Kaugematesse sihtkohtadesse jõudes ootas uustulnukaid ees harjumatult võõras keskkond. Öösiti hirmutasid asunikke šaakalite kiljed, mida peeti laste nutuks või lahtilastud sõdurite naeruks. Samal ajal pidid pered pottide ja pannidega kolistades peletama maisipõlde rüüstavaid karusid. Argised katsumused olid aga vaid üks osa laiemast protsessist, mille käigus asusid eestlased impeeriumi huvides ümber kujundama alasid, mis olid varem kuulunud teistele rahvastele.

Impeeriumi laienemine ja väljarände algus

Riigivõimu vaatepunktist oli Kaukaasia asustamine teiste rahvastega osa ulatuslikust sisekolonisatsioonist. Tsaaririik soovis laiendada sellega oma mõjuvõimu nii lõunasse kui ka itta. Ametlikes dokumentides võimuesindajad siiski otseselt kolonialismist juttu ei teinud. "Nad kasutasid mõistet "ümberasumine" eufemismina kolonialismi varjamiseks," nentis Aivar Jürgenson.

Volgamaale rändasid esimesed eestlaste rühmad juba 1850. aastatel. Järgmisel kümnendil suundusid talupojad Krimmi, misjärel rullus impeeriumi laienedes rändelaine Põhja- ja seejärel Lõuna-Kaukaasiasse. Siberisse jõudsid asunikud alles sajandi lõpus.

Massilisele rändele andis hoogu juurde 1860. aastate alguses kehtima hakanud passiseadus. Varem piirasid talupoegade liikumisvabadust feodaalseadused, mis aheldasid nad konkreetse piirkonna või mõisa külge. Uus dokument andis talupoegadele seevastu staatuse, mis võimaldas neil impeeriumi sees vabalt liikuda ja alalist elukohta vahetada. 

Samal ajal algas Eestis demograafiline üleminek: sündimus püsis kõrge, kuid suremus hakkas tänu paremale meditsiinile, hügieenile ja põllumajanduse arengule langema. Rahvastiku kiire kasvu tõttu tekkis külades peagi maapuudus. Et pingeid leevendada, meelitas tsaarivõim elanikke tasuta või väga odava rendimaaga. 

Talurahva seas seepeale vallandunud ulatuslik rändepalavik jättis kohati tühjaks terveid külasid. Muljeid uutest eluoludest jagasid sageli kogukonnaliikmed, kes olid juba varem võõrsile jõudnud. "Toonastes ajalehtedes ilmusid lood, kuidas kevadel istutasid pered Eestis kartuli maha, aga sügiseks enam saagi koristajad polnud," nentis Jürgenson. 

Kodumaine avalikkus suhtus massilisse maalt lahkumisse valdavalt taunivalt. Eestis kogus hoogu rahvusliku ärkamisaja vaimsus ja haritlased rõhutasid isamaa pühadust. Kuigi väljarändajaid ei tembeldatud otsesõnu reeturiteks, sattusid nad avalikkuse põlu alla. Nii ilmusid ajalehedes hoiatavad lood asunikest, kes ei saanud võõrsil hakkama ja tühjade kätega kodumaale naasid. Võõrale keskkonnale pidigi alla vanduma märkimisväärne osa väljarändajatest. "Igast suuremast väljarändest – see on üleilmne trend – tuleb kuskil 10–20 protsenti tagasi," nentis uurija.

Tühja maa müüt ja põliselanike saatus

Hoiatustele vaatamata kütkestasid lood neitsilikust loodusest ja vabast või tühjast maast kümneid tuhandeid väljarändajaid. Asunduskolonialismi loogika järgi ei tähendanud tühjus tingimata, et seal poleks varem inimesi elanud, vaid pigem oli sealne maakasutus võimu silmis tsiviliseerimata. Maa oli neitsilik selles mõttes, et asunikud polnud seda nn eurooplase adraga kündnud. Keisririik nägi selles väärtuslikku ressurssi, mis ootas õiget harijat.

Eestlased rajasid oma asulad territooriumitele, kust oli vene sõjavägi pika Kaukaasia sõja käigus põliselanikud välja ajanud. Relvastatud üksused sundisid rannikualadelt Türki rändama ligikaudu poolteist miljonit inimest. Sõja lõppfaasis tabas kõige rängem hoop tšerkesse, keda riik pidas eriti ohtlikuks. Tsaariväed ajasid neid hõimude kaupa kodudest minema ja nii jäidki maha inimtühjad maalahmakad. Tänapäeva Gruusia tunnistab toonaseid sündmusi ametlikult genotsiidina. 

Eestist lahkunud talupojad ei pruukinud eelnenud veristest puhastustest esialgu midagi teada. Uustulnukad otsisid eeskätt paremat elu ega viinud impeeriumi poliitilisi eesmärke ellu teadlikult. "See on tegelikult asunduskolonialismile üleilmselt omane – inimeste teadlikkus varem toimunust varieerub ja sõltub piirkonnast ja konfliktist," lisas Jürgenson.

Teadmatust süvendas seegi, et paljud pered ei kohanud uues elukohas endisi elanikke mitte kunagi. Kuulsatest Salme ja Sulevi küladest jäid lähimad abhaaside asulad mitmekümne kilomeetri kaugusele. Suhhumi ümbrusest ajasid sõdurid põliselanikud minema alles mõni aasta enne eestlaste saabumist. 

Võitlus tööga looduse vastu

Kuna põliselanikke piirkonnas polnud, sai uustulnukate peamiseks vastaseks hoopis ümberkaudne keskkond. Eestisse saadetud kirjades vastandasid asunikud oma tsiviliseerivat missiooni otseselt metsikule loodusele. 

Nuhtlusena nähti näiteks šaakaleid ja karusid, keda tuli alatasa asulatest eemal hoida. Kiskjate peletamisel olid asunikud loovad – öösel kolistati maisipõldude vahel potte ja panne ning teada on isegi juhtumeid, kus inimesed ronisid lõõtspilliga puu otsa, et siis pillimänguga loomi ehmatada. 

Lisaks metsaasukatele sundis asunikke oma harjumusi muutma võõras pinnas. Raske Eesti adraga polnud juurikaid täis kivisel savimaal palju peale hakata. Kuna vana tehnika tõrkus, võtsid sisserändajad üle suure kõpla ja piirkonnale omase adratüübi. Lisaks ehitasid nad tõhusama maisikülviku, mida kiideti isegi Kaukaasia ajalehtedes.

Jürgensoni sõnul tiivustas põldudel rassivaid sisserändajaid tugev protestantlik töökultus. Et oma paremust esile tõsta, naeruvääristasid eestlased mingrelitest naabrite töössesuhtumist ja pidasid naaberrahva külasid lohakaks. Samal ajal kiitsid asunikud lakkamatult oma asulate puhtust ja seal valitsevat korda.

Kogukonnaliikmed rõhutasid pidupäevakõnedes veel aastakümneid hiljemgi uhkusega, kuidas esivanemad raadasid paksu metsa raske vaevaga viljakaks põllumaaks. Huvitaval kombel õigustasid paljud pered kaugele maale kolimist koduste konfliktidega. Peasüüdlane oli tihti kuri mõisnik, kes kärpis talumaid ja tõstis renti. Ohvrinarratiiv aitas hoida järeltulijate silmis üllast kuvandit.

Pinged piirialadel

Eraldatud idüll metsiku looduse keskel ei kestnud kaua. Aja jooksul tekkisid eestlastel kontaktid abhaasidega, kelle oli tsaarivõim ääremaadele tõrjunud. Estonia küla rajati näiteks piirijõe äärde, mille teisel kaldal laiuski põliselanike asuala. Peagi hakkasid kohalikud käima öösiti üle kärestiku asunike karja varastamas. Gruusia arhiivimaterjalidest nähtub, et võimudele kaebasid varguste üle kõige rohkem just eestlased.

Loomavargustel oli Kaukaasias mitmetahuline sotsiaalne taust. Esiteks oli see noorte meeste initsiatsiooniriitus, ilma milleta polnud neil lootust abielluda. Teisalt maksid põliselanikud sel moel kätte kolonistidele, kes nende maa hõivasid. Väidetavalt langesid eestlased sagedasti ohvriks ka seetõttu, et kasvatasid piirkonna kõige kallimaid ja uhkemaid hobuseid.

Lepitajatena asusid pingeid maandama Eestist saabunud kooliõpetajad. Haritlased töötasid külades enamasti kolme aasta kaupa, lugesid kohalikku kirjandust ja suhtlesid ümberkaudse eliidiga. Uued õpetajad selgitasid asunikele, mida abhaasid olid läbi elanud, ning aitasid leida ühist keelt. Üks edukamaid kultuurivahendajaid oli August Martin, kes jõudis Lindasse vahetult enne esimest maailmasõda.

Eesti õpetaja lõimus kohalikku ühiskonda sedavõrd hästi, et tegutses lühikest aega isegi kohaliku parlamendisaadikuna. Jürgensoni sõnul aitasid sellised inimesed pingeid oluliselt leevendada: "Üldiselt pole hiljem abhaaside seas eestlaste vaenamist olnud, mis on suuresti just tänu Eesti kultuurivahendajatele. Eesti kogukonda on kohalikud ka selle väiksuse tõttu  ohutuks pidanud". 

Koloniaalsed ambitsioonid teistes piirkondades

Kaukaasia polnud aga ainus piirkond, kus keisririik eestlaste kätega oma koloniaalpoliitikat ellu viis. Tsaarivõim kutsus uusi külasid rajama ka Hiiumaalt ja Muhumaalt pärit kalureid, kes saadeti Kaug-Itta Jaapani mere äärde. Riigi eesmärk oli tõrjuda eesti kalameeste toel kalarikastest rannavetest eemale seal varem tegutsenud hiinlased, korealased ja jaapanlased. Sinna rajatud asulad püsisid elujõulised läbi kogu Nõukogude aja.

Töökaid asunikke saatis uutes oludes silmapaistev edu. Näiteks kasvas saarlaste rajatud Liivi külast aastakümnete jooksul välja koguni üks Nõukogude Liidu kolmest miljonär-kalurikolhoosist. Edu ärgitas poliitilisi ambitsioone teistegi piirkondade eesti talupoegades. Kõige tihedamalt asustasid eestlased Peipsi-tagust Oudova kanti, kus enne enamlaste võimuletulekut saavutati märgatav mõju kohalikes omavalitsustes.

Mõjuvõimu laienedes tekkis Peipsi taga elavatel asunikel kohati koguni soov liita Oudova alad Eestiga. Sealsete eestlaste suust võis kuulda teooriat,  mille kohaselt olid sealsed alad ürgsest ajast eestlastega asustatud. Seda seisukohta toetasid ka mõned eesti soost teadlased. 

Tänapäevaks on olukord Kaukaasia eesti külades pöördumatult muutunud. Kunagistes suurtes asundustes, nagu Salme ja Sulevi, elavad nüüd valdavalt armeenlased. Eestlased on jäänud vähemusse. Noorem põlvkond kolib linnadesse, krundid müüakse uutele tulijatele. 

Paljud Abhaasia eesti pered on aastakümnetega keeleliselt ja kultuuriliselt kohalikega sulandunud. Hea näide on Kaareste suguvõsa, kelle esivanem korraldas kunagi Suhhumis rahvuslikku laulupidu, ent kele lapselapselaps avaldas hiljuti abhaasikeelse muinasjuturaamatu. "Minu arvates ei peagi kogukond kestma igavesti, vaid sa pead austama rahvast, kelle hulgas elad, ja oledki eesti juurtega abhaas," lisas Jürgenson.

Kokkuvõttes näitavad Aivar Jürgensoni uurimused, et eestlaste 19. sajandi väljaränne polnud üksnes põgenemine mõisnike surve alt. Rändelaine sobitus laiemasse keisririigi asunduskolonialismi mustrisse. Kuigi asunikud pidasid end metsikus looduses sageli tsivilisatsiooni toojateks, rajasid nad oma külad aladele, mille oli tsaariarmee varem põliselanikest vägivaldselt tühjendanud. Praeguseks hääbuvad asundused on ajalooline tunnistus eestlaste osalusest impeeriumi geopoliitilistes vangerdustes, kus ohvriroll ja koloniseerija roll omavahel põimusid.