Neli mõtet Stephanie Jonesilt ja Rebecca Baileylt

• Sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamine kujutab korraga nii tulekustutit kui ka tuleohutusõpet. Need annavad lastele hetkes kasutatavad tööriistad stressi ja konfliktidega toimetulekuks, kuid parandavad samaaegselt pikaajalist vaimset vastupidavust, mis ennetab tulevaste probleemide teket.
• Sotsiaal-emotsionaalsed oskused on igasuguse õppetegevuse alus. Uuringud näitavad lisaks, et nende edendamisele eraldi tähelepanu pöörates paranevad ka laste akadeemilised tulemused. Paraku surub haridussüsteem ise neid tagaplaanile.
• Vaimse tervise hoidmine on suuresti inimeste endi ja nende lähikondlaste vastutus, kuid see ei vabasta süsteemi. Kuna vaimse tervise spetsialiste kõigi jaoks ei jätku, on elementaarsete toimetulekuoskuste omandamine igaühe jaoks kriitiline, kuid nende õpetamine ei tohi muutuda ettekäändeks, et jätta tähelepanuta süsteemsemad probleemid, nagu vaesus või vägivald.
• Teadlik sekkumine võib murda põlvkondadeülese traumaahela. Ukraina näitel on näha, et lastele stressiga toimetuleku õpetamine sõja ajal on investeering tulevikku, mis võib tänu nüüdisaja teadusele aidata lühendada ühiskondliku trauma kestust.

Lehelugude ning arvamusartiklite pealkirjades nenditakse juba mitu head aastat, et noortel ja lastel ei lähe enam kuigi hästi. Teie pakute lahendusena neile süstemaatiliselt ja sihilikult sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamist. Mis sorti abinõuna te seda näete: kas tulekustutina või tuleohutuse-alase haridusena, millest on kasu kümne aasta vaates?

Stephanie Jones: Olen nõus, et laste vaimse tervise probleemid on valmistanud muret juba pikemat aega. Paistab, et viimase viie kuni kümne aasta jooksul muutunud sagedasemaks ja need on oluliselt süvenenud.

Positiivne ja ennetav sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamine on ennetustöös üks vahenditest, mida on kasutatud koolides ning teistes õpikeskkondades juba aastakümneid. Anname sellega lastele tööriistad, mis võimaldavad neil toime tulla argielu stressiga, suhelda eakaaslastega meeldivalt ja produktiivselt ning juhtida oma emotsioone, mõtlemist ja tundeid. Kõike seda on seostatud vaimse tervise probleemide ja käitumisprobleemide, depressiivsete sümptomite ja ärevuse vähenemisega.

Selle ühiskondliku ja teadusliku tausta põhjal on meie töös olulisel kohal sihilikkus. Püüame luua strateegiaid, praktikaid ja tööriistu õpetajatele või teistele lastega tegelevatele täiskasvanutele igas keskkonnas, kus lapsed viibivad. Soovime, et nad tahaksid ise neid vahendeid kasutada ja nad teeksid seda järjepidevalt. Näeme, et see on viis, kuidas neid mõningaid ebameeldivaid mustreid ennustatavalt murda, või vähemalt nende süvenemist aeglustada.

Sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste pakutav tugi on universaalne ning ennetusliku iseloomuga. Pikemas vaates aitab see lastel elustressiga toime tulla ja mõjutab seda, kas või kui sageli neil vaimse tervise probleemid tekivad. Samas toimivad need oskused ka hetkes. Lapsed ja noored saavad kasutada neid tööriistu ning strateegiaid igapäevaelu juhtimiseks. Avan, et need toimivad mõlemat pidi.

Teisalt on see paras väljakutse, sest lapsed, kes juba vaimse tervise probleemidele viitavaid märke ilmutavad, on juba olukorras, kus neil on tõesti raske. Nendega töötamine seeläbi natuke keerukam kui siis, kui õpetada sotsiaal-emotsionaalseid oskusi kõigile ja juba varakult, mis võimaldab lastel neid oskusi arendada.

Me ei saa teha ainult ühte ega teist: vaimse tervise vallas on vaja nii pikka vaadet kui ka pakkuda tuge sellele osale elanikkonnast, kes on hädas just praegu.

Rebecca Bailey: Toetusmeetmed ja tuumikstrateegiad, millele meie keskendume, on mõeldud laste hetkes toetamiseks. Õpetajad, lapsevanemad ja teised hooldajad saavad kasutada neid konfliktses või stressirikkas olukorras, või kui laps ei suuda enam õpikeskkonnas toime tulla. Need tööriistad on loodud olema kasulikud konkreetsete olukordade jaoks, mis tekivad klassiruumis, kodus või teistes keskkondades, kus lapsed suhtlema peavad.

Sellele lisaks tekib aja jooksul pikaajaline kasu, kui lapsed õpivad samu strateegiaid klassiruumis või ülejäänud elusfäärides ise kasutama. Seega kujutavad need endast nii vahetut tuge kui ka kasvatavad pikaajalist vastupidavust. See aitab lastel hetkeraskustega toime tulla. Need ei kaota ärevust ega depressiooni hetkeliselt, kuid see võib valada vundamendi oskustele, mis selliste probleemide eest kaitsevad.

Miks see sihilikkus ja süstemaatilisus niivõrd olulisel kohal on? Kas 30 aastat tagasi oli lapsena lihtsam kasvada ja neid oskusi nii-öelda vabas looduses omandada? Stereotüüpidele rõhudes tundub, et kasvatame ise noori täiskasvanuid, püüame neid oma näo järgi vormida ja ei jäta neile aega oma sisemaailmaga tegeleda.

Stephanie Jones: Pingeallikad, millega peavad nii täiskasvanud kui ka noored tänapäeval toime tulema, on üsna erinevad. Lapsepõlve kujundavad jõud on täiesti teistsugused ning tekitavad peredele palju stressi. Lastele on pandud suur surve kiiresti areneda, hästi hakkama saada ja palju saavutada. Selle taustal on palju segajaid, nagu sotsiaalmeedia, nutitelefonid ja televisioon. Seega on maailm tõesti teistsugune.

Teisalt on sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamine olnud alati märk kõrgel tasemel õppetööst. Kui see on õpetamispraktikasse hästi lõimitud, näebki see välja nagu tavaline hea õpetamine – just see, mida me loodame alati klassiruumides näha. Seega pole praktika iseenesest uus. Pigem on küsimus pidevas arutelus selle üle, kuhu see praktika haridussüsteemis või -maastikul sobitub.

Rebecca Bailey: Parimad õpetajad on alati lapsi sel viisil toetanud: aidanud neil üksteisega läbi saada, koostööd teha, meeskondi luua, konflikte lahendada ja toime tulla oma emotsioonide, näiteks frustratsiooniga. Nad on toetanud õppetöö sees ka laste sotsiaalset ja emotsionaalset arengut.

Vahepeal on aga juhtunud paar asja. Näiteks USA-s juurutati standardiseeritud testimine, mis on sellest lähtuvate kõrgete panuste tõttu haridust täielikult ümber kujundanud. Selle analooge leiab kindlasti ka mujalt. Õpetajatel on palju suurem surve keskenduda igal minutil matemaatikale, kirjaoskusele ja teistele ainetele, milles nende õpilasi kitsamalt testitakse. Õpetajad peavad tegema valikuid, millele nad oma aega kulutavad.

Laste sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele oskustele tähelepanu pööramine on õpetajatele selle võrra raskem, kui nad seatud õpieesmärke saavutada tahavad. Nii soosib süsteem nende oskuste süsteemist väljatõrjumist. Peame tegema seega kõvasti tööd, et see uuesti esikohale seada ja aidata õpetajatel tunda end kindlalt, et see on aega väärt – nii sellepärast, et see toetab laste õppimist ja edukust klassiruumis kui ka laste vaimset tervist ja heaolu.

Sellele lisaks on muidugi tunnist väljaspool muutunud sotsiaalne aeg. Laste võimalused oma sotsiaalseid oskusi arendada on telefonide, tehnoloogia ja meedia pideva kättesaadavuse tõttu teistsugused ja see tekitab omaette väljakutse.

Meil kõigil on nende oskuste alged ilmselt loomupäraselt olemas, aga see kohutavalt akadeemilisena kõlav ütlus puust ja punaseks tegemisest. Mida teadlased sotsiaal-emotsionaalsete oskuste all mõtlevad ning kus lapsed neid rakendavad?

