Juba aastakümneid on mitmed Eesti arvamusliidrid ja kultuuritegelased muretsenud rahva püsimajäämise üle. Meie rahvaarvu kasvõi ülejäänud Euroopa riikidega võrreldes on see ka mõistetav. Miks jäi rahvastikuplahvatuse mõju siinmail aastaid tagasi sedavõrd tagasihoidlikuks?

See on keskne küsimus, miks oleme me ainult miljonirahvas. Kaugemale ajalukku minnes võime välja tuua Põhjasõja ja näljahädade põhjustatud vapustuse, kuid rahvastikuplahvatuse mitteplahvatuslikkus Eestis ja ka Lätis on maailmas üsna ainulaadne.

Meile lisaks näeme seda vaid Prantsusmaal, kus demograafilise üleminekuga kaasnevalt kasvas rahvaarv sarnaselt vähem kui kaks korda. Isegi lähiriikides nagu Soomes ja Rootsis oli see kasv märksa ulatuslikum – 3–4-kordne, Inglismaal üle seitsme korra ja mõnedele Aafrika riikidele ennustatakse enam kui kümnekordset kasvu.

Minu selgituse järgi peitub võti Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangude eripäras. Ühest küljest valitses siin pärisorjanduslik kord, mis oli isegi pärast pärisorjuse kaotamist mõisniku poole kaldu. Talupoja sõltuvus mõisnikust püsis suurena ja maad nappis. Teisest küljest võib tuua kogu kultuurilise poole. Saksa kultuuri osaks olemine, sellest tulenevad hariduslikud mõjutused ja protestantlik vaim, mis kandus üle ka majandusellu ja demograafilisse käitumisse. See vaim rõhutas kaalutlemist ja planeerimist ning ise oma õnne sepp olemist.

Rõhutan kindlasti, et see on minu arutluskäik, millele pole mul pakkuda kvanitatiivset tõestust. See on loogilisena näivate järelduste tegemine.

Kui vaadata konkreetselt sündimuskäitumist ja keskmise laste arvu vähenemist, hakkas see peale Eesti-Läti ülejäänud Euroopas muutuma 19. sajandil sedavõrd vara vaid Prantsusmaal, Belgias ja mõnedes Põhjamaades. Milline on nende riikide ühisosa?

Belgias on selgelt näha sündimuskäitumise erisust selle prantsuse- ja hollandikeelsete elanike vahel. See oli vähemalt poole sajandi võrra nihkes. Tegu on prantsuskeelse kultuuriruumi fenomeniga. Võime seostada seda varajase ilmalikustumisega ja vastuseisuga kiriku autoriteedile, seades kahtluse alla traditsioonilise maailma- ja perekonnapildi.

Põhja-Euroopa riike ja ka Inglismaad vaadates on seal kindlasti olemas protestantistlik vaim. Kuigi neid võib lahutada sadu või isegi tuhandeid kilomeetreid on see mõnes mõttes nende ühiskondade ühisosa, mis mõjutas ka nende käitumist.

Kasvõi digilahenduste näitel näib Eesti inimestele meeldivat, kui nad elavad eesrindlikus riigis. Mida võiksime arvata eelmainitud demograafilisest eesrindlikkusest ja kuidas te ametialaselt taolises piirijuhtumina näivas riigis elamist tunnetate?

Kui rääkida uhkustundest, siis olen kuulnud nalja, kuidas Eesti demograafid rõhutavad meie demograafilise looga, et me pole mingi Venemaa. Meil oli juba varasemast ajast Euroopa abiellumiskäitumine, mis puudus Venemaal ja ka enamusest Ida-Euroopast. Sellele lisandus väga varajane demograafiline üleminek. Võime tunda seeläbi võib-olla tõesti rohkem uhkust, kuna see kujutab järjekordset näidet sellest, kuidas oleme lähedasemad Põhja-Euroopa kui idaga.

Piirijuhtumid on muidugi alati huvitavad. Oma hiljuti ilmunud ilmunud sündimiskäitumist käsitlenud artiklis tuleb näiteks päris selgelt välja, kuidas eesti- ja venekeelsed piirkonnad toona selgelt eristusid. Ainus erand olid Petserimaa setud, kes sarnanesid rohkem usukaaslastest venelaste kui keelekaaslasest eestlastega.

Linnastunud alade ja maapiirkondade vahel on Eestis praegugi nähtavad lõhed, vaatamata riigi võrdlemisi kõrgele arengutasemele. Kui palju ning millisel viisil erinesid maa- ja linnapiirkonnad demograafiliste suundumuste poolest 19. sajandi teises pooles?

Vahe oli kindlasti oluline. Samas kui võrrelda seda tänase päevaga, ütleksin isegi, et vahe väga linnastunud asula ja maa-asula vahel on keskmise laste arvu osas praegu isegi suurem. Acta Historica artiklist tuleb välja, kuidas Eesti maapiirkondade vahel olid toona suured erinevused. Paiguti võis olla laste arv isegi samal tasemel linnadega, samas kui teised rohkem ääremaal asuvad maapiirkonnad olid täiesti teistsuguse sündimuskäitumisega.

Linnadel oli aga selgelt oma roll olemas. Seal hakkas kaduma traditsiooniline külal, mõisal ja kihelkonnal põhineva kogukond. Linnastumisega kaasnes muu hulgas kirikute nappus ja vaimuliku ning koguduse kontrolli vähenemine. Isiklikust külast anonüümsesse linna liikumisega kaasnev mõju oli seeläbi tugev ja see peegeldus ka käitumises. Kasvõi toonaseid valimistulemusi vaadates oli marksistlik meelsus linnades laialt levinum, kuigi maal oli tegelikult väga palju oma isikliku omandita töölisi.

Linn tähendas eriti 20. sajandi alguses väga kitsaid elamustingimusi. Tallinna ja Tartu korteriloendustes võib näha, kuidas ühe perekonna käes võis olla üks tuba ning väga vaestes peredes oli üks selle nurk antud veel mõnele allüürnikule. Taoline ruumikitsikus oli traditsioonilise laste arvu hoidmise seisukohalt väga suur takistus.

Lisaks maalt tulevatele pigem vaestele töölistele näeme selle kõrval linnas eliiti ja haritlasi. Nad ei sekulariseerunud mitte kiriku mõjuväljast kadumise, vaid uute kristlust asendavate maailmavaadete tõttu, nagu liberalism, marksism või rahvuslus. Industraliseerumine hakkas seadma põhirõhku tarbimisele ja naudingutele, kuid ka marksistlikus maailmapildis nähakse seksi rohkem naudinguna ning lapse saamist tüütu rutiini ja lisakohustusena.

Näiteks nendib Anton Hansen Tammsaare, kuidas kohvikukultuur ei soosi lapsesaamist. Neiud peavad olema lokaalides ilusad, peened ja mukitud, mitte tõsised laia puusade ja vajunud rinnaga maanaised. Samamoodi ootavad seal käivad mehed, et seal oleks linnalikud preilid, mitte mingid emad.

Hiljem luterliku kiriku juhiks saanud Hugo Bernhard Rahamägi mainis koduõpetajana töötades samuti, kuidas sajandi alguses gümnaasiumites käivad eliidi ja keskklassi lapsed räägivad avalikult uhkusega, et nad kasutavad uusi rasedusevastaseid meetodeid. Nende kohta võis öelda isegi staatuse sümbol.

Vähemalt maailmapildi osas on järgnenud sajandiga tekkinud võimalused maa- ja linnarahva ühtlustumiseks. Millised sündimuskäitumist mõjutavad tegurid meid endiselt kimbutavad?

Selles osas on muutunud maa ja linn tõesti sarnasemaks, massimeedia – raadio, televisioon ja interneti – mõju on märgatav. Võime küll arvamusküsitlustest ja valimistulemustest näha, et konservatiivne-progressiivne pingeväli on endiselt olemas, kuid see on vajunud võrreldes toonase ajaga tagaplaanile. Ja kui kasvõi raamatutest sai kunagi lugeda, kuidas linna sattunud maainimese kohe riietusest ära tunneb, siis nii see enam ei ole.

Teisalt on mõned tegurid, näiteks kasvõi eluruumi küsimus, jäänud. Inimese kohta on elupinda linnas võrreldes 20. sajandi algusega meeletult rohkem, kuid näeme sellegipoolest, et kõrge tihedusega elamupiirkondades, kus domineerivad kortermajad, on sündimus madalam kui sama linna aedade ja eramajadega aedlinnas. Eluruumi mugavus ja sobivus, elukeskkonna turvalisus lastele on endiselt olulisel kohal.

Ma ei saa taoliste nüansside rohkuse tõttu öelda, et poliitikutel ja poliitikakujundajatel oleks kerge elu. Ühe rahvastiku arengut meie arvates õiges suunas tõukava otsuse asemel näib olevat tarvis keerata korraga mitmeid nuppe, mille vajalikkusest ei pruugi me isegi teadlikud olla.

See on probleem, et poliitikud ja ametnikud on tihti üpris sarnase elutee, ilmavaate ja haridusega, mis puudutab poliitikakujundamist laiemalt. On väga raske võtta sellisel juhul arvesse, et inimeste ootused, arvamused ja väärtused on erinevad. Olen nõus, et isegi kui eriilmelisust ja heterogeensust sellisel kujul teadvustatakse, võib olla raske viia taolist poliitikat reaalsusesse.

Võime tuua näite kahest otsast. Saksamaal on sündimus suuresti madal seetõttu, et perepoliitika, tööturg jms lähtub väga konservatiivsest vaatest, mille kohaselt läheb lapse saanud läheb koju ja pühendubki pere eest hoolitsemisele. Heal juhul käib ta poole kohaga tööl. See ei julgusta karjääri teha tahtvaid naisi kuigivõrdki lapsi saama.

Teisalt kohtame Eestis ja ka Põhjala riikides arusaama, mille kohaselt ongi karjääri kõrvalt lapse saamine ja kasvatamine normaalsus. Näeme kasvõi praegu peretoetuste ümber toimuvaga, kuidas enam kui kolme lapsega naisi naeruvääristatakse – toetus olevat nii suur, et ega enam nad kunagi peale seda tööle ei lähegi.

Samal ajal kinnitavad arvamusküsitlused, et suurem osa naisi leiab, kuidas pere ja lapsed on tööst olulisemad. Poliitikakujundajad, kes võivad olla isiklike kogemuste põhjal teist meelt, võiksid sellega arvestada, isegi kui see on väga keeruline.

Tulles tagasi 19. sajandi lõpu demograafiliste muutuste juurde, millistes Eesti piirkondades olid need kõige kiiremad ja kas selles vallas oli üllatusi? Labidaga lüües on laste arvul tugev seos jõukusega, mis viib mõtted toonasele Mulgimaale.

Lisaks linnadele saab selgelt eristada kahte maapiirkonda, kus sündimuskäitumise muutused toimusid varem.

Neist üks oli teatud mööndustega Mulgimaa – Helme kihelkond oli hilisema arenguga, Põhja-Viljandimaa alad veidi varasemad. Sealne varajane areng pole kindlasti üllatus – talude päriseksostmine algas seal varem. See oli ühtlasi Eesti rahvusliku liikumise üks häll. Iseseisvunud Eesti eliiti vaadates oli Mulgimaalt pärit inimesed tugevalt üleesindatud. See oli uue haridust tähtsustava identiteedi kasvulava, kus oli tähtis ka ühiskondlikus elus kaasa löömine. Seega pole olulised ainult majanduslikud, vaid ka kultuurilised edusammud.

Teine piirkond oli Lõuna-Läänemaa ja Põhja-Pärnumaa, mille puhul on üllatus suurem. See oli paljudest teistest aladest vaesem ja ka hariduslikult polnud see sedavõrd esil. Miks seal sündimuse mõttes moderniseerumine sedavõrd kiiresti toimus, on vastuseta küsimus.

Teada on ühe Mihkli koguduse pastori 1920. aasta ajalehes ilmunud artiklis olev repliik. Ta räägib seal rändkaupmeestest, kes müüvad odavalt pere planeerimist ja raseduse vältimist võimaldavaid materjale ja ka vahendeid. Kas taolised kaupmehed olid tegevad mujalgi või oli seal piirkonnas vastuvõtlikkus tõesti suurem, sellele me vastata ei saa.

Esimese maailmasõja ajal kukkus enamikes Euroopa riikides sündimus sisuliselt kokku. Kuigi selle lõppedes võis märgata teatavat elavnemist, jäi see lühiajaliseks. Kuidas mõjutas sõda ja iseseisvumine Eesti loomulikku iivet?

Tõesti, sõja ajal vähenes sündimuskordaja terves Euroopas märkimisväärselt. Meeste koju naasmisel kasvas sündimus paar aastat. Seejärel sündimus stabiliseerus, kuid endisest madalamal tasemel. Seda nii meil kui ka mujal Euroopas, sealhulgas sõjast kõrvale jäänud Norras ja Rootsis.

Maailmasõja põhjustas rida ühiskondlikke muutusi – naised läksid tööle, hoogu sai ühiskonna liberaliseerumine. Massilise sõjaga kaasnesid aga ka nähtused nagu prostitutsioon, mis hoogustas suguhaiguste nagu gonorröa ja klamüüdia levikut, mis mõjuvad negatiivselt inimeste võimele lapsi saada. Võimalikku mõju on väga raske arvuliselt teema delikaatsuse tõttu uurida. Seda peetakse ühtlasi põhjuseks, miks oli kõrgklassi meeste seas sündimus väiksem kui teistel klassidel. Kuigi nad abiellusid 30 eluaasta paiku, siis vaevalt said nad esimesed seksuaalkogemused alles siis.

Prostitutsioon ja suguhaiguste levik andis hoogu samas suguhaiguste vastasele võitlusele. Muu hulgas algas kondoomide masstootmine. Näiteks märkis juba varem mainitud Hugo Bernhard Rahamägi, kuidas panid saksa sõdurid sõja ajal Saaremaal püsti kondoomimasinad, mis tõi kaasa kondoomide masskasutuse tervel saarel.

Möödunud sajandit tervikuna käsitledes võime näha, kuidas tegelikult on olnud Eestis suurem osa ajast sündimise summaarkordaja alla rahva taastootmise piiri, isegi kui suremus on sel ajal vähenenud. Kuna see on rahvaloenduse tulemuste ja peretoetuste eelnõu tõttu tähelepanu keskmes ka praegu, siis mis moel on praegune olukord demograafilises mõttes kuidagi erilisem? Kas me peaksime millegipärast rohkem muretsema?

Hinnanguliselt oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ilmavalgust näinud põlvkondade sündimustase Eesti taastetasemest kaudselt arvutades kolmandiku või veerandi võrra väiksem. Võrdlusena saab öelda, et 1970. aastatel sündinud ehk viimastes lapsesaamisea lõppu jäänud põlvkondades on see vajakajäämine kogurahvastiku seas 10 protsendi juures, eestlaste puhul isegi alla selle.

Toonast ajaloolist kirjandust vaadates tekib teatav äratundmise rõõm. Praegu arenenud riikides nähtavad arutelud on tegelikult väga vanad – 100–120 aasta eest oli need olemas täpselt samamoodi. Saame sellest järeldada, et see on kaasaegsete ühiskondade ees seisev olemuslik probleem. Sündimustase kipub olema väiksem, kui on tarvis rahvaarvu säilitamiseks.

Tänapäevaks on see lisaks Euroopale sama tõsine probleem muu hulgas Ida- ja Lõuna-Aasias. Näiteks on võrdlemisi vaeses ja mitte eriti läänelikus Tais praegu sündimuskordaja 1,1. Seega see levib ja on küllaltki tavapärane nähtus. Kõikjal ei pruugi taastetasemest madalam sündimus olla probleem nagu näiteks ülerahvastatud Hollandis või Tais. Rahvaarvu kahanemise tulemusena oleks rohkem ruumi ja loodust ning vähem saastet.

Eesti vaatest on aga iga langus natukene suurema valulikkusega, sest meid on juba eos lihtsalt niivõrd vähe. Võrreldes Lääne-Euroopaga, kus madala sündimuse temaatika seondub peaasjalikult majandusliku heaolu, tööturu ja heaoluriigiprogrammide käekäiguga, siis meil on lisaks sellele esil ka eksistentsiaalsem rahvuskultuuri kestmisega seotud väljakutse.

Mida peaksime me tsiviliseeritud aruteludes eri demograafiliste näitajate tõlgendamisel silmas pidama? Võttes aluseks mingi perioodi näitajad võib süüdistada meid maailma liiga tumedates toonides nägemises ja vana hea aja igatsejana. Seevastu põlvkondliku vaate kasutamine tundub kohati pea liiva alla peitmisena. Mida eelistavad demograafid?

Tänapäeval, kui inimesed saavad keskmiselt ainult kaks last, kelle saamise ajastus võib olla erinev ja ühes ühiskonnas väga muutlik, ainult perioodvaate kasutamisest ei piisa. Tavalist sündimuse summaarkordajat ei saa võtta puhta kullana. See võib teatud tingimustel maalida tegelikkusest ühekülgse ja vildaka pildi. Vastavalt lapse saamise ajastuse muutustele võib olla see kas liiga suur või liiga väike, kui tegelik keskmine laste arv mingis põlvkonnas selle viljaka ea lõpuks. Selles mõttes on põlvkondlik sündimusmäär oluline näitaja.

Demograafidena jälgime me mõlemat üsna pingsalt. Aastapõhine vaade on oluline, kui tahame planeerida näiteks lasteaia- või koolikohti või saada teada ühiskondlike vapustuste nagu koroona või majanduskriis lühiajalistest muutustest. Põlvkondliku vaatega näeme reaalset põlvede asendumist täpsemini kui perioodvaatega. Tihtilugu võetakse paraku ette ainult perioodvaade ja arvatakse Eesti puhul, et olevik on tume ja samamoodi ka tulevik. Eesti olusid näitab põlvkondlik vaade paremini.

Jättes kõrvale revolutsioonid ja sõjad, kipuvad olema üksikutel sündmustel ja nähtustel rahvastikuprotsessidele lühikeses plaanis üldiselt väiksemapoolne mõju. Inimeste eluiga arvestades on need olemuslikud inertsed. Millega peaksid arvestama selles plaanis poliitikud? Kui palju peaksid nad rahvastikupoliitika mõju nägemiseks sellele toimimiseks aega andma?

Sündimusest ja suremusest rääkides on need kindlasti pikatoimelised. Meie võime neid kiirelt muuta on piiratud – meenutada võib kasvõi Juhan Partsi, kes lootis oma peaministriks oleku aja lõpuks saada summaarse sündimuskordaja 2,1 peale. See plaan tal korda ei läinud ja see oli naiivne lootus, nagu ta isegi hiljem tunnistas.

Mulle tundub, et poliitikud saavad probleemi olemusest suuresti aru. Demograafia pole majandus ja selle tsükkel pole sedavõrd kiire. Pigem on võrreldav see ühe põlvkonna pikkusega. Nii jääb üle soovitada põhitõdesid – probleemi ühekorraga lahendavat hõbekuuli pole olemas. Meetmete mõju tuleb pidevalt jälgida ja muuta neid vastavalt sündmuste kulule, mitte oodata, et küll see kümne aasta pärast ikka mõjub.

Kindlasti on vaja järjekindlust. Kuna valitsused ja sellest tulenevalt poliitikad kipuvad kiiresti vahetuma, oleks tore näha parteide seas konsensuslikust, mis aitaks seda järjepidevust tagada. Samas seda pole ja rahvastikupoliitikat puudutav arutelu muutub paraku järjest ideoloogilisemaks. Inimeste vaated väärtusküsimustes määravad ka nende vaateid näiteks peretoetuste asjus. On ilmselt naiivne oodata, et selles osas saavutatakse üksmeel. Eriti kui poliitiline polariseerumine süveneb.

Teistest riikidest poliitikate osas töötavaid lahendusi otsides on mõistlikum vaadata lähiriikide poole. Kuigi elanikkonna vananemise ja sündimuse vähenemisega seisavad silmitsi peaaegu kõik lääneriigid, on meil kasulikum võtta eeskuju Põhjamaadest kui USA-st ning pigem Višegradi riikidest kui Iisraelist. Need on meile kultuuriliselt lähemad

Ja lõpuks, kas praeguseid suundumusi vaadates on Eesti rahvas olemas ka aastal 2100?

Ma arvan, et on alles kindlasti. Kui vaatame kasvõi maailma ajalugu, siis mingi identiteediga rühma väljasuremine ei tähenda seda, et nad reaalselt füüsiliselt välja surevad. See tähendab, et nad saavad domineerituks mingi teise rahvarühma poolt ja nad assimileeritakse.

Eestlaste enda tausta vaadates pole me kindlasti geneetilises mõttes 100 protsenti soome-ugrilased või läänemeresoomlased. See osa moodustab meie geneetilisest profiilist vaid väikese osa. See tähendab, et kui läänemeresoomlased kunagi siia jõudsid, assimileerisid nad rahvastikku, kes elas siin enne või sattus siia hiljem mõne rahvastikuvapustuse tõttu. Näiteks tuli Põhja-Eestisse palju inimesi Soomest 17. sajandil. See tähendas kultuurilist domineerimist.

Eesti rahva väljasuremine ei tähendaks meie jaoks seda, et sureme kõik ära ja geenid kaovad, vaid meie identiteedi jahtumist ja asendumist läbi kultuurilise segunemise. Ma usun, et selle sajandi lõpuks seda ohtu ei ole.

Loe ka Mark Gortfelder teemakohast doktoritööd ja hiljutist uuringut Eesti sündimuse ruumilistest mustritest demograafilise ülemineku ajal.