Tallinna Ülikooli demograafia keskuse vanemteadur Kersti Lusti järeldused põhinevad kolmel Liivimaa vallal. Muu hulgas vallaregistritest ja kirikuraamatutest pärit andmete kombineerimisel selgus, et aastatel 1860–1885 langes Holstres, Helmes ja Leebikul võrreldes 1834–1859. aastaga uuesti abiellumist hõlmavate abielude osakaal ligikaudu 40 protsenti – taasabiellus vaid iga neljas.

Võrreldes eelnenud sajandiga oli muutus veelgi järsem. Näiteks Otepää ja Krause valla leskedest tegi seda toona 80–90 protsenti.

Lust tõdes, et ühiskonnas nähtavad muutused ei pruugi laieneda tervele Eestile. "Mulgimaa oli majanduslikult kõige rohkem arenenud piirkond. Suremuse ja sündimuse langus algasid seal ka pisut varem kui mujal. Kihierinevused peremeeste ja teenijarahva vahel olid selgemad kui mujal. Mulgimaa oli sammukese-paar muust Eestist ees ja seepärast on murrangut seal huvitavam uurida: see toimus kiiremini ja erisused joonistused teravamalt välja," selgitas vanemteadur.

Osaliselt saab selgitada abielluvate leskede osakaalu vähenemist keskmise eluea tõusuga. Lesknaised abiellusid pärast viljaka ea lõppu harvem juba enne demograafilise ülemineku algust. Sellest üksinda jääb nihke selgitamiseks siiski Lusti järelduste kohaselt väheseks. Sarnast suundumust võis näha ka nooremate kui 45-aastaste hulgas, kes moodustasid uuritud kolmes vallas uurimisperioodil leseks jäänutest jämedalt veidi enam kui kolmandiku.

Emotsionaalse või sotsiaalse toetuse suurenemise asemel nägi vanemteadur nihke põhjusena majandusliku olukorra paranemist. Suurem osa leskedest elas oma laste või teiste pereliikmetega samas leibkonnas juba 18. sajandi. "Valikud olid enamasti pragmaatilised. Võib olla pole vale öelda, et naiste taasabiellumine oli omamoodi sotsiaalabi vorm. Kui saadi selleta hakkama, kadus uueks suhteks vajadus nii ühelt kui teiselt poolt," laiendas Lust.

Evolutsioon või revolutsioon?
Teenijarahva puhul oli muutus toimunud ilmselt juba 1830. aastateks, mistõttu on selle kiiruse kohta raske öelda midagi põhjapanevat. "Viljakas eas perenaiste puhul võiks rääkida aga tõepoolest revolutsioonilisest muutusest. Selgemalt tuli see välja Holstre riigimõisas. Seletasin seda talude suurema majandusliku iseseisvusega ja väiksema ebakindlusega võrreldes eramõisatega," sõnas Kersti Lust.

Mõisaga rendisuhete olevates taludes otsustas lõppkokkuvõttes mõis või mõisnik, mis saab talust peremehe surma korral. Olenevalt sellest, kas rendilepingus oli talu üleandmist puudutav punkt või mitte, oli mõisnikul ka õigus talu käest võtta ja uuele rentnikule anda. Vanemteadur kahtlustas seetõttu, et eramõisates oli leskperenaiste käitumises inertsi veidi rohkem. Selle võrra aeglasemad olid ka nähtavad muutused.

"Paistab, et abielluma kannustaski hirm, et ei saada hakkama ja talu läheb enne käest, kui pärija selle üle võtab. Kui need hirmud hajusid, leskperenaiste taasabiellumine vähenes. Majandusliku jõukuse kasvades ilmselt ei peetud seda ka heaks tooniks ning tuli n-ö seisusekohaselt ja väärikalt käituda. Teenijarahva puhul polnud muidugi tahtmised ja võimalused kooskõlas. Tahtmist oli rohkem kui šansse," laiendas Lust.