Stephanie Jones: Üks viis neist mõtlemiseks on kujutada ette, kuidas need oskused päris maailmas toimivad. Mõelge näiteks klassiruumile, kus on õpetaja ja hulk lapsi, kes tegelevad traditsioonilise akadeemilise tööga, näiteks õpivad tõenäosusteooriat või murdarve. Laps peab õppima seal ühtaegu algoritmi, kuulama, mida õpetaja räägib, ja samal ajal toime tulema ümbritsevate segajatega, et sisu kätte saada.

Kõigeks selleks peab ta suutma täita korraga mõningaid väga põhimõttelisi ülesandeid: suutma keskenduda ja suunata tähelepanu ühelt asjalt teisele; märkama ja seejärel tegelema esilekerkivate emotsioonidega, nagu frustratsiooni, hirmu, ärevuse või isegi suure elevusega. Mõni laps tahab ju kohe öelda, mida ta teab. Nad peavad suutma vastuse leidmiseks töötada rühmades, tegema koostööd ja suhtlema. Samuti peavad nad oma käitumist juhtima – nad ei saa lihtsalt püsti hüpata ja ruumist välja joosta. Kõik need oskused toetavad lapse võimet murdarve õppida.

Nagu Rebecca varem kirjeldas, võib jääda mulje, et see seisab tunni akadeemilisest sisust täiesti eraldi. Tegelikult on need omavahel tihedalt seotud. Sotsiaal-emotsionaalsed oskused on igasuguse õppetegevuse alus. Sa vajad neid kõige õppimiseks, olgu selleks siis bussi peale minek, midagi konkreetset klassiruumis või kellegagi suhte loomiseks. Need oskused on sügavalt nende tegevustega põimitud.

Akadeemilises ja sellega seotud praktilises töös on sotsiaalsetel, emotsionaalsetel ja kognitiivsetel oskustel selge definitsioon. Lisaks on määratletud rida uskumusi ning väärtusi iseenda ja maailma kohta. Kõiki neid on arengu- ja hariduspsühholoogias ning neuroteadustes uuritud ning mõistetud, et neid oskusi saab otseselt näha ja mõõta. On olemas ka suur hulk tõendeid, mis näitavad, et kui teha nende oskuste toetamiseks midagi konkreetset, siis need oskused paranevad. Neid saab õpetada, need arenevad ajas ja võivad paraneda.

Loodan, et inimesed saavad siit kaasa mõtte, et me ei saa sotsiaal-emotsionaalsete oskusteta kuskil hakkama. Me kasutame neid ka praegu. Me polnud varem kohtunud ja pidime väga kiiresti jõudma punktini, kus saame usalduslikult vestelda.

Seega ei peaks õpetajad nii palju tähelepanu pöörama võimalikele kriitikutele, kelle arvates on õppekava juba niigi liiga tihe, et tekitada sinna veel ühte valikainet "Tunded". Kas õpetajad võiksid võtta seda pigem investeeringuna, mis parandab ka õpilaste akadeemilist sooritust?

Stephanie Jones: Ma ei taha jätta muljet, et õpetajatel on praegu oma tööd kerge teha. Neile on pandud palju kohustusi ja nende õlgadel lasub tohutu koormus. Koolipäevad on tihedalt sisustatud. Teatud ajaks peab olema teatud asi tehtud, et saavutada järgmine eesmärk. See kõik on reaalne. Tekib paratamatult küsimus, kuidas leida aega, et õppida ja harjutada klassiruumis kasutatavaid strateegiaid ja tööriistu ning näha neid viisil, mis on tihedalt seotud muu õppetööga.

Õpetajad on aga õpetamises eksperdid. Näiteks võivad nad mõelda, et saavad kasutada ühte neist strateegiatest loodusõpetusetunnis teaduskatseid tegevate õpilastega, et õpetada neile suhtlust väikeses meeskonnas. Matemaatikaõpetaja saab otsustada, et kui õpilased ei suuda keerulist valemit jälgida, võib ta lihtsalt kaheks minutiks aja maha võtta ja küsida: "Kes tunneb end selles ruumis frustreerunult?" See annab õpilastele võimaluse see valjult välja öelda. Seegi on strateegia pingelise olukorraga toime tulemiseks ja oma emotsioonide väljendamiseks, misjärel saab valemiga edasi minna.

