nad võivad peale seda endiselt öelda, et teadus pole nende jaoks ja õppida ülikoolis midagi muud. Minu jaoks piisab juba sellest, kui nad ütlevad seepeale, et isegi kui mulle endale ei meeldi füüsikat ega keemiat õppida, võin teid usaldada ja teete head tööd. Selline suhtumine on äärmiselt tähtis.
Kui suur sisuline vahe on õppekaval, mis on koostatud selleks, et meelitada noori majanduse ja SKP kasvatamise nimel reaalteadustesse, või õpetada neile teaduslikku mõtlemist ja maailmapilti laiemalt?
Sellesse on vaja põimida elemente mõlemast. Kooli lõpuks on vaja omandada ka sisulisi algteadmisi. Kui mõelda kasvõi argielust tuttavale olmekeemiale, on see lausa hädavajalik. Paljud puhastusvahendid põhinevad mürgisel ja ohtlikul keemial, mistõttu tuleb osata nendega ümber käia.
Teisalt tuleb noortele selgitada, mida teadlased üldse teevad ja kuidas teadus toimib. Koroonaajal selgus õite kiiresti, kuidas paljudel inimestel polnud õrna aimugi, kuidas käib eelretsenseerimine või mismoodi üldse teadustööd käib. Samuti ei osanud nad toime tulla ebakindluse ja määramatusega. Kuigi esmased tulemused võivad teadlastel käes olla, ei pruugi need olla veel lõplikult tõestatud. Mõnikord tulebki lihtsalt leppida olemasoleva teadmisega. Seepärast ongi äärmiselt oluline näidata ühiskonnale ka seda ebakindlust ja teaduse argist köögipoolt.
Niisiis vajame mõlemat: nii sisulisi faktiteadmisi kui ka arusaama protsessidest, mis teevad teadusest teaduse. Selleks, et näidata teaduse olemust, ei piisa vaid teadusteatrist. Noored tuleb päriselt uurimistöösse kaasata, teha nendega koos katseid ja tulemuse üle arutleda. Näiteks korraldame ise kohalikus teatris kolme nädala pärast suure keemiateemalise jõuluetenduse. Sellega saab küll hästi noorte tähelepanu köita, kuid peale etendust tuleb nendega maha istuda ja rääkida, kuidas teadus tegelikult toimib.
Teaduskirjanduse põhjal on küll juba mõistetud, et noortele ei saa lihtsalt niisama fakte pähe kallata ja loota, need ka sinna jäävad. Viidates teie enda tööle võiks luua nendega pigem partnerlussuhteid. Olukord on küll ilmselt riigiti erinev, kuid milliseid struktuurseid muutusi vaja on, et õpetajad ja koolid selle idee ladusamalt omaks võtaksid?
Hea küsimus. Ütleksin, et koolid pole selleks üldiselt valmis ja meil tuleb neid ette valmistada. Eeskätt tuleb seejuures õpetajatele õpetajatele. Õpilased on siinkohal mure väiksem – nendega on lihtne töötada ja seda uut mudelit isegi nautida.
Toon näite ühest oma teaduskommunikatsioonile keskenduvast harrastusteaduse projektist. Tahtsime paremini mõista, kuidas noored sotsiaalmeediasse jõudnud teadussisu tarbivad ja tegime selleks koostööd ühe kooliga. Kogemus oli põnev, sest esialgu ei pakkunud teadus seal kellelegi vähimatki huvi. Küll aga töötas koolis üks äärmiselt motiveeritud õpetaja, kelle kasvandikud osalesid kõikvõimalikel teadusvõistlustel.
Kutsusime tema klassi uhiuude teaduskeskusesse teadusfestivalile, mis jättis noortele sügava mulje. Aasta hiljem tahtsid nad ise tagasi minna: maja oli ilus, inimesed toredad ja noortes tärkas uudishimu. Koole ja õpetajaid saaks just nii paremini kaasata. Ilmselt ei lähe sellest konkreetsest klassist keegi ülikooli keemiat, füüsikat ega muid reaalaineid süvitsi õppima, kuid nad said vähemalt aru, et teadus on äge.
Nad nägid oma silmaga, et teadlased on toredad inimesed, kellega saab vabalt suhelda. Nad ei mõista kedagi hukka, neilt võib küsida mida iganes ja nendega on lihtsalt lahe koos olla. Pealegi kandsid teadlased viisakaid riideid, mis muutis kohtumise noorte jaoks omamoodi sündmuseks. Tulebki teha vahet tulevastel teadlastel ja neil, keda teadus lihtsalt kõnetab. Juba ainuüksi teadmine, et teadus on äge ja usaldusväärne, on omaette väärtus.
Teie enda töö tulemused osutava muu hulgas, et kaheksandas klassis tunnevad noored keemia vastu huvi selleks, et saada häid hindeid. Gümnaasiumiastme 11. klassiks hakkavad neist paljud aga oma keemiahuvi häbenema, sest kardavad oma kaaslaste hinnangut. Kust otsast seda probleemi lahendada?
Hakkasin seda teemat uurima juba doktorantuuris. Küsisin toona enam kui tuhandelt õpilaselt, miks nad tahavad või ei taha keemikuks saada. Jah, hinded mängivad kindlasti oma rolli, kuid tähtis on ka varajane kokkupuude teadusega – näiteks käik koolist väljaspool asuvasse laborisse või ülikooli. Mõistagi loeb ka kvaliteetne keemiaõpe, kus teevad suure töö ära loodusainete õpetajad.
Lisaks on veel kolmas tegur, mis pole hinnete ega kooliga üldse seotud – see on kuvand. Kuidas noor keemikut või teadlast ette kujutab? See on arvatust palju olulisem ja osutus minu küsitluses üheks peamiseks teguriks. Kõige enam loeb just see, kui suur on lõhe noore minapildi ja teadlase kuvandi vahel.

Füüsikast rääkides meenus veel mõne aasta eest kõigile kohe Sheldon Cooper sarjast "Suure paugu teooria", kes oli teadupärast teoreetilise füüsikaga tegelev nohik. Just sellisena õpilased meid teadlastena näevadki. Nüüd peamegi endalt küsima, kas me oleme sellised ja kas me üldse tahame sellised olla. Eks me olegi teatud määral nohikud ja selles peitub omajagu tõtt, kuid seda stereotüüpi tuleks ehk pisut murda.
Lõhe noore minapildi ja teadlase kuvandi vahel on sageli liiga suur. Kuna paljud õpilased ei tunne isiklikult ühtegi teadlast, tuleb nad nendega päriselt kokku viia. Õnneks on seda muret üsna lihtne lahendada – tuleb lihtsalt luua võimalusi vahetuks suhtluseks ja koolidel on siin kanda pearoll. Isiklik kontakt aitab õpilastel saada teadlastest realistliku pildi ja ise otsustada: kas ma tahan saada teadlaseks? Kas ma näen end tulevikus selles rollis? Või tahan saada hoopis jalgpallitäheks?
Väikesed lapsed tahavad tihti saada politseinikuks või tuletõrjujaks, sest nad näevad selle töö tähtsust ja tahavad olla oma kangelaste moodi. Vanemaks saades huvid muutuvad. Saabub aeg, kus noored unistavad spordi-, roki- või sotsiaalmeediastaari elust. Nad jõuavad alles pärast seda etappi realistlikumate karjäärivalikuteni ja just selles faasis vajavad nad teadlaste igapäevatööst tõetruud pilti.
Varajane kokkupuude on võib olla tõesti tähtis. Kui aga juhuslikult valitud algkooliõpilasel nööbist kinni võtta ja paluda tal teadlast joonistada, visandab ta paberile ilmselt ikka valges kitlis eraklikke mehi ja muud taolist.
Asi muutub tasapisi paremaks. Palusime ühes kõrvalprojektis lastel teadlasi joonistada ja tulemused valmistasid meile rõõmu. Lapsed visandasid paberile varasemast rohkem naisteadlasi ja nooremaid inimesi, ehkki pildid ise jäid endiselt üsna stereotüüpseks. Samas on teadlased nende jaoks ka inimesed, kes korjavad lilli või uurivad metsas loodust.
Ent isegi stereotüüpidest tõuseb omajagu kasu. Tuues taas näitena "Suure paugu teooria", muutus nohiklus vähemalt Suurbritannnias popiks. Teadlased polnud ekraanil enam ainult pahalased, vaid lihtsalt pisut kummalised, ent edukad ja sümpaatsed inimesed. Sellegipoolest püsib just paljude tüdrukute seas lõhe minapildi ja teadlase kuvandi vahel endiselt suur, sest teadlaseks peetakse laiemalt ikkagi valget meest. Vanemas eas muutub teadlasekuvand taas üha stereotüüpsemaks.
Paljud loodavad siinkohal ühismeediale, sest see peaks aitama luua teadlasest normaalse kuvandi. Kohati ongi südantsoojendav vaadata, kuidas ühel pildil lõikab teadlane skalpelliga ajusid viiludeks või seisab tõmbekapi ees, teisel aga küpsetab kooki või mängib lastega. Mida peame me meeles pidama, kui püüame voolida telegeenilisi teadlasi või suunamudijaid?
Enda teadustööle toetudes pole ma tegelikult üldse kindel, kui palju sotsiaalmeediast päriselt kasu on. Küsisime noortelt, mida nad seal märkavad ja kuidas nähtut hindavad, mis on nende silmis hea teaduskommunikatsioon ja mis mitte? Meie üllatuseks ei märganud noored neil platvormidel teadust üldse või ei tundnud seda vähemalt ära. Noorte tähelepanu tuleb püüda palju varem, et nad teadlasi platvormidel üldse jälgima hakkaksid. Praegu jälgivad teadlased sotsiaalmeedias eeskätt üksteist – oleme loonud omamoodi kõlakoja ja peame sellega midagi ette võtma.
Uurisime noortelt sedagi, mida nad näha tahavad ja mille põhjal nad teadlasi usaldavad. Esile kerkisid taas klassikalised elemendid: valge kittel, kaitseprillid ja akadeemiline kraad. Sugu pole nende jaoks õnneks oluline, kuid kõik muud tunnused on tugevalt stereotüüpsed. Noored hindavadki teadlaste usaldusväärsust puhtalt stereotüüpide põhjal. Seetõttu ma ei teagi, kas sotsiaalmeedia aitab iganenud arusaamu murda või taastoodab uusi stereotüüpe.
Minu jaoks peitub lahendus vahetus suhtluses. Koolid saavad lihast ja luust teadlasi endale külla kutsuda. Pean selliseid kohtumisi sotsiaalmeediast kordades olulisemaks, sest kõigepealt tuleb noortes teadushuvi äratada. Alles seejärel tekib võimalus, et nad hakkavad tarbima teadussisu ka veebis. Seega peame teadlase kuvandit muutma esmalt hoopis mujal: televisioonis, kooliõpikutes ja ülikoolide kommunikatsioonis.
Stereotüüpe tuleb teadlikult murda ka teadusmessidel ja avalikel üritustel. Teadusteatris tehakse küll alati tuld ja pauku, kuid meie keemiainstituudis tähendab plahvatus reeglina hoopis seda, et sünteesis läks midagi valesti. Peame hoolega mõtlema, millise sõnumi me niisuguste etendustega ühiskonnale anname.
Loomulikult meeldivad ka mulle teadusteatrit saatev tulevärk ja paugud, aga see on puhas meelelahutus. Laboris teeme hoopis teistsuguseid asju. Päris teadustöö on samuti põnev, aga täiesti teistmoodi. Peame noortele selgemalt näitama, et meelelahutus ja laboritöö on kaks eri maailma. Ka laboritöö on lõbus, aga sootuks teisel moel.
Lisaks sisule on oluline ka vorm. Idealistina võin küll eeldada, et lugeja on viitsinud intervjuud selle küsimuseni lugeda, kuid ühismeedias rõhutatakse märgatavalt lühemale tähelepanuajale. Mida teadusest kõnelevad tiktok'ilikud lühiformaadid teaduskommunikatsioonile annavad?
Sotsiaalmeedia tuginebki lühidusel. Noored on meile ise öelnud, et nad eelistavad lühikesi ning kergesti mõistetavaid klippe. Siin tekib aga küsimus: kas 90 sekundiga on üldse võimalik teadust vahendada nii, et see oleks lihtsasti arusaadav? Ilmselt mitte – sisu muutub seda proovides kiiresti liiga pinnapealseks ja ebateaduslikuks.
Meie uuringust selgus, et YouTube on seevastu hoopis teistsugune keskkond. Isegi noored vaatavad seal pikemaid videoid. Õpilaste jaoks täidab YouTube ka teist eesmärki: nad valmistuvad selle abil tundideks, harjutavad pärast kooli või vaatavad materjali uuesti üle, kui tunnis jäi midagi arusaamatuks. See on huvitav võimalus, kuid eeldab samuti pikemat formaati. Sotsiaalmeedia videod kestavad aga tõesti vaid 90 sekundit ja me peame hoolega kaaluma, mida on nii lühikese ajaga üldse võimalik öelda.
Ma ise ei pea sotsiaalmeediast samuti kuigi palju. Projekti alguses tahtsin välja selgitada, kuidas luua meie kanalisse edukaid postitusi. Töö käigus mõistsime aga, et sotsiaalmeediasse jõudev teadus ei lähe sotsiaalmeedia eriti korda. Võib-olla peaksime keskenduma muudele tegevustele, sest need tulevad meil endil kordades paremini välja.
