"Demokraatlikel riikidel on kalduvus hakata kriiside korral demokraatiat piirama," ütleb värske ajaloodoktor Ago Raudsepp. Ta toob näite kevadisest koroonakriisist, kus demokraatlikes riikides kehtestati vabadusi piiravaid eriolukordi, sest selline oli kodanike tahe. Järelikult peavad kodanikud enda julgeolekut demokraatlikest vabadustest tähtsamaks.

"Tegemist on klassikalise dilemmaga vabaduse ja julgeoleku vahel. Mina nimetan seda oma väitekirjas demokraatia julgeoleku dilemmaks," märgib Raudsepp. Oma äsja kaitstud doktoritöös uuris ta demokraatia ja julgeoleku vahelisi seoseid 1930. aastate Eesti ja Soome poliitika näitel. Ta püüdis tuua selgust küsimusse, miks mõlemad riigid julgeolekus liitlasteta jäid. Samuti proovis Raudsepp mõista, miks jäi Soome lõpuks demokraatlikuks, aga Eesti mitte.

Enamuse hääl otsustab

"Arvamus, et Eesti ja Soome jäid üksi, on tegelikult eksitav. Õigem oleks öelda, et nad olid kogu aeg üksi," ütleb Ago Raudsepp kahe riigi sajanditaguste liitlassuhete kohta.

Ehkki Eesti vabadussõjas võitlesid Soome vabatahtlikud ja Soome talvesõjas tulid appi Rootsi vabatahtlikud, ei saatnud üks naaberriik teisele kummalgi juhul appi oma sõjaväeüksusi. Raudsepa sõnul ametlike liitlassuhteid küll otsiti. Soome välisminister sõlmis 1920. aastatel niinimetatud Varssavi lepingu, mis oleks teinud Eestist ja Soomest liitlased, ning Rootsi välisminister pakkus välja liidu Soome ja Rootsi vahel. Ometi lükkas Soome parlament Varssavi lepingu tagasi ja Rootsi avalik arvamus keeldus liidust Soomega.

Liitlasi ei leitud ka kaugemalt. Kuigi Ühendkuningriigi laevastik aitas Eestit vabadussõjas, ei ilmutanud saareriik Läänemere ja Eesti vastu sealt peale enam huvi. "Ühendkuningriigi poliitikaks kuni 1939. aasta kevadeni oli mitte siduda ennast riikidega, mis võiksid ta uude sõtta tõmmata. Selline poliitika vastas Ühendkuningriigi kodanike tahtele," selgitab Raudsepp. Sama kehtis uurija sõnul ka USA kohta. Nii nagu Rootsi ja Soome hoidusid liidust kehvema julgeolekuga naabritega, ei soovinud ka USA kodanikud end siduda ei Rahvasteliidu ega halvemas julgeolekuolukorras Euroopaga.

"Demokraatlike riikide käitumine sõdadevahelisel ajal kinnitab väidet, et demokraatia mõju julgeolekule sõltub demokraatlike ühiskondade enamuste arusaamadest," ütleb Raudsepp. Sõdadevahelisel ajal olid enamuste arusaamad sellised, et demokraatlike riikide liitu ei saanud sündida ja ühiselt loodud julgeolekut tekkida. Ühiskondade enamused muutsid Raudsepa sõnul meelt alles pärast teist maailmasõda, mil sõjakogemused muutsid üldist suhtumist sõjalistesse liitudesse.

"Minu väitekiri väidabki, et demokraatia mõju julgeolekule sõltub eelkõige ajaloolistest kogemustest," võtab värske doktor mõtte kokku.

Juhtide iseloom, aga mitte ainult

Nagu eespool mainitud, paneb julgeolekukriis proovile demokraatia ka iga riigi sees. Tekkiv demokraatia julgeoleku dilemma tuleb Ago Raudsepa sõnul lahendada sedasi, et nii demokraatia kui ka julgeolek jääksid lõpuks alles. Ta märgib, et just nii lahendati demokraatiakriis 1930. aastate Soomes.

"Demokraatiat vähendati, sest avalikust elust eemaldati nii vasakäärmuslased kui ka  paremäärmuslased. Sellega taastati riigis julgeolek," kirjeldab Raudsepp. Sealjuures jäi demokraatia alles, sest peale äärmuslaste eemaldamist jäi alles piisavalt erakondi, et kodanikel oleks valimistel kellegi vahel valida.

Värske doktori hinnangul oleks Eesti demokraatia kriis võinud samamoodi laheneda. "Kui 1934. aasta märtsis eemaldati avalikust elust paremäärmuslased, siis oli sellega julgeolek taastatud. Kuid ka demokraatia oli alles, sest üksteisega võistlevad erakonnad olid alles," seletab ta.

Varasemad uurimused osutavad, et Eesti ja Soome riigijuhtide erinevad isiksuseomadused mängisid demokraatia püsimises suurt rolli. Raudsepp on nende uurimustega nõus, kuid leiab, et demokraatia mõjutas riigijuhtide valikuid omakorda vastu.