Maaga lesed oli seevastu vaba maa nappuse tõttu nooremate päranduseta jäävate talupoegade või sulaste seas kõrges hinnas. Näiteks abiellus nendega Holstres 25 lesest 21. Pooltel juhtudel oli lesknaine neist viis aastat vanem. Suhe pakkus võimalust hoida talu sama perekonna käes lese laste täisealiseks saamiseni. On teada katseid, kus eelmisest abielust pärit laste puudumisel üritas uus abikaasa takistada talu pärandamist surnud mehe määratud pärijale.

Tööikka jõudnud poegade olemasolu vähendas lese motivatsiooni uuesti abiellumiseks märkimisväärselt. "Peremehe surres pärisid maa ikkagi laps või lapsed. Lesk sai maad, kui mees talle seda testamendiga jättis, lapsi polnud, maad ise ostis jne. Leskperenaisi renditalude eesotsas tuli Eestis ja kogu Baltikumis väga harva ette ja kui, siis väga lühikeseks ajaks," selgitas Lust. Kergemaks muutus nende elu pärast renditalude päriseks ostmist.

Loomulik elukorraldus
Keskmiselt kestis leseiga 18–19 aastat. Toonastest kohtuandmetest nähtub, et üldjuhul ei pidanud lesed selle vältel ülalpidamise või halva kohtlemise üle nurisema. Probleemide tekkides oli neil õigus pöörduda kohalikku kohtusse isegi juhul, kui tegu oli talus elava laste kasuemaga, kes oli jõudnud vahepeal uuesti abielluda. Reeglina asus vallakohus lesknaise poolele. Näiteks pidi 1869. aastal Pulli talu perepea tema heakskiiduta abiellunud kasuema ja tema lapsi ülal pidama viimaste täisealiseks saamiseni.

Kersti Lusti sõnul pidas toonane ühiskond taolist elukorraldust iseenesestmõistetavaks. Ühelt poolt oli tegu normi, teiselt poolt vajadusega. Ise omale vanaduspõlveks vara soetamiseks tekkisid isegi talurahva jõukamal osal paremad võimalused alles sajandi lõpupoole. Lastega samas majapidamises elanud leskede arv hakkas langema 19. ja 20. sajandi vahetuseks.

"Teenijarahval olid muidugi võrreldes taluperedega väga kasinad toetamisvõimalused. Oluline oli aga see, et küsimus polnud ülalpidamise kohustuse unarusse jätmises ja selges hoolimatuses. Muidugi tekib küsimus, kas erimeelsusi oma lastega üldse tahetigi kohtu ette tuua. Teisalt on väidetud, et 1870. aastateks oli vallakohus muutunud külainimeste jaoks tavapäraseks suhete klaarimise kohaks," viitas vanemteadur.

Talude päriseks ostmine ning teorendi asendumisest raharendiga ei tõusnud ses kontekstis tulu kõigile osapooltele. Üha rohkemad sulased ei saanud enam loota, et neile pakuvad vanemas eas varjualust ja söögipoolist samad talud, kus nad pikaaegselt töötasid. Vanemaid, sh leski pidid toetama nende enda lapsed.

Kaks stereotüüpi
Laiemas plaanis õõnestavad Kersti Lusti järeldused kahte omavahel seotud ja stereotüübiks saanud seisukohta: lesknaine tahtis taasabielluda ja tema elujärg oli vilets, sageli lausa kohutav. Vanemteadur tõdes, et artikli eelretsensendite arvates ei langetanud valikuid siiski lesknaised ise, vaid neid survestasid sõltuvalt olukorrast ühes või teises suunas pere, olud ning kehtivad normid.

"Mõnda oma väidet pidin seetõttu mahendama ja teesidest said oletused, kuid tõepoolest tahtsin näidata, et eesti või vähemasti mulgi lesknaine oli sitke, sai ilma abikaasata hakkama ja pigem hoidus taasabiellumisest, kui ta just alla 30-35-aastaselt ei lesestunud ja lasteta polnud," kinnitas Lust.

Uurimus ilmus ajakirjas The History of the Family.