Nagu juba mainisite, mängib palju tähtsamat klassiruumis toimuv vahetus suhtlus ja praktilised tegevuse. Tooge mõni näide, mis päriselt toimib ja on sinna juurde ka jätkusuutlik. Õpetajad ei jõua ju lõputult taotlusi kirjutada, et kuskilt raha leida ja väljaspool kooli midagi edevat teha.
Projektid jäävadki pigem erandiks. Teeme neid paari kooliga ja mulle see meeldib, kuid igale poole me ei jõua. Vajame selleks õpetajaid, kes tahavad ise kaasa lüüa. Sageli käib see aga koolidele üle jõu, sest nad pole harjunud nii suurte summade peale rahataotlusi kirjutama. Meile võib tunduda projekti eelarve mõnikord tühisena, kuid kooli jaoks on see tohutu raha, mis neid lausa kohutab.
Pooldan väga kooliväliseid laboreid. Kutsume õpilasi laborisse ja hoolitsen alati, et nad saaksid seal omavahel palju suhelda. Kaasan ka tudengid: jagame nad koolinoortega väikestesse rühmadesse ja laseme neil omavahel suhelda. Taolised kohtumised kestavad tavaliselt kolm tundi. Selle aja jooksul jõuab jää murduda ning noored hakkavad arutlema elavalt ülikoolielu ja õpingute raskuse üle. See on äärmiselt väärtuslik kogemus.
Tähtsat rolli mängivad ka teadusmessid, nagu Teadlaste öö ja avatud uste päevad. Seal peame aga hoolega jälgima, kes päriselt kohale tulevad. Tihti on nende laste vanemad ise teadustöötajad ja teadushuvilised tulevad nagunii kohale. Raske on kõnetada just neid, kelleni me muidu ei jõua. Ühe näitena proovisime kolleegiga seetõttu uut lähenemist: läksime parki ja tegime tänaval lastega katseid. See töötas suurepäraselt! Lapsed astusid kohe ligi ning nägime, kuidas vanemad neid eemalt skeptiliselt jälgisid. Peagi tulid ka nemad lähemale ja saime juttu puhuda.

Ühes teises harrastusteaduse projektis võtsime sihikule maapiirkondade kultuurimajad ja korraldasime seal mitu üritust. Püüdsin panna kohalikke alati midagi praktilist tegema. Valmistasin esimeseks õhtuks ette väikesed katsed, et nad saaksid nendega mängida ja arutleda. Inimesed pelgasid aga hirmsasti midagi ära lõhkuda või valesti teha. Keegi ei tahtnud rumalaid küsimusi esitada. Seepärast kuulasid nad lihtsalt mu ettekannet ja sinna see asi jäigi. Kui ma neid aga otseselt katsetama ja arutlema sundisin, hakkas formaat tööle. Järgmisel õhtul võtsin kaasa ka tudengid ning kohtumine muutus osalejatele veelgi tähtsamaks.
Paljude silmis oleme meie, ülikooliinimesed, suured eksperdid. Inimesed mõtlevad: saalis istub ju professor, temalt ei julge midagi küsida, äkki küsin midagi rumalat. Nad tunnevad nii suurt aukartust, et ei julge meiega rääkidagi. Seda suhtumist tuleb muuta, sest teadlased on samuti täiesti tavalised inimesed. Ühiskond ei tohi pidada meid ülbeks või teistest paremaks. Kui tunned ja usaldad kedagi ning ta ütleb, et koroonavaktsiin on hea asi, siis sa vähemalt mõtled sellele. Nähes aga üleolevat eksperti, kes kellegagi ei suhtle, teevad inimesed kiire järelduse: "Sulle maksab tööstus ja ma ei usalda sind."
Korraldasime kultuurimajas ka teemaõhtu valgujookidest ja sporditoidulisanditest, mis osutus ääretult menukaks. Peame korraldama rohkem üritusi teemadel, mis inimestele päriselt korda lähevad. Räägime üritustel sageli sellest, mis huvitab meid endid. Kohalikud tahavad aga teada hoopis argisemaid asju – näiteks seda, kas nemad peaksid toidulisandeid võtma.
Üks minu mõte on viia teadus jõusaali. Jõusaale on nii odavaid kui ka kalleid. Peame minema just kõige odavamasse saali ja tegema oma teadust seal. See paneks proovile nii meid kui ka seal käivaid inimesi, kuid ilmselt võidaksime sellest kõik.
Mida arvavad teie tegemistest ülikoolikolleegid, kes teevad nii-öelda päris teadust? Poodiumilt alla tulles peate asju paratamatult lihtsustama ja kõnnite oma tõsiseltvõetavusega seetõttu justkui noateral.
Minul on pisut kergem, sest tegelen keemiaharidusega ja need valdkonnad on omavahel tihedalt läbi põimunud. Saan populariseerida teadust oma uurimistöö käigus. Tõsi, vahel peavad kolleegid mind veidrikuks, kes suhtleb pidevalt ajakirjanikega ning on alatasa uudistes ja televisioonis, aga sellest pole lugu.
Teadlased peavad ka ise tunnetama, et nende tegevusest on kasu. Korraldame näiteks keemiaolümpiaade ja samal ajal murrame pidevalt pead üliõpilaste langeva arvu pärast. Tegin ettepaneku minna olümpiaadile kohale, korraldada seal kohtumisõhtu ja süüa noortega koos õhtust, et nendega lihtsalt juttu puhuda. Veensin ka mõnda kolleegi kaasa tulema. Istusime laudadesse nii, et igas lauas suhtles õpilastega üks minu kolleegidest.
Esimesel aastal olid korraldajad väga skeptilised, kuid ettevõtmine osutus suureks edulooks. Meelitasime tänu isiklikele tutvustele mitu noort oma ülikooli õppima ja nüüd usuvad ka kolleegid selle lähenemise edusse. Neil on tõeliselt hea meel, kui nad näevad samu noori paar aastat hiljem ülikoolis endale lehvitamas ja ütlemas: "Käisime tookord koos keeglit mängimas, see oli nii tore õhtu ja nüüd ma õpingi keemiat." Nad näevad oma silmaga, et see päriselt toimib.
Vahel pean ma neid siiski veenma. Nende jaoks on esikohal ikkagi teadustöö ning teaduse populariseerimine pigem lisategevus. Tahan seda suhtumist murda ja näidata, et teaduskommunikatsioon on samuti tähtis. Nooreteadlaste jaoks muutubki see üha olulisemaks, vanemaid see eriti ei huvita. Ent ehk ongi parem, kui nad ei püüa vägisi teadust populariseerida?
Lõpetuseks – mida ütleksite täna pooleldi läbipõlenud loodusteaduste õpetajale, kes on valmis püssi põõsasse viskama? Mis on see üks lootuskiir, millest ta võiks lohutust leida?
Kui õpetaja on juba läbi põlenud... eks siis ongi raske. Peame talle näitama, et kuigi taolised projektid nõuavad tavalistest ainetundidest rohkem tööd, tasub edukas projekt end kuhjaga ära. Näiteks avaneb võimalus reisida. Üks meie uues projektis kaasa lööv õpetaja sõidab märtsis Teravmägedele teadlastega kohtuma.
Samuti tõstab konkursside võitmine õpetaja mainet koolis. Ennist mainitud õpetajat on saatnud niivõrd suur edu, et õpetajate toa kõrval ripub lausa tema auhindade autahvel. Tänu sellele on talle ka teistes kohtades uksed lahti ja tema enesekindlus on kõvasti kasvanud.
Kõige olulisem on teha seda, mis õpetajale endale päriselt meeldib. Mulle näiteks meeldib liustikulabor, seega tegelengi just sellega rohkem. Kui ka pooleldi läbipõlenud õpetaja leiab oma meelistegevuse, nõuab see küll alguses kõvasti aega, kuid sealt saadud positiivne emotsioon aitab taastuda ja teeb koolitunnidki lõbusamaks. Sellest võidavad kõik.
Minuga on samamoodi. Tänavu teeme suisa kaks jõuluetendust, sest seda soovisid nii teater kui ka ülikool. Enne iga etendust tunnen, et ei taha seda järgmisel aastal enam teha, sest korraldus võtab tohutult aega. Kui aga etendus juba käib ja näen oma tudengeid laval lustimas, tasub see vaeva mitmekordselt ära. Tudengite enesekindlus kasvab ja see on neile midagi erilist. Ka täissaalide ees esinemine annab võimsa energiasüsti. Õpetaja jaoks ongi ehk kõige tähtsam kogeda oma töös positiivseid emotsioone ja teha seda, mis talle päriselt meeldib.
Grazi Ülikooli keemiahariduse kaasprofessor Philipp Spitzer pidas loengu 19. teaduskommunikatsiooni konverentsil "Usaldab, ei usalda?".






