"Mõju seisnes ühiskondade enamuste arusaamades, mis olid Soomes ja Eestis erinevad," ütleb ta. "Minu arvates tulenes erinevus eelkõige erinevatest ajaloolistest kogemustest." Soomel oli selja taga kodusõja kogemus, mis ei lubanud demokraatiast loobuda. Eestil oli uurija sõnul aga 1933. aasta Saksamaa kogemus, mis pani sotsiaaldemokraate Pätsi toetama ja võimaldas demokraatiast loobumist.

Melose olukord või igavene rahu?

Oma töös kirjeldas Ago Raudsepp väikeriikide julgeolekut kahe võimaliku olukorra abil. Neist esimese ehk Melose olukorra mõiste lasi käibele Toomas Hendrik Ilves, kuid algselt viitab see ühele Peloponnesose sõja episoodile, mida tuntakse Melose dialoogi nime all. Loos tungivad Melose saarele ateenlased, kes seavad saareelanikud valiku ette: alistudes väldite hullemat ja jääte ellu. Meeloslased otsustavad vastu hakata, mille tagajärjel tapavad ateenlased kõik Melose mehed ning orjastavad naised ja lapsed.

Melose olukorda sattunud väikeriik leiab end Raudsepa sõnul julgeolekukeskkonnast, kus maksab ainult põhimõte "kel jõud, sel õigus". Eesti ja Soomega sarnanevate väikeriikide jaoks tähendab "Melose olukord" ühel või teisel viisil suurema naaberriigi tahtele alistumist, sest puudub jõud, mis suudaks riikidevahelistes suhetes kehtestada õigluse," selgitab ta.

Melose olukorra vastandseisundit ehk igavest rahu kirjeldas Raudsepa sõnul kahe sajandi eest Immanuel Kant. Igavene rahu eeldab, et võimude lahususega ehk tänapäeva mõistes demokraatlikud riigid liituvad omavahel. Liitudes loovad nad julgeolekukeskkonna, kus Kanti järgi võiks iga riik, ka kõige väiksem, loota julgeolekule ja õigustele.

Eesti ja Soome leidsid end 1930. aastatel Melose olukorrast, sest neil ei õnnestunud leida piisavalt tugevaid liitlasi, kes nad välja aitaks.

Eesti on ajaloost õppinud

"Eesti on juba teinud väga palju asju paremini, kui tegi sõdadevaheline Eesti," ütleb Ago Raudsepp. Kui toona sulges Eesti USA-s saatkonna ja jättis viimasele sõjavõlad tasumata, siis nüüd hoiab Eesti USA-ga lähedasi suhteid. Samuti on Eesti kinni pidanud NATO kokkuleppest panustada riigikaitsesse vähemalt kaks protsenti SKT-st. Sõdadevahelisel ajal küündis see panus kolme-nelja protsendini. Raudsepa hinnangul on praegune kulutus kulutus küll suur, kuid üldiselt ikkagi liiga väike.

"Kaitsekulutuste suurendamine ei tähenda seda, nagu me ei loodaks enam liitlastele. Vastupidi. Mannerheimi hoiatus: "Kehva kaitseväega riigid ei leia liitlasi", kehtib täna samal määral kui 80 aastat tagasi," ütleb ta.

Samuti ei soovita värske doktor omistada demokraatiale Eesti iseseisvuse kaitses võluvitsa-staatust. "Demokraatiat on meile vaja demokraatia enda pärast. Iseseisvust peame ikka ise kaitsma ja selleks on meil vaja hästi relvastatud kaitseväge ja liitlaste abi," märgib ta.

Kuna Eesti ja Soome suguste väikeriikide julgeolek ei sõltu Raudsepa sõnul kunagi ainult neist endist, manitseb ta riike liitlassuhetes oma egoismi tagasi hoidma. Lühidalt leiab ta, et mida rohkem NATO-t ja Euroopa Liitu, seda parem Eesti julgeolekule. Paratamatult tähendab see Eesti suveräänsusest mingi osa loovutamist. "Väikeriigi suveräänsuse ja julgeoleku vahel on samasugune dilemma nagu vabaduse ja julgeoleku vahel," tõdeb Raudsepp. "Need, kes tahavad Eestile rohkem suveräänsust ja vähem Euroopa Liitu tahavad ühtlasi Eestile vähem julgeolekut." 

Lõpeks leiab värske doktor, et ehkki demokraatia ja julgeoleku omavaheline sõltuvus meenutab mõneti muna ja kana küsimust, on kõige aluseks ikkagi demokraatlike riikide kodanike julgeolek. Sestap oleks tema sõnul viga alahinnata erinevate ühiskonnarühmade hirme, olgu need tõesed või põhjendamatud. Ta soovitab teha riigil hirmude leevendamiseks kompromisse, sest lihtsalt kaevikusse kaevudes hirmud ühiskonnas vaid süvenevad. "Varem või hiljem tulevad hirmud uuesti nähtavale, kas valimiskastide juures või tänaval ja siis oleme juba tunduvalt halvemate valikute ees," ütleb ta.

Ago Raudsepp kaitses ajaloo erialal doktoriväitekirja "Pääsemine ja häving. Demokraatia mõju Soome ja Eesti julgeolekule 1918–1948" ("Salvation and Destruction: Democracy's Impact on the Security of Finland and Estonia in 1918–1948") 14. jaanuaril Tartu Ülikoolis.