Seega on olemas selged viisid emotsionaal-sotsiaalsete oskuste õppe tundi lõimimiseks, aga see ei toimu iseenesest. Õpetajad vajavad tuge, aega ja oskusi, siis saavad nad selle tööga kindlasti hakkama.

Kasust rääkides, on nii üksikuid kuldstandardile vastavaid randomiseeritud kontrollkatseid kui ka uuringuid, mis näitavad, et kui selliseid programme koolis hästi rakendatakse, arenevad kindlad sotsiaal-emotsionaalsed oskused.

Need kanduvad üle akadeemilistele oskustele. Näeme üsna järjepidevat akadeemiliste tulemuste paranemist, isegi kui see ei ole strateegia peaeesmärk. Lisaks on kaks või kolm metaanalüüsi, mis seda kinnitavad. Viimaks viitavad kaks või kolm tööd, et sotsiaal-emotsionaalsetesse oskustesse investeerimise tasuvus on umbes 1:11 dollarile.

Kujutan ette, et selliseid uuringuid on üsna raske teha. Kui püüame mõõta nende õppemeetodite või süsteemsete lähenemiste mõju, tekib isegi randomiseeritud kliiniliste uuringute puhul mingisugune nakkusefekt. Kui suur probleem see teie jaoks on?

Stephanie Jones: Mulle meeldib see küsimus. Uuringu disaini ja meetodite vaatenurgast on see väljakutse, ja tänapäeval võib-olla isegi suurem kui varem, sest õpetajad jagavad materjale sotsiaalmeedia kaudu ja me ei saa seda kontrollida. Enamik uuringuid, mida meie ja teised haridusasutustes teeme, randomiseerivad terveid üksusi. Selle asemel, et juhuslikustada klasse kooli sees, randomiseeritakse koole, mis tagab teatud eraldatuse.

Tegelikult soovin aga, et nn nakatumist oleks rohkem. Lõpuks, kui see oleks tõeline probleem, siis meil oleks hea meel, sest see oleks palju lihtsam mehhanism hea töö levitamiseks. Seega pean teadlasena selle pärast muretsema, kuid isiklikult olen mures, et seda on liiga vähe.

Rebecca Bailey: Jah, õpetajad jagavad ainult asju, mis nende arvates töötavad, on väärtuslikud ja mida nad tahavad oma kolleegidele soovitada. Nii et kui õpetaja võtab näiteks programmi "Brain Games" ja soovitab seda kõigile teistele, on see väga hea märk sellest, et vähemalt õpetaja vaatepunktist teeb see lastele ja nende klassiruumidele midagi head. Selle kõrval on tehtud mitmeid kooli tasandil randomiseeritud kontrollkatseid, kus on kogutud andmeid ka kontrollkoolides toimuva kohta. Need ütlevad meile, et mõju on olemas.

Mainisite juba telefonide ja sotsiaalmeedia mõju. Kas nende oskuste süstemaatiline õpetamine aitab õpilastel toime tulla ka teistes eluvaldkondades ette tulevate emotsioonidega ja vähendada teiste oluliste stressitegurite, näiteks vaesuse ja vägivallaga seotud toksilise stressi taset?

Stephanie Jones: Ma võiksin selle kohta väga palju öelda, sest selles peitub tänapäevaelu olulisi tahke. Sotsiaal-emotsionaalsed oskused, eriti täidesaatvad funktsioonid – eneseregulatsioon ja emotsioonide regulatsioon, sõltuvad palju stressikogemustest. Need on otsekui stressi esimesed ohvrid ja seega on need omavahel tihedalt seotud. Teisalt teame, et kui nende oskuste arendamisega tegeleme, saame selle tagasisideahela läbi lõigata.

On piisavalt tõendeid, et laste toetamine nendes valdkondades annab neile vahendid, et väliste stressoritega toime tulla. Tuleb aga rõhutada, et me ei saa jääda ainult selle juurde.

Stressi-ökosüsteem on teinekord tohutu: raske trauma, märkimisväärsed ja pikaajalised eluraskused. Sotsiaal-emotsionaalsed oskused on väga olulised, kuid neist ei piisa, et selliste oluliste stressorite mõjuga võidelda. Süsteem peab töötama ka teistel viisidel kroonilise stressi vastu, tekitagu seda diskrimineerimine, rassism või kestev vaesus.

Rebecca Bailey: Sotsiaal-emotsionaalse õppe programmid ei lahenda probleeme, mida need suured vastasseisud põhjustavad. See teeb meid murelikuks. Jah, peame investeerima sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisse – see on loogiline, ei maksa palju, lastel tekivad mingid toimetulekumehhanismid ja see võib isegi rahaliselt ära tasuda. Oleks aga ebaõiglane, kui edaspidi viidataks sellele, et midagi on ära tehtud ja süsteemsematest probleemidest üle libisetakse.

Külastate Eestit lühikese aja vältel juba mitmendat korda. Ma ei oleks eestlane, kui seda kahtlase pilguga ei vaataks. Mis teid siin paelub ja kas saame lõpuks oma postsovetlikult ainulaadse sotsiaal-emotsionaalse ruumi kõrval tänada ka midagi muud?

Stephanie Jones: Meie side Eestiga tekkis tiheda proaktiivse e-kirjavahetuse kaudu. Inimesed otsisid sarnaseid asju, keskendusid sarnastele ideedele ja püüdsid teha sarnast tööd väga erinevates kohtades. Meid köitis väga see, et vabaühingu Peaasi mitmed töösuunad puudutavad ökosüsteemi eri osi ja seda tööd tehakse väga erinevatel viisidel. See on omamoodi terviksüsteemi lähenemine, mis on väga mõistlik ja sarnaneb sellele, kuidas ka meie oma tööst mõtleme.

On ka teine sarnasus, milleks on keskendumine lihtsatele, teostatavatele tegevustele. Olgu selleks siis vaimse tervise vitamiinid – mis on väga lihtne, kuid köitev idee, mis tõmbab inimesi ligi – või lihtsad sotsiaal-emotsionaalse õppe mängud, mida meie oleme arendanud. Need on väga sarnased ideed. Aluskontseptsioon on luua midagi, mis tõesti vastab inimeste ootustele, ja on loodud viisil, mis rahuldab neid vajadusi, millest on inimesed ise teada andnud.

Igatahes, me sattusime vaimustusse, sest meile meeldib see töö, mida Peaasi riiklikul tasandil teeb, ja meil oli ühine huvi arendada strateegiaid ja praktikaid, mis on õpetajatele kütkestavad ja mida saab koolides õppetööga lõimida.

Rebecca Bailey: Meie töös on palju ühiseid põhimõtteid ja väärtusi. Üks neist on kindel pühendumus tõenduspõhisele praktikale: olla sügavuti kursis, millised on tõendid sotsiaal-emotsionaalse õppe kohta, kuidas edendada vaimset tervist ning milliseid materjale ja strateegiaid päriselt kasutada tahetakse.

See kannab endas uskumust, et igaüks saab hakkama. Sa ei pea olema ekspert, kliiniline psühholoog ega omama eriväljaõpet. Need on asjad, mida me kõik saame oma rollist hoolimata kasutada, et toetada lapsi oma elus, aga ka toetada üksteist ja iseennast: omaenda tervist, arengut ja heaolu. See filosoofia on meie meeskonna töös kesksel kohal ja oli selgelt kesksel kohal ka siinse partneri töös.

Seega oli see tõeliselt ilus ühine nägemus sellest, kuidas me tahame seda tööd teha. Vaimne tervis ja sotsiaal-emotsionaalne areng on tihedalt seotud. Meie teadmised on olnud peamiselt sotsiaal-emotsionaalse arengu vallas. See on meie jaoks suurepärane võimalus partnerluseks, et neid seoseid esile tuua ja näidata, kuidas need strateegiad saavad toetada mõlemat: nii sotsiaal-emotsionaalset arengut ja õppimist kui ka vaimset tervist ja heaolu.

Tahame me seda või ei, on USA-l vaimse tervise vallas Eestiga nii mõndagi ühist. Tahtmata kuidagi psühholoogide-psühhiaatrite rolli pisendada, on igaüks suuresti omaenda või oma lähimate kaaslaste õnne sepp. Isegi piisava rahastuse korral poleks piisavalt palju vaimse tervise spetsialiste või kõrgema taseme arste, et nad kõigiga tegeleda jõuaksid.

Rebecca Bailey: See peab täielikult paika. USA koolides ei ole kindlasti piisavalt koolinõustajaid ja vaimse tervise spetsialiste, et kõigi vajadusi rahuldada. Vaimse ja käitumusliku tervise vajadusi on palju rohkem, kui on töötajaid nende toetamiseks.

Seega, osa sellest, mida me püüame teha, on pakkuda strateegiaid ja tööriistu, mida saavad kasutada kõik koolis viibivad täiskasvanud: klassiõpetajad, abiõpetajad, sööklavalvurid, võimlemis- ja muusikaõpetajad. Osa sellest on lihtsalt iga lapsega suhtleva ja töötava täiskasvanu võimestamine, õpetades neile strateegiaid, mille puhul võivad nad kindlad olla, et need tõesti toetavad lapsi. Jagamise põhimõte tähendab ühtlasi, et nende kulu on madal.

Stephanie Jones: See lähenemine vastab ka laste tegelikule olukorrale. See toob tööriistad ja toe kohtadesse, kus nad juba on. On väga raske pakkuda intensiivsemaid teenuseid, mida suur hulk lapsi vajab, ja neid lapsi nende teenusteni viia. See ei tähenda, et see pole probleem, mille kallal tasub töötada, kuid see, mida meie pakume, on osa suurematest ja laiematest vahenditest.

Tahan puudutada ka teie peamist uurimissuunda, mis on seotud vaesuse ja vägivalla mõjuga laste ajuarengule ning emotsionaalsele seisundile. Mida teadus selle kohta ütleb? Kuidas saame seda teadmist kasutada, et kujundada väga sihitud programme, mis on suunatud just nendele alusprobleemidele?

Stephanie Jones: Meie labori töö tugineb laiaulatuslikele pikaajalistele tõenditele, et kokkupuude eri tüüpi raskuste ja stressoritega, millest me varem rääkisime, pärsib laste sotsiaalset, emotsionaalset ja käitumuslikku arengut.

Seda silmas pidades on meie lähenemine luua strateegiaid ja vahendeid viisil, mis on kooskõlas sellega, mida õpetajad tahavad ja ütlevad end vajavat, et nende kahe asja vahel seos katkestada. Oleme teinud koostööd ja korraldanud laiaulatuslikke uuringuid igasugustes keskkondades, kuid eriti seal, kus inimesed seisavad silmitsi mingit tüüpi kriisidega. Näiteks humanitaarkriiside järel, kohtades, kus enamik elanikkonnast kogeb pikaajaliselt majanduslikku stressi, elab vaesuses jne. Oleme teinud palju tööd, mis on mõeldud kasutamiseks just nendes spetsiifilistes olukordades.

Samal ajal töötame teistes kohtades ka terve elanikkonnaga. Näiteks on mul suur projekt Nebraska osariigi koolivälistes tegevuskeskkondades, kus mängivad neid mänge igasugused lapsed. See uurimissuund on aidanud meil seda maastikku paremini mõista. Samas peame seda väga universaalseks lähenemiseks, mis võib olla abiks ja toeks igale lapsele, kõigile õpetajatele ja igas õpikeskkonnas.

Selle äärmuslikuma näitena töötate praegu Ukrainas ligikaudu 130 000 õpetajaga. Nii ulatuslikku vallutussõda pole olnud Euroopas Teisest maailmasõjast saadik. Milliseid probleeme see endaga kaasa toob ja kui hästi suutsid nad veel ühe kohustuse oma tööplaani võtta, arvestades, millise pinge all nad juba niigi on?

Stephanie Jones: Meie partnerlus Ukraina õpetajatega sai tegelikult alguse sõja puhkemise paiku. Enne seda keskendusid meie partnerid uuele Ukraina kooli mudelile ning arutlesid, kuidas sotsiaal-emotsionaalne õpe ja mängupõhised toetusmeetmed sellesse uude koolimudelisse sobiksid.

Sõja alguse järel muutus see väga kiiresti teistsuguseks aruteluks: kuidas pakkuda tuge õpetajatele, kes õpetavad äärmuslikes tingimustes, väga keerulises keskkonnas ja teevad tööd lastega, kes kannatavad tugeva stressi käes. Oleme rääkinud õpetajatega, et kohandada ja ümber kujundada kõiki meie sotsiaal-emotsionaalse õppe tuumikharjutusi ja tugesid nii, et need vastaksid Ukraina pedagoogide prioriteetidele, vajadustele ja huvidele.

Seda öeldes pole me veel kindlad, kui hästi need töötavad, aga need on ilmselt omal kohal. Õpetajad teevad neid tuumikharjutusi koos lastega, näiteks mänge mängides. Mõned neist on keskendunud otseselt stressi ja emotsioonide reguleerimisele.

Oleme kuulnud õpetajatelt, kes kasutavad neid harjutusi pommivarjendites ja maa-alustes koolides, et harjutades on nad suutnud reguleerida ja maandada ka omaenda stressi keset keerulist ja kiiret üleminekut klassiruumist pommivarjendisse. Samal ajal on nad toetanud lapsi samade strateegiate, näiteks perehingamise, kasutamisel, et maandada nende stressi.

Meile on jäänud mulje, et õpetajad lõimivad need oskused oma käitumisse, kui nad on reaalses ohus. See ei tähenda, et see on absoluutne vastus ja kõigile lihtne rakendada, ent paistab, et sellest on kasu.

Rebecca Bailey: Teeme programmi rakendamise ajal ka riiklikku õpetajate uuringut. Osa sellest on andmete kogumine rakendamise kohta: mida õpetajad teevad, kui tihti nad harjutusi kasutavad jne. Erinevate küsitluste ja fookusgruppide kaudu oleme kogunud katseprojekti ja esimese rakendusaasta jooksul palju andmeid ning need annavad üsna tugeva signaali. Õpetajad kõikjal riigis, sealhulgas rindejoone lähedal, kasutavad neid harjutusi pidevalt nii kontaktõppes, virtuaalselt kui ka hübriidõppes. See ütleb meile, et neil on võimalik seda teha, ja nad annavad harjutuste kohta palju positiivset tagasisidet.

Saame seda tagasisidet küsitluste ja kommentaaride vormis, aga ka fotodelt, mida nad jagavad, ning sellest, kuidas nad võtavad materjale ja loovad oma versioone, täites oma seinu strateegiate, plakatite ja muude kontseptsioone peegeldavate asjadega. Me ei palu õpetajatel seda teha. Nad teevad seda ise. See on meie jaoks märk, et nad peavad seda tähendusrikkaks, kasulikuks ja see on nende aega väärt.

Kvalitatiivsetest andmetest leiame ka lugusid sellest, kuidas õpetajad märkavad õpilasi neid strateegiaid kasutamas ärevuse ja stressi leevendamiseks ning kuidas see aitab lastel oma kogemustest rääkida. Samuti aitab see lastel lihtsalt sotsialiseeruda, sest paljud Ukraina koolid olid koroonapandeemia tõttu suletud ja see eriolukord läks otse üle sõjaks. Mõned lapsed olid koolist eemal kolm või isegi rohkem aastat ja neil on tõesti raskusi omavahel rääkimise ja suhtlemisega.

Seega oleme saanud palju nii kvalitatiivset kui ka kvantitatiivset tagasisidet, et materjalid on õpetajatele kasutatavad isegi nendes uskumatult rasketes tingimustes ning nad kogevad, et need on väga asjakohased, kasulikud ja nende aega väärt.

Mõeldes Ukraina ühiskonna kokkulappimisele pärast sõda: praegu on tekkimas trauma, mis võib kanduda Teise maailmasõja näitel vähemalt üle kolme põlvkonna. Kas teaduslik teadmistebaas on tänapäevaks nii palju arenenud, et me saame lühendada seda aega, mil ühiskond haige on, näiteks kuuekümnelt aastalt kahekümnele?

Stephanie Jones: See on jällegi väga huvitav küsimus. Arvan, et see selgub tulevikus. Teadus stressist, põlvkondadevahelisest traumast ja PTSD-st sai aga alguse just Teisest maailmasõjast. Nende nähtuste ja nende mõjude leevendamiseks rakendatavate toetusmeetmete kohta on kogunenud tohutult teadmisi.

Loodan, et ülesehitustöö käigus pööratakse neile küsimustele mõlemas riigis tõsist tähelepanu ja keskendutakse mitmekülgsete tugiteenuste pakkumisele. Sotsiaal-emotsionaalne õpe on vaid üks osa vahenditest, mis aitab elanikkonnal toime tulla nii vahetute traumadega kui ka nende ülekandumisega tulevastele põlvkondadele. Vahendid on olemas, meil on teadmised ja palju vahendeid. Küsimus on poliitilise ja avaliku tahte loomises, et neid tõeliselt kasutada ja muuta need ülesehitustöö osaks. Ma loodan seda, kuid see on veel lahtine küsimus.

Rebecca Bailey: Usume isikliku kogemuse põhjal, et Ukraina haridustöötajad investeerivad praegu rahva pikaajalisse tervise taastumisse, toetades lapsi sel viisil sel kriitilisel ajal. Kui vaatame hariduse valdkonda hädaolukordades, on viimase 15 aasta jooksul toimunud nihe. Varem keskenduti peamiselt hariduse kättesaadavusele ehk sellele, et lapsed saaksid kriisi ajal edendada oma kirjaoskust ja matemaatikaoskusi, et neil ei tekiks seetõttu aastatepikkusi hariduslünki.

Nüüd on toimunud nihe sotsiaal-emotsionaalsele arengule ja heaolule klassiruumis. Et lastele, kes kogevad konflikti või taastuvad sellest, ei õpetataks ainult matemaatikat, vaid et see toimuks ruumis, mis on teadlikult loodud toetama nende sotsiaal-emotsionaalset arengut ja heaolu. Tunnistatakse, kui sügavalt need arenguaspektid on kriisidest mõjutatud ja need on ka õppimise alus.

Praegu on omamoodi võimalus muutustest õppida ja näha, kas laste tulemused on paremad, kui selliseid programme rakendatakse. See on üks asi, millele loodame kaasa aidata, tehes uuringuid nendes kontekstides ja luues tõendeid, et näha, kas toetada seda lähenemist või aidata meil paremini mõista, mida sellised programmid teevad...

Kui lapsevanem või õpetaja sooviks Eestis õpetada sel viisil oma lapsi juba enne, kui sotsiaal-emotsionaalse õppe programmid koolides laialdaselt kasutusele võetakse, siis mis oleks esimene samm, millega leevendada laste stressi või suurendada nende sotsiaalset vastupidavust?

Stephanie Jones: Nad saavad teha väga praktilisi asju. Nad võiksid ühendust võtta siinse partneriga, Peaasjaga, kelle veebilehel on harjutused saadaval. Samuti on mõned väga lihtsad tegevused, mida vanemad saavad iga päev oma laste toetamiseks teha. Paljud vanemad teevad seda niigi kogu aeg. See on omamoodi aja peatamine, märkamine, ringi vaatamine ja lastelt küsimuste esitamine selle kohta, mis nendega toimub. Isegi kui sa ei oota vastust, küsi.

Ja rääkida emotsioonidest. "Mina tunnen nii. Kuidas sina ennast tunned?" – selline modelleerimine ja vestluseks ruumi avamine. Need on väga lihtsad tegevused, mida me kõik saame teha iga päev oma suhetes teiste täiskasvanutega, aga eriti suhetes oma lastega.

Rebecca Bailey: Oluline ka koos mängida ja ühendust luua. Rõõmu ja mängulisuse hetkede loomine on väga oluline. See on oluline, sest see on seotud hormoonidega, mis soodustavad positiivseid asju, ja see pakub ka leevendust stressi-, mure- ja ärevustundest, mis võib tekkida kroonilistes olukordades. Täiskasvanud saavad luua hetki, mis on mängulised ja ühendavad, ning see pakub laste bioloogilistele regulatsioonisüsteemidele reaalset tuge. See ei pea olema ajamahukas ega keeruline.