Sulawesi saarel asuvast Marose karstialalt võib leida mitmeid koopaid, mille seintele on oma jälje jätnud ka saare kümneid tuhandeid aastaid tagasi asustanud nüüdisinimesed. Seni oletati, et maalingud ei saa olle vanemad kui kümme tuhat aastat.

Troopilise kliimaga seostuv kiire erosioon oleks vanemad jäljed lihtsalt seintelt pühkinud. Koopaseinu mööda jooksva mineraalide rikka vee poolt jäetud kaltsiidikihis leiduva uraani ja tooriumi teisendite suhtelise sisalduse määramine näitab aga, et eeldus ei pea paika.

Maxime Auberti töörühma vanuse hinnangud põhinevad lihtsal loogikal, et maalinguid osaliselt kattev kaltsiidikiht ei saa olla vanem, kui selle all lasuvad joonistused. Geokeemikud ja arheoloogid tõdevad selle põhjal, et näiteks käelabasid kujutav koopamaaling on vähemalt 39 900 aasta vanune. Selle lähistel asuv metsasea ja tundmatuks jääva looma kujutis maaliti aga 35 400-35 700 aastat tagasi. Seni maailma vanimaks koopamaalinguks peetav El Castillo koopas nähtav suur punane ring loodi hinnanguliselt 40 800 aastat tagasi.

Kuna Indoneesia koopamaalingute taga on nüüdisinimesed, läheb see vastuollu senise populaarse hüpoteesiga, et kunstiga hakati tegelema Euroopas, kust levis see aegade vältel ka mujale Euraasiasse. Selle asemel pakuvad autorid välja, et kultuuriline arenguhüpe toimus mitmetes regioonides samaaegselt ja üksteisest sõltumatult.

Samuti pakuvad uued vanusehinnangud ainest kunstiajaloolaste vahelistele debattidele. Mõned oletavad, et koopamaalingute areng oli lineaarne. Punktikestele ja joontele järgnesid maailma joonte abil kujutavad keerukamad kujutised ning lõpuks ikoonilised pigmentidega tehtud koopamaalingud. Alternatiivse hüpoteesi kohaselt võis keerukaid maalinguid leida joonekunstiga samal ajal. Ka tänapäeval võib näha samaaegselt nii kunstipärast grafitit kui ka suvalisi sirgeldusi.

Viimaks rõhutavad leiud, et nüüdisinimeste kaugema ajaloo käsitlemisel ei saa piirduda vaid Euroopaga. Ka Aasia peidab endas potentsiaalselt rohkelt muistiseid, mille abil inimeste evolutsiooni senisest paremini mõista.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.