Teadlased peatasid enda sõnul osaliselt inimrakkude vananemise

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kromosoomid genoomis. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Iga kord, kui mõni rakk inimese kehas pooldub, kaotab inimene tükikese oma noorusest. Selle käigus lühenevad meie pärilikkusinfot kandvate kromosoomide otsad ehk telomeerid. Nüüd on Iisraeli teadlased enda sõnul 26 patsiendil selle lühenemise tagasi pööranud

Iisraeli meditsiini- ja neuroteadlaste tehtud katses pidid osalejad istuma kolme kuu jooksul igal nädalal viis korda 90 minutit hapnikuga rikastatud rõhukambris. Selle tulemusel pikenes osa nende telomeere kuni viiendiku võrra, vahendab ScienceAlert.

Uuringu juhtivautori Tel Avivi Ülikooli arsti Shair Efrati sõnul saadi katse jaoks inspiratsiooni kosmoseuuringutest. Täpsemalt innustuti ühest NASA katsest, kus uuriti kaksikuid, kellest ühel oli võimalik sõita rahvusvahelisse kosmosejaama, mil teine pidi jääma Maa peale. Pärast ühe venna Maale naasmist leidsid teadlased, et kaksikute telomeeride pikkus erines märgatavalt. See viis uurijaid mõtteni, et inimest ümbritsev keskkond võib mõjutada tema vananemisega kaasnevaid rakkudes toimuvaid muutusi.

Geenikoodi kingapaelad

Telomeerid ise on korduvad pärilikkusaine lõigud meie DNAs, mida saab võrrelda kingapaelte otsi kinni köitvate metallitükikestega. Raku pooldumise käigus tehakse telomeeridest, nagu ülejäänud kromosoomidest leiduvast pärilikkusainest, koopia Iga pooldumise käigus võib osa DNA-st just eeskätt kromosoomide otstest kaotsi minna. Oluliste geenide asemel võtavad löögi enda peale telomeerid.

Nii nagu kingapael hakkaks oma otsatüki kadumise järel hargnema, võivad ka lühenenud telomeeriga kromosoomi tabada ohtlikud mutatsioonid. Need võivad seostuda mitmete vananemisega kaasnevate iseärasuste, aga ka ohtlike haiguste, näiteks vähiga.

See ei tõmba vananemise ja telomeeride lühenemise vahele ilmtingimata võrdusmärki, kuid telomeeride pikkus mõjutab inimese tervist uurijate jaoks siiski piisavalt, et küsimust edasi uurida. Shair Efriti sõnul tähendavad pikemad telomeerid ikkagi paremat rakutööd.

Telomeere kiiremini lagunema panemine pole mingi kunst: seda võib soodustada näiteks unepuudus, ohtralt töödeldud toidu söömine ja võib-olla isegi emadus. Lagunemise aeglustamine on veidi raskem, kuid regulaarne trenn ja hea toitumine aitavad hoida kromosoome kauem pikana.

Taastada, mitte hoida

Teadlasi huvitab telomeeride pikkuse hoidmise asemel aga küsimus, kas neid saab kuidagi uuesti pikemaks muuta. Selles vallas on juba mõndagi saavutatud. Näiteks kasutati hiirtel juba kümnendi alguses geeniteraapiat, mis võib tulevikus sobida inimestelegi.

Hiljaaegu taastati 114-aastase naise tüvirakkude telomeeride pikkus täielikult. Mõne uuringu järgi saab pikkust veidi kasvatada ka toidulisandite, näiteks D-vitamiiniga. Ehkki turul on juba kõlavate lubadustega noorendavaid teenuseid, pole samas kusagilt võtta teaduslikult tõestatud teraapiaid, mis annaks inimesele päriselt tagasi 20-aastase telomeerid.

Just seetõttu on kõnealune värske uuring tähelepanuväärne. Tagasihoidliku paari protsendi asemel taastus 26 katseisikul viiendik telomeeride algsest pikkusest. Edu võti paistis uues katses seisvat hapnikuga rikastatud rõhukambriteraapias (HBOT). Selle käigus inimesed higasid pika aja jooksul rõhukambris istudes puhast hapnikku. Kirjeldatud katses veetsid katseisikud teraapiakambris kolme kuu jooksul igal nädalal viis korda 90 minutit.

HBOT kasutamisel on jõutud varem vastuoluliste tulemusteni. Väidetavalt leevendab see erinevaid haiguslikke seisundeid. Näiteks saavad seda teraapiat sageli ookeanipõhjast liiga kähku naasnud sukeldujad. Ühtlasi hävitatakse teraapiaga hapnikutundlikke mikroobe haavades, mis muud moodi ei parane.

Kummalisel kombel kutsuvad hapnikurikkad keskkonnad esile hulgaliselt geneetilisi ja molekulaarses tasandil toimuvaid muutusi, mida näeb ka madala hapnikusisaldusega keskkonnas.

Äsjases uuringus näitasid autorid, et HBOT esile kutsutud geneetilised muutused pikendasid katseisikute telomeere. Samuti võisid need mõjuda hästi nende kudedele. Veidi väiksemal osal katseisikutest vähendas teraapia märkimisväärselt ka vanade T-rakkude arvu. Tapjarakud on osa immuunsüsteemi nakkusi tõrjuvast arsenalist. Vananenud T-rakud ei suuda aga hävitada enam sedavõrd hästi teisi põletikku tekitavaid rakke ega haigustekitajaid.

On muidugi iseasi, kas inimesed on huvitatud neljandiku aastast iga päev tundide kaupa väikeses kambris istumisest. Uurijad loodavad, et täiendavate uuringutega on võimalik muuta teraapiat praegusest tõhusamaks. Efrati sõnul tuleb teadlastel aga esmalt kinnitada, et praegu kasutatud meetod toimib sama tõhusalt ka teistes laborites. Seejärel tuleb kohandada teraapiat juba iga inimese vajadustele vastavaks.

Ehkki tegu on märgilise saavutusega, oli katsealuste arv suhteliselt väike ja katset ennast tuleb avastuse kinnitamiseks korrata.

Uuringust kirjutatakse ajakirjas Aging.